Viimasel paaril aastal on aina enam hakatud rääkima "suure narratiiviga" eesti romaani ootusest. Tekstist, mis mõtestaks lahti ning Veidemanni terminit kasutades oleks uueks kirjanduse "tüvitekstiks". Kas on ühe meistritöö ilmumine üldise "halli massi" taustal tõesti nõnda vajalik? Ehk tuleks sihiks seada hoopis laiahaardelisem, kuid samas tugeva keskmise tasemega teoste ilmumine? Isiklikult eelistan iga aasta lugeda kümmet head romaani, kui üht suurepärast ja üheksat kahvatut teost.
Näiteks meie lastekirjanduses maad võtnud hetkeolukord paistab olevat just too "teine tee". Iga aasta ilmub ridamisi häid ja originaalseid tekste, nii vanadelt kui ka uutelt tegijatelt. Samuti on lasteraamatute illustratsioonid äraütlemata kõrgetasemelised. Uusi "Naksitralle" pole küll viimastel kümnendil väikeste lugejateni jõudnud, kuid selleks ongi ju olemas klassikud, et nende juurde uuesti ja uuesti tagasi pöörduda. Ainus lastekirjanduse murekoht on jätkuvalt 12-16 aastastele lugejatele mõeldud uudisteoste vähene ilmumine.
Üks uutest tulijatest eesti lastekirjanduse maastikul on viimasel ajal olnud Indrek Koff, kelle sulest ilmus 2014. aastal kaks eriilmelist lasteraamatut: "Koju" ja "Kirju koer". "Koju" räägib viie aastase Madise ühest olulisemast päevast, tema senise elu jooksul. Nimelt peab Madis sellel teisipäeval esimest korda täiesti iseseisvalt lasteaiast koju minema. Teel koju märkab lapse silm paljusi pisiasju, mida aina edasi ruttavad suured inimesed kahjuks enam ei märka. Teosesse on sisse kirjutatud muidugi ka õpetlikke aspekte, millele vanemad lapsega koos seda raamatut lugedes tähelepanu juhtida saavad (üle sõidutee minemine või süstla leidmine). Muidugi on raamatu üheks suurimaks plussiks Marja-Liisa Platsi akvarellid. Platsi isikupäraste illustratsioonidega olen juba eelnevalt tuttav Mika Keräneni "Supilinna Salaseltsi" raamatusarja kaudu.
"Kirju koer" koosneb kuueteistkümnest loost, mille inspiratsiooniallikaks on Indrek Koffile olnud Marion Unduski joonistused. Enamuses on tegemist loomalugudega (jänes, rebane, hunt), kuid seda mitte meile harjumuspärases võtmes. Lugudel on alatooniks nukravõitu huumor ja kohati isegi natuke depressiivsed mõtisklused. Tegelased on sattunud oma eludega natuke ummikusse ning vajavad mingit tõuget, et uuesti tegutsema hakata. Minu lemmiklooks on "Lendama õppimise päev", mis on kindlasti kogumiku kõige helgem tekst ning võtab vaatluse alla laste "äkki" suureks saamise vanemate silmade all. Sarnaselt raamatule "Koju" leiavad lapsevanemad ja minusugused "igavesed lapsed" ka "Kirjust koerast" väikese lugemiselamuse ning illustratsioonide näol esteetilise naudingu.
PS: Mina ei saanud kunagi iseseisvalt lasteaiast koju minna väga proosalisel põhjusel. Mul polnud lihtsalt meie korteri võtmeid ja uksekellani ma veel ei ulatanud.
Andmed:
Indrek Koff, Koju, Härra Tee & proua Kohvi, 2014, lk 45
Indrek Koff, Kirju koer, Härra Tee & proua Kohvi, 2014, lk 64
Linke netiilmast:
"Koju" ELLU-s
"Kirju koer" ELLU-s
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar