Ketlin Priilinn - Halloween (2015)

Kodumaised kriminaal- ja detektiiviromaanid on viimase kümnendi vältel aina enam populaarsust kasvatanud ning seda nii täiskasvanute kui ka laste seas. Lapsed ajavad pätte ja kaabakaid taga Supilinnas ning täiskasvanud omakorda keskaegses Tallinnas. Kahjuks puudub meie kirjandusmaastikul vaheaste nende kahe maailma vahel. Supilinna salaseltsi liikmetel Mika Keräneni raamatutes on õnn saada vanemaks palju aeglasemalt, kui nende lojaalsel lugejaskonnal. Krimkasid armastama õppinud lapsed peavad teismeliseikka jõudes leppima noortekatega, mis heal juhul sisaldavad mõnda kriminaalset motiivi.

Seevastu Ketlin Priilinna uusim raamat "Halloween" sisaldab neid kriminaalseid motiive kohe hulgi. 14-aastase Susani ja tema perekonna elus leiab kõigest aasta vältel aset nõnda rohkelt traagilisi sündmusi (mõrvad, inimröövid, pettused, liiklusõnnetused, ohud internetis), mille lahendamiseks oleks ilmselt tarvis härra Poirot ja miss Marple'i ühendatud jõudusid. Kuid romaanis teevad politsei töö ära hoopis Susan ja ta sõbrad, kelle hallid ajurakukesed töötavad tõesti meisterdetektiivide tasemel. Politseil jääb üle ainult protokolle täita ning sini-valgeid lindikesi lahti ja kokku kerida.

Ketlin Priilinn

Samas ongi "Halloweeni" peamiseks nõrkuseks just vanasõna "Õnnetused käivad ikka käsikäes" liigne ekspluateerimine (ainult narkootikumid, noortevangla ja soovimatu rasedus puudusid veel sellest loost). See nähtus on tegelikult omane paljudele viimasel kümnendil ilmunud noortekatele. Kui ühte inimest või perekonda tabavad aina uued ja uued saatuselöögid, siis muutub see lõpuks juba koomiliseks. "Halloweeni" lugedes tekkis tunne, et ilmselt leiab romaani teise poole tegevus aset haiglakoridorides, kui tegelaste "ärakukkumine" sarnasel kiirusel jätkub. Nõnda õnnetu tähe all sündinud perekonda on mul lugejana lihtsalt keeruline realistlikuks pidada. Targem oleks olnud kirjanikul kogu see häda ja viletsus mitme raamatu peale ära jaotada ning nõnda teksti kriminaalset kontsentraati natukenegi lahjendada.

"Halloweeni" tugevuseks tuleb pidada elavaid ja täisverelisi karaktereid. Priilinn ei ole kasutanud äraleierdatud tegelaskujusid: gooti tüdruk, vaikne kannataja, ilueedi, klassi tola, tuhkatriinu, kuri kasuvanem jne. Autor on võtnud vaevaks lahti kirjutanud oma tegelaskonna taustad ja nende maailmapildi kujunemise põhjused. Ainus tegelane kellega mul romaani lugedes probleem tekkis oli Susani üheksa aastane väikevend Rasmus. Esiteks, milline üheksa aastane poisike istub kodus ja kuulab õhtud otsa Alice Cooperit? Teiseks ei ühtinud tema külmaverelisus ja täiskasvanulikult kaalutletud käitumine romaani teises pooles kuidagi teose alguses loodud memmeka kuvandiga. Rasmuse tegelaskuju usutavust oleks olnud lihtne tõsta temale mõne eluaasta lisamisega ning vajadusel ka Susanile ja tema sõpradele. Või tuleb siinkohal taas kasutada ärakulunud käibefraasi "Tänapäeva lapsed saavad palju kiiremini täiskasvanuks".

Kokkuvõttes võib "Halloweeni" siiski pidada täiesti korralikuks aseaineks noortele kriminaalromaanide austajatele, kes ootavad oma vanusele mõeldud pikemat kodumaist detektiivisarja. Oranžide jalgrataste vargused tunduvad kahjuks neile juba liiga titekad, seevastu Pirita kloostris nunni vägistavad kurikaelad veel liiga hirmutavad. Loodan, et uus detektiivihakatiste salaselts jõuab raamatupoodidesse juba lähiaastatel ning kuritegude lahendamine võib jätkuda.

Andmed:

Ketlin Priilinn, Halloween, Tänapäev, 2015, lk 238

Linke netiilmast:

"Halloween" ELLU-s

Janika Vaht - Vabanemine (2013)

Janika Vaht tõstatab oma romaanis "Vabanemine" küsimuse - "Kas kaks katkise hingega inimest saavad üksteisele toetuda või on hoopis tulemuseks lõplikult lõhki kistud sisemaailmad?". Mai on neiu, kelle klaas on alati olnud pooltühi ning Sander on tema uus klassivend, kelle eelmine tüdruksõber end üles poos. Lisagem, et noored kohtuvad ühel suveõhtul sillal, kus Sander kavatseb just enesetappu soovitama hakata. Tundub olevat ju igati paljulubav algus ühele ääretult depressiivsele loole?

Ütlen ausalt, et ma pole vist kunagi lugenud raamatut, kus nõnda palju pisaraid voolaks. Ehk mõnes 19. sajandi sentimentaalses baltisaksa tuhande leheküljelises Jenoveva loos voolab rohkem silmavett. Ma räägin täiesti tõsiselt! Ma küll ei pidanud täpset arvestust, aga lugedes jäi mulje, et igas peatükis hakkas mingi hetk asja eest, teist tagant keegi ulguma. Põhjus oli üldjuhul selles, et üks osapool sai eitava vastuse universumi kõige olulisemale küsimusele - "Ehk me võiksime olla rohkem kui sõbrad?". Muuseas, võrdõigusvolinik oleks selle raamatuga väga rahul, sest mõlemad sugupooled vesistasid võrdselt. Janika Vaht ei diskrimineerinud kedagi!

Jättes pisaratevood kõrvale oli tegelikult tegemist üpriski helge ja positiivse teosega. Keegi ei ole kliiniliselt suitsiidne. ning raamatu ei proovi kordagi olla depressiivne depressiivsuse pärast, vaid näeb kurbust lihtsalt ühe loomuliku osana meie eludest. Juhtmõtteks on ikka, et minevikku peab mäletama, aga samas peab õppima eluga edasi minema. Samas ei tohi ära unustada, et otsetee õnne ja armastuseni puudub ning kõik toimub loomuliku protsessina.

Appi!! Postituse lõpuks hakkan minagi juba muutuma liiga melodramaatiliseks. Ilmselt on aeg mingiks ajaks lõpetada teismeliste hingehädadest kirjutatud raamatute lugemine ning pöörduda tagasi ulmekirjanduse manu. :)

Andmed:

Janika Vaht, Vabanemine, Tänapäev, 2013, lk 224

Linke netiilmast:

"Vabanemine" ELLU-s

Marian Suitso - Hobusehullud (2013)

Mina olen oma elus ainult korra hobuse seljas istunud ja midagi ratsutamise laadset simuleerinud. See juhtus esimeses klassis, kui kooliekskursiooni käigus külastasime Ruila talle Harjumaal. Mõeldes tagasi sellele päevale pole ma enam üldse kindel, et tookord oli tegu hobusega. Pigem oli tegemist parajalt piraka poniga, kes meie jumbude kasvu arvestades paistis meile suure hobusena. Minu hilisemad kokkupuuted hobustega on toimunud Tallinn-Tartu-Tallinn marsruudil, kui olen rongi- või bussiaknast silmitsenud mööda vilksavat Eestimaad. Kõik võivad neist suurepärastest näidetest järeldada, et minu puhul ei ole kindlasti tegemist hobusehulluga. Seda põnevam on sattuda raamatute vahendusel maailma, millest sul enne polnud kõige ähmasemat ettekujutustki.

Marian Suitso noorsooromaan "Hobusehullud" on üldjoontes kõige tavalisem noortekas. Võiks isegi öelda, et teos on 90% ulatuses täielik klišee. Tegemist "päevikuvormis" kirja pandud looga üheksandas klassis õppivast Johannast. Johanna kuulub "nähtamatute" gruppi. Tal on head hinded, parim sõbranna ja korralik perekond. Muidugi on Johanna unistuseks tõusta sotsiaalses hierarhias ja saavutada omaksvõtt "poppide" poolt. "Poppide" hulka kuulub samuti klassi kõige lahedam poiss, kelle vastu on Johannal salaja tunded tekkinud. Kahjuks satub ta "poppide" silmis hoopis pilke ja tagakiusamise sihtmärgiks. Nad suudavad isegi Johanna oma pinginaabri ja parima sõbrannaga tülli ajada. Nõnda hakkavad mustad pilved aina enam kogunema noore neiu pea kohale. 

Ainsaks positiivseks asjaks Johanna elus saavad ratsatreeningud (10% raamatust, mida võib pidada uudseks temaatikaks meie noorsookirjanduses). Eneses kahtlema löönud ja kogu enesekindluse kaotanud neiu avastab Hirve tallides trennis käies uue maailma, uued sõbrad ja uue eesmärgi elus (soov õppida veterinaariks). Muidugi tutvub Johanna treeningutel võluva ja heasüdamliku noormehega ning tunded klassi ilueedi vastu tuhmuvad koheselt. Tagasi saadud enesekindlus ja oskus ennast kehtestada kanduvad peagi üle ka kooliellu ning "poppidel" kaob vähemgi soov Johannat kiusata. Sihtmärk, kes ründajad pidevalt lolli olukorda paneb unustatakse kiiresti. Lõpp hea, kõik hea.

Kardan, et just vähene originaalsus sai ka romaanivõistlusel "Hobusehulludele" komistuskiviks ning lubas Kaja Sepa romaanil "Hetk enne homset" esikoha napsata. "Hobusehullud" on küll tunduvalt terviklikum ja ühtlasem tekst, kuid revolutsioonilisusega see silma ei paista. Romaan pakub eelkõige tõelistele hobusehulludele äratundmisrõõmu ning hobusekaugetel avastamisrõõmu. Kõige suurema teene osutab Suitso romaan ilmselt meie ratsaspordile, sest kindlasti soovib suur osa raamatu lugejatest nüüd isiklikult ratsutamisega tutvust teha. Vanemad, kes selle raamatu oma lastele ostavad, parem arvestagu lisanduva kuluartikliga pere eelarvesse. Lugemine pole odav lõbu!

Andmed:

Marian Suitso, Hobusehullud, Tänapäev, 2013, lk 352

Linke netiilmast:

"Hobusehullud" ELLU-s

Kaja Sepp - Hetk enne homset (2013)

Olen oma arvustustes ennegi maininud, et ma üldse ei salli, kui kirjastused püüavad raamatut müüa hoopis teise toote pähe. Tavaline strateegia sellisel puhul on esiteks raamat pakkida täiesti sobimatusse pakendisse ehk kaanekujunduse sugulussidemed teose sisuga on kergelt öeldes ähmased. Teiseks kirjutada tagakaanele sisututvustus, millele läbi lugemisel tekib küsimus, kas selle kirjatöö autor on üldse raamatut lugenud. Romaan "Hetk enne homset", mis tõi Kaja Sepale 2012. aastal noorsooromaanide võistlustel esimese preemia, kannatab kahjuks mõlema mainitud kirjastuse turundusnipi all.

Raamatut tutvustav lõik ütleb järgmist:

"Teismelise Erle pere kolib pärast ema uut abielu maale ja ema jääb lapseootele. Maal tekib Erlel kohalikest noortest uus sõpruskond, puhkeb armastus, aga ka konfliktid. Eraldi liiniks kasvab noorte soov pääseda superstaarisaatesse ning sellest tekivad uued võimalused ja probleemid. Kuidas kasvada pereks? Kes on tõelised sõbrad ja kelle peale võib loota?"

Esiteks ei koli Erle perega maale, vaid ostetakse suvila. Teiseks ema lapseootele jäämine on teemaks ainult paaris esimeses peatükis ning ununeb koheselt. Hiljem mainitakse ainult paar korda, et Erle ema kõhuke on natuke suuremaks muutunud. Kolmandaks ei kasva superstaarisaate liin kuskilt eraldi välja, vaid see poogitakse vägivaldselt raamatu lõppu. Isegi orienteerumisvõistluse kujutamine raamatu keskel saab rohkem leheruumi ja mõjub palju loomulikuna, kui superstaarikeste teema.

"Hetk enne homset" kõige olulisemaks teemaks on siiski noorte omavahelised suhted ja suveromanss Erle ja Janno vahel. Armumine, haiget saamine, uute sõprade leidmine ja tõelise sõpruse süvenemine - need on teemad, mida autor tõesti oskuslikult lahti kirjutanud. Kirjanik on suutnud hoiduda meie noorsookirjanduse stereotüüpidest - viina armastav kasuisa, mölakast kasuvend, depressiivne peretütar ja silmad kinni ringi käiv ema. Mõni pere toimib ka peale kasuvanemate staatuse rakendamist suurepäraselt edasi. Iga võõrasisa ei terroriseeri füüsiliselt ja vaimselt oma kasutütart!

Tegevuse viimine "depressiivsesse Eesti külla" ning "noortele ja vanadele" avanevate võimaluste kujutamine on autoril samuti hästi õnnestunud. Kes läheb kutsekasse ja kes Soome ehitajaks. Kellel on unistuseks kasutatud bemar ja kellel laste tagasi kolimine Soomest. Sepp suudab siiski säilitada optimistliku alatooni ning luigelaulu Eesti külaelule ei laulda.

"Hetk enne homset" on otsekui näidend, mille kaks esimest vaatust on näitekirjanikul tõesti hästi õnnestunud ja kolmas läks kahjuks kogu täiega metsa poole. Kogu superstaarisaates osalemisest tulenenud draama oleks võinud olemata olla. Eriti veel seetõttu, et sinna saatesse ei üritanud pääseda romaani peategelane, vaid tema mitte eriti lähedane sõbranna Kiti. Samuti puudus oodatud pilguheit saate "telgitagustesse" ja kogu kirjeldus piirdus sellega, et žüriis olid leebe, karm ja ilus kohtunik. Kõige selle kulminatsiooniks oli kõigi tegevusliinide järsk lõpetamine ja lõppu lisatud "Mis neist sai? Kolm aastat hiljem", kus iga tegelase elusaatus kahe lausega kokku võeti.

Kokkuvõttes võib öelda, et "Hetk enne homset" oleks vajanud korralikku toimetajakätt, kes poleks kartnud kasutada ohtralt punast pliiatsit. Käsikiri võib ju võistlusel esikoha tuua, aga see veel ei tähenda, et see tuleks sellisena koheselt trükki lubada. Potentsiaal tuleb ikka meeskonnatööga korralikuks tulemuseks vormida.

Andmed:

Kaja Sepp, Hetk enne homset, Tänapäev, 2013, lk 336

Linke netiilmast:

"Hetk enne homset" ELLU-s

Indrek Hargla - Excelsuse konkistadoorid (1999)

Alljärgnev tekst sai kirjutatud 2010. aastal Tartu Ülikoolis studeerides. Andrus Org luges meile ainet "Ulmekirjanduse poeetika žanriteooria valguses" ning aine edukaks läbimiseks pidime kirjutama analüütilise essee ühest kodumaisest ulmetekstis. Minu valik langes momentaalselt Indrek Hargla lühiromaanile "Excelsuse konkistadoorid", mis on seniajani üks mu lemmiktekste eesti ulmekirjandusest. ”Excelsuse konkistadoorid” oli tollal veel algaja kirjaniku esimene paberkandjal ilmunud teos, mis jõudis lugejateni ajakirja “Mardus” 1999. aasta kolmandas numbris. Teos sai koheselt positiivse vastuvõtu osaliseks nii kriitikute kui ka lugejate poolt. Tegemist on ka ühe enam taasavaldamist leidnud Hargla teosega üldse. Lühiromaan on ilmunud veel võrguajakirjas ”Algernon” (mai 2000), autori esimeses jutukogumikus ”Nad tulevad täna öösel!” (2000)  ning Raul Sulbi poolt koostatud mahukas ”Eesti ulme antoloogias” (2002). Minu "analüütiline essee" on muutmata kujul ning kannab seetõttu oma ajastust ja ka eesmärgist tulenevat pitserit. Juhul kui tekst kisub liiga kuivaks võtke lihtsalt kesvamärjukest peale ning kui ka see ei aita, siis jätke südamerahuga pooleli ja alustage parem "Excelsuse konkistadooride" lugemist.

Tulevikuline alternatiivmaailm

Indrek Hargla lühiromaan ”Excelsuse konkistadoorid” kuulub kirjaniku teostesarja, mille ühiseks nimetajaks on kujunenud ”Terranoova Konservatoorium”. Tegemist on Hargla loodud tulevikulise alternatiivmaailmaga (paraspace), millele ta paneb aluse 1998. aastal ilmunud  teoses ”Gondvana lapsed” (ümbertöötatud versioon ilmus 1999. aastal). Samasse sarja kuuluvad veel peale kaht eelpool mainitud ka ”Õnnekosk” (1998), ”Aleana” (2000) ja ”Capaneusi Harta” (2000). Jutus ”Õnnekosk” loodud kaevandusplaneedist Fabulus on saanud esimesi eesti ulmes kasutusele võetud ühismaailmu (shared world), mida hiljem on oma teoste tegevuspaigana kasutanud nii Veiko Belials, B. S. Bailey kui ka Juhan Habicht.

Hargla on oma teostes kujundanud inimkonnale omanäolise tulevikuversiooni. Loodud maailmas on inimrass lahkunud oma kunagiselt koduplaneedilt ning ümber asunud Maaga sarnanevale planeedile (E-Type World) nimega Terranoova (täpsema kirjeldus püüdele 26. sajandil Maalt lahkuda annab teos ”Gondvana lapsed”). Terranoovalt on asutud edasi uurima ning ka koloniseerima teisi inimeluks kõlbulikke planeete. ”Excelsuse konkistadooride” tegevuse alguseks on inimkond loonud juba oma kosmoseimpeeriumi, sinna juurde kuuluvate kolooniate ja emamaaga. Inimestest on kujunenud teadaolevas universumis ainus valitsev jõud.

Kui teose ”Excelsuse konkistadoorid” ruumiline paiknevus on suhteliselt täpselt edasi antud, siis ajalist paiknevust ei ole teksti põhjal võimalik määrata. Ühtegi aastaarvu ega muud ajalist parameetrit pole välja toodud. Kuid ajaliste mõõdetena on kasutusel universaalsed standardaasta ning standardsajand (ilmselt etalon loodud tuginedes Terranoova või Maa aja arvestamisele). Kuigi teose tegevuse kindlat ajapunkti ei tea, saame määrata laiema ajastu, kuhu autor on inimkonna paigutanud. Nimelt on käsil uus-renessaanss. See periood vastandub universumi hõivamise algusaegadel inimkonna pool toime pandud barbaarsustele (teiste planeetide floora ja fauna hävitamine). Uus-renessanss on endaga kaasa toonud uue ideedepuhangu, nii kunsti (antiikkultuuri väärtustamine) kui ka tavaarusaamade (humaansus) mõttes. Inimene ei tapa ega hävita võõrelu, tappa võib vaid erandjuhtudel ning enesekaitseks. Koloniseerimiseks on jäänud avatud vaid üksikud planeedid, kus inimeste ning kohaliku fauna vastasseisud ei ületa kriitilist taset.

Loodud universumiimpeeriumisse on Hargla konstrueerinud loomulikult ka toimiva ühiskonnakorralduse. Nimelt on inimkond taas valitsemisvormina kasutusele võtnud absoluutse monarhia, riigipeaks on Tema Majesteet. Sinna juurde kuulub muidugi ka Terranoova Õukond, oma kommete ja arusaamadega (näiteks seksuaalsuhtes), tiitlite ja hierarhiaga (markiid, parunid). Kuna teose tegevus toimub impeeriumi perifeerias, suhteliselt eraldatud planeedil, siis hierarhiline ühiskond ning Õukonna tavad on Excelsusel pigem ebaolulised ja viimastest emaplaneedil toimunud muutustest maha jäänud.

Just inimkonnale nii iseloomulik tunnus, uudishimu, on põhjuseks, miks on inimkond jätkanud ka teiste mõistusliku eluvormide otsinguid. Selleks on loodud ka eraldi asutus, Tema Majesteedi Teaduste ja Tehnoloogia Ameti otsealluvuse kuuluva Mõistusliku Elu Otsimise Konservatoorium. Konservatoorium on juba standardsajandeid kogu universumis tegelenud mõistusliku elu otsimise ning uurimisega. Seni on leitud erinevaid, kuid vähehuvitavaid zooloogilisi eluvorme. ”Excelsuse konkistadoorides” areneva tegevuse alguseks on just avastatud Capaneusi nimeliselt planeedilt koopainimesed, kes näivad oma arengus kordavat inimkonna eelajalugu (jõudnud välja kiviaega). Inimene pole veel kunagi kohanud endasarnast rassi, kes oleks võimeline üles ehitama tsivilisatsiooni, lendama tähtedele ning koloniseerima ilmaruumi. Kuid Capaneusilt leitud ürginimeste poolt tehtud koopajoonised tõid teose tegevuse just Excelsusele.

Talveplaneet Excelsus

Talveplaneet Excelsuse näol on Hargla loonud vägagi omanäolise, unikaalse ning detailrikka maailma eesti ulmekirjanduses. Võrreldes mõne teise Hargla poolt loodud planeediga (näiteks Fabulus ”Õnnekoses” või Belauvér ”Aleana´s”) on lühiromaani peategelaseks pigem planeet ise, koos sealsete eluvormidega.

Excelususe puhul ei ole tegemist tavalise Terranoovale kuuluva koloniaal- või talveplaneediga. Selle omanikuks on hoopis universumi üks rikkamaid inimesi, tööstur ning kunstimetseen Petrus Brommer. Brommer ostis planeedi juba 30 aastat enne teose alguses asetleidvaid sündmusi. Ta nägi seal võimalust viia ellu oma fantastiline unistust - rajada suurim jääskulptuuride Galerii universumis. Selleks lasi Brommer ehitada Excelsusele Akadeemia, mille juhiks määras ühe universumi tunnustatumaid ning geniaalsemaid skulptoreid Hassim Dumar Girei. Iseenesest kujutab Akadeemia ligi neljasaja inimesega kunstnikekolooniat. Enamik on Excelsuse Galerii Ülemmeistri ja Akadeemia alalise Magistri Girei käe all juba 30 standardaastat valmistanud planeedi liustikest väljalõigatud jääblokkidest gigantseid skulptuure (”Luik”; ”Zeus”; ”Ikarose langemine”) peagi algava Festivali tarbeks.

Mis teeb Excelsusest teiste talve- või jääplaneetide kõrval eriliseks, et just Brommer jääskulptuuride Galerii otsustas sinna rajada? Nimelt viibib Excelsus praegu oma talvetsüklis, mille tõttu on kogu planeet kaetud kilomeetri paksuste jääliustikega (tegemist kunagiste ookeanitega). Planeedi jääaja kestvus võib ulatuda kuni 20 000 aastani. Selle põhjustajaks on Excelsuse ekstsentriline orbiit, mis asub kahe selle Galaktika osa kõige võimsama soojusenergiaallika (sõsartähed Sindice I ning Sindice II) mõjupiirkonnas. Kord tuhande aasta jooksul satub Excelsuse põhjapoolkera oma kahe tähe kiirte ristumisse. Kahelt poolt illumineerivad sõsartähed planeedi pinda ning see teeb võimalikuks paariks standardpäevaks uskumatu jääskulptuuride valgusmängu ehk Festivali.

Excelsuse puhul ei saa rääkida ulmekirjanduse tegevuspaikadena esinevast klassikalisest M-tüüpi planeedist (E-Type World). Pigem on tegemist siiski suhteliselt ekstreemse elukeskkonnaga, kuhu inimasustus on rajatud ainult lühiajaliselt, mitte aga eesmärgiga kogu planeet koloniseerida. Ainsa inimasulana planeedil olev Akadeemia meenutab pigem mõnda Maa polaarpoolusel asuvat uurimisjaama. Excelsusel möllavad periooditi kuude pikkused lumetormid, milles toimetamine on inimesele võimatu. Ka normaaloludes vajab inimene teatud kaitsevarustust planeedil liikumiseks (jääprillid, skaftooga, naeliksaapad). Kõige üldisematest üldfüüsikalistest näitajatest on ehk ainult temperatuur Maa pooluste mõistes tavapärane. Sest näiteks nii atmosfäär (puudub süsinikdioksiidi kaitsev kiht) kui ka gravitatsioon (tugevam kui Terranooval) erinevad tunduvalt tavaarusaamast. Kuid see, mis tegelikult Excelsuse eripäraseks ning unikaalseks teeb, on hoopis sealne elusloodus.
 

Ningod

Teose tegevustik algab Mõistliku Elu Otsimise Konservatooriumi luureülema parun Bent vris Zenani saabumisega Excelsusele ning lõppeb kaks päeva hiljem tema lahkumisega  planeedilt. Kuid mis oli selleks ajendiks, et universumist mõistusliku elu otsingutega tegelev organisatsioon saatis oma teadlase jäisele ning eluks peaaegu kõlbmatule planeedile?

Ühesõnaline vastus sellel küsimusele on ningod. Ningod on Excelsuse jääliustike all elutsevad salapärane eluvorm, keda esimest korda nägid Akadeemia elanikud paar aastat peale koloonia rajamist. Ningod rajavad oma jääalustest elukohtadest kümnete, isegi sadade kilomeetrite pikkuseid käike maapinnale. Akadeemia asukad on ningosid võimaluste piires süstemaatiliselt uurinud ning filminud. Oma avastusest ja tähelepanekutest teatasid nad ka Konservatooriumit, kes kindlatel põhjustel lõpuks ka enda delegaadi Excelsusele lähetasid.

Hargla on teoses väga elavalt ja täpselt edasi andnud pildi ningode välimusest ning käitumisharjumustest. Ningod on keskmiselt kahe ja poole meetri pikkused. Nende kered on torujad, eespool madaldub sitke õlaümbrus kaela kohalt pikaks peaks, kuid kere tagaosa on ningodel nälkjalikult peenem. Kere läbimõõt ulatub keskelt umbes pooleteise meetrini. Nii esi- kui tagajäsemed on varustatud pikkade, tugevate ning teravate küünistega. Tagajäsemed kujutavad ningodel lühikesi, keskelt kõverdunud ja suurte labajalgadega käppi. Parempoolne esijäse on suurematel isenditel ligi meeter pikk ning selle küünised on ka kõige võimsamad, kuid vasakpoolne esijäse on poole lühem. Karvkate on tugev ja ühtlane, värvides ningod musta-valge triibulisteks (teose käigus avastatakse ka suuremad, üleni mustad ningod). Enamasti on neil üks must sõõr kaela ümbruses, teine keskkohas ning kolmas tagajäsemete juures. Mustad triibud on kõhu all heledamad, selja pool tumedamad. Piklik pea kasvab üle pikaks koonuks, suuäärised muutuvad ”põskedel” kergeks muigeks (meenutades kergelt jääkaru). Silmad on lähedalt vaadates punased (arvatakse, et ningodel on suurepärane nägemine ning nad võivad näha ka külgedele), kuid kõrvu ningodel näiteks ei ole. Kui ningo suu on kinni, meenutab ta jääkaru ning hülge triibulist hübriidi. Kuid kui ta suu avab, paljastub kaks rida nõelteravaid kihvu.

Esimene põhjus, miks ningosid peetakse mõistuslikeks olenditeks ning mitte lihtsalt eripäraseks loomariigi esindajaks, nagu näiteks SB-407 mammuteid, Titus I junakke või Fabuluse tuttpiilusid, on nende käitumises. Ningosid on peetud alati lihatoidulisteks (nende toidusedeli kohta on muidugi ainult hüpoteesid), kuid inimeste surmaga lõppenud kontaktides on täheldatud ningode väga kummalist käitumist. Nimelt ningod ei tegutse kaitse- ega jahiinstinktist ajendatuna (nad ei söö tapetud inimesi). Nad käituvad pigem kui assassiinid või inkvisiitorid, kes rituaalselt oma ohvreid valusurma saadavad (torgates esmalt välja silmad ja eemaldades suguelundid ning alles lõpuks tehes surmava torke südamesse). Nende poolt toime pandud tapmised on liiga lähedased inimlikele, et ningosid pelgalt territooriumi kaitsvaiks loomadeks pidada. Samuti moodustavad mitmekesi ründavad ningod kindla kolmnurkse lahingrivi.

Teise põhjusena, miks peetakse ningosid mõistulikeks olenditeks toob Hargla teosesse sisse nn. psi- ehk paranähtuste rühma kuuluva fenomeni - telepaatia. Nimelt ningod ei räägi, vaid mõtlevad üksteisega (suutes mõtetega edasi anda informatsiooni ning emotsioone). Konservatooriumil õnnestus tuvastada ühelt Hassim Dumar Girei poolt saadetud kõrgsagedusega heliülesvõttelt mingi kummaline lainepikkus. Sellel sagedusel edastati ning võeti vastu niivõrd tundlikke ning kõrgeid helisid, mida Konservatoorium pigem mõteteks, kui helideks defineeris. Nende helide loogilisus ja süsteemsus, vastab pigem inimeste arusaamale suhtlemisest skeemis küsimus-vastus. See seletab ka, miks ningod kunagi ei too esile mingeid häälitsusi ning kõrvade puudumist.

Olles isiklikult ningodega kokku puutunud, jõuab Konservatooriumi luureülem Bent vris Zenan järelduseni, et ningod on pigem vaheaste looma ja inimese vahel. Nad on kõige sarnasemad inimesele oma emotsioonides, kannatades samade tungide ja ihade käes, ainult neil puudub loomisiha. Ningod on üks vaheetapp ja juhtnöör leidmaks seda Suurt Võõrast Rassi, keda inimkond on aastatuhandeid universumist otsinud (otsingud jätkuvad Hargla poolt ”Excelsuse konkistadooridele” kirjutatud järjes ”Capaneusi Harta”).
 

Tehnoloogia

Ulmekirjandusele, eriti kosmoseteemaga seotud nn. kosmoseooperitele (space opera) on igiomaseks peetud tugev tehnoloogilise ja teadusliku motiivistiku olemasolu. Excelsuse planeeti kirjeldavas peatükis sai mainitud, et inimene ei suudaks seal ellu jääda ilma teatavaid tehnoloogilisi abivahendeid kasutamata. Kuid teksti ennast lugedes jääb kohe silma Hargla eriline napisõnalisus igasuguse tehnoloogia mainimisel või kirjeldamisel. Tavaliselt piirdub autor ainult objekti äramärkimisega (heljuksõiduk, laserpüss või laskurlift), jättes lugeja kujutlusvõimele vabaduse ise kirjeldatav ese silme ette manada. Näiteks ka ulmekirjanduses väga levinud ”hüperruumi” (võimalust reisida universumis minimaalse ajavahemiku jooksul), mainitakse teoses ainult korra, kui midagi täiesti argipäevast.

Tegelikult kirjeldab Hargla ainult kahte eset vähegi põhjalikumalt ning nendeks on tehnoloogia, milleta töö ja jääskulptuuri valmistamine Excelsusel oleks täiesti võimatu. Esimene nendest on nn. jääprillid ehk gonglatsiooniläätsed, mille kandmiseta on suur tõenäosus silmanägemisest Excelsusel üldse ilma jääda. Tegemist on vedelkristallidest koosnevate imekerged okulaaridega, mis muudavad tähtede kiirguse talutavaks ning silmad ei saa kahjustada. Lisaks jooksevad mööda okulaari paremat ülanurka erinevad andmed (temperatuur, valgustugevus, tuule suund), mis aitavad planeedil orienteeruda.

Teine oluline tehnoloogiline abivahend planeedil on kogu Akadeemias inimesi aitavad heljukrobotid ehk himaajad. Tegemist ei ole tavapärase ulmekirjanduses esineva tehisintellektiga, kellele on antud inimkujuline fassaad. Himaajad on maa kohal hõljuvad, tündritaolise kujuga, torustike ning paneelidega erinevateks töödeks mõeldud robotid (peitel-himaaja, kelner-himaaja, lumepühkur-himaaja, tõstuk-himaaja). Nad on asetatud teoses dehumaniseeritud seisusesse, neisse on lihtsalt programmeeritud kindlad operatsioonid, mida nad täitma peavad.
 

Teose žanriline kuuluvus

Kui proovida Indrek Hargla lühiromaani ”Excelsuse konkistadoorid” lahterdada ühte ulmekirjanduse kolmest põhižanritest (science fiction, horror fiction, fantasy), siis on selgelt tegemist science fiction’iga ehk teadusliku fantastikaga ehk teadusulmega.

Süžeetasandi seisukohalt on tekstis kõige olulisem tulevikuvisioon inimkonna kohtumisest võõra ning mõistetamatu rassiga (ningod), kellega üritatakse kontakti saada. Just kahe mõistusliku eluvormi kohtumine vallandabki teoses oleva sündmuste narratiivse jada, mis viib välja verise konfliktini erinevate rasside vahel. Kokkupõrke tulemusena vallutavad ningod Galerii (muutes paiga oma pühamuks ning jääkujud oma jumalateks). Kogu kunstnikekoloonia on sunnitud planeedilt lahkuma ning 30 aastat ettevalmistatud Festival lükatakse teadmatuks ajaks edasi.

Tegelaste tasandil ei ole keskseks kujuks mitte mina-jutustajast Konservatooriumi luureülem ja teadlane Bent vris Zenani, vaid Exclsusel elavad ningod. Salapäraste planeedi liustike all pesitsevate ningode puhul ei ole tegemist klassikalise ulmekirjanduses klišeega antropomorfsetest ehk inimsarnastest tulnukatest. Hargla on loonud väga erinäolise ja detailirikka pildi, sellest jääkaru ning hülge hübriidi meenutavast tulnukarassist.

Proovides ”Excelsuse konkistadoorele” kontseptuaalsel tasandil teadusulmest täpsemat liigitust leida, siis on teose näol tegemist soft science fiction´i ehk maheulmega. Maheulmele omaselt ei domineeri tekstis mitte tehnika- ja täppisteaduste saavutused (laserrelvad, kosmoselaevad), vaid autor on esiplaanile tõstnud hoopis inimlikumad teemad (kunst - täiusliku taiese loomise võimalikkus, filosoofia - oleme me universumis ainus mõistuslik eluvorm, religioon - uute jumalate loomine ja nende kultus). Oskus tuua tavalisse kosmoseooperisse sisse hoopis sügavam ning igavikulisem mõõde ongi põhjus, miks Indrek Hargla on eesti ulme lugejate seas nii populaarne ja hinnatud autor.

Andmed:

Mario Kivistik (koostaja), Mardus 3/99, Salasõna, 1999, lk 96

Indrek Hargla, Nad tulevad täna öösel!, Kuldsulg, 2000, lk 296

Raul Sulbi (koostaja), Eesti ulme antoloogia, Varrak, 2002, lk 656

Linke netiilmast:

"Excelsuse konkistadoorid" Algernonis

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika (2014)

Ta tegi seda jälle!!! Juba viiendat puhku ja seekord eriti filigraanselt. Viiskümmend lehekülge enne lõppu olin ma enese arvates mõrvari isiku kindlaks teinud. Igaks juhuks oli mul ka teine kahtlusalune varuks, sest ma tunnen juba piisavalt hästi Hargla mänge suitsu ja peeglitega. Kuid taaskord oleksin ma lasknud süütu inimese vangitorni toppida ja mõrvari vabadusse jätnud. Pean vist lõplikult tunnistama oma väikeste hallide ajurakukeste kõlbmatust detektiivitööks.

Kriminaalromaanidest arvustust kirjutades on kõige tähtsam mitte rikkuda potentsiaalse lugeja lugemiselamust ehk no spoilers (kas eesti keeles on sellele sõnale vaste juba leiutatud?). Nõnda ma romaani kriminaalsetel tegevusliinidel pikemalt ei peatuks ning prooviksin pigem analüüsida "Tallinna kroonika" kohta apteeker Melchiori sarjas laiemalt.

Tegemist on üleminekuromaaniga, mis toob esimest korda iseseisva ning läbitöötatud karakterina lugejate ette Melchiori poja. Juba "Pirita kägistajas" alanud ettevalmistused põlvkondade vahetuseks, saavad sarja viiendas osas tõeliselt hoo sisse. Romaani alguses näib, et verevahetus võib teoks saada juba käesolevas romaanis (elutüdimuse käes vaevlev isa ja Greifswaldist koduteele asuv poeg), kuid verised sündmused Tallinnas ja Lübeckis pööravad Wakenstedede meespere tulevikuplaanid mingiks ajaperioodiks pea peale.

Lübecki linnapanoraam 15. sajandil

Noore Melchiori tegevusliini viimine Lübeckisse annab Harglale lõpuks võimaluse oma mängumaad laiendada ning Wakenstedede needust ümbritsevat saladusteloori ka reaalselt lahendama hakata. Tallinna linnamüürid hakkasid juba silmnähtavalt kirjanikule kitsaks jääma. Lübeck Tallinna emalinnana lubab sisse tuua uusi mõjujõude, rühmitusi, liitlasi ja ka vaenlasi. Samas võimaldab toimiv hansalinnade võrgustik nende tegevusliinide orgaanilist liitmist Tallinnaga ning nõnda võime oodata tulevikus geograafiliselt veelgi mastaapsemaid romaane.

Apteeker Melchiori sarja teosed on järjepanu kasvanud nii kvaliteedilt kui ka mahult. Tunnet, et raamatutesse oleks sattunud üleliigset ballasti, pole kordagi tekkinud. Ajaloolised, bioloogilised või meditsiinilised finessid mängivad teostes kindlat ja vahel lausa otsustavat rolli. Gildide või kloostrite elukorraldus, surmaputke mõjud inimorganismile, pidalitõve tunnused ja ravimeetodid - Hargla oskab kõik huvitavaks ning kaasahaaravaks kirjutada. Lõpetuseks ei jäägi muud üle, kui ootama jääda järgmist veretööd, mis vapustaks Tallinna kodanikkonda niivõrd, et see tuleks raamatusse kohe kindlasti kirja panna.

PS: Siinkohal tahan tänada oma väikevenda, kes tegi igast romaani 470 leheküljest oma telefoniga foto ning need mulle siia maakera kuklapoolele saatis. Lootsin, et kannatan ikka kodumaale jõudmiseni ära, kuid lugemishimu muutus nõnda piinavaks, et pidi alternatiivse lahenduse leidma. :)

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Varrak, 2014, lk 470

Linke netiilmast:

Jaan Martinsoni arvustus Postimehes

Kaupo Meieli arvustus Loomingus

Avo Kull - Haigla (2010)

Alustuseks tahaksin defineerida mõiste rahvakirjanik: "Rahvakirjaniku teosed on rahva seas populaarsed, aga kriitikute poolt üksmeelselt maha vaikitud. Tema teosed on raamatukogudes enim nõutud lugemisvara, aga ei ehi kunagi raamatupoodide müügiedetabelite tippe. Ta kohtub alatasa oma lojaalsete lugejatega, kuid kirjandusõpikutest üldjuhul tema nime või tekstinäiteid ei leia. Ta on elav, mitte surnud klassik!".

Sellest definitsioonist tulenevalt ei ole näiteks Oskar Luts või Andrus Kivirähk rahvakirjanikud, vaid rahva poolt armastatud ja loetud kirjanikud. Lutsule omistati omal ajal isegi esimene Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus, kuid ega see teda veel rahvakirjanikuks teinud. Rahvakirjanikud on hoopis teist masti mehed.

Eesti kirjandusmaastikul on siiani kehtinud reegel "Eestile on kombeks üks rahvakirjanik korraga!". 1930ndatel aastatel oli selleks Richard Roht, kes kirjutas tol ajal erootilisteks peetud bulvariromaane. Ligi kolmkümmend aastat (u. 1960-1990) oli rahvakirjaniku tiitli ainuomanikuks Raimond Kaugver. Uuest aastatuhandest alates on seda aunimetust kandnud Erik Tohvri. Kuid viimase viie aasta jooksul on Avo Kull oma romaanidega Tohvrile tugeva väljakutse esitanud ning tõusnud tõsiseltvõetavaks tiitlipretendendiks.

Õigele rahvakirjanikule omaselt kirjutab Kull "lihtsate inimeste" "lihtsatest eludest". Sinu naabrinaisest Tiinast ja minu ametivennast Kalvist. Lugemise käigus selgub muidugi, et nende elud polegi nii lihtsad midagi. Muidugi on kõiges süüdi valesti ajastatud armastus ja üht osapoolt kinni hoidev abielusõrmus. The oldest story in the book! Õnneks lisab värskust ja omanäolisust romaanile aegruum, kuhu Kull on oma abielurikkujad paigutanud - Lõuna-Eesti väikelinn 1970ndate lõpus.

Avo Kull

Romaani teiseks keskseks teemaks lisaks Tiina ja Kalvi armuloole on nõukaaja absurdsuse kujutamine. Tolle ajastu  arulageduse monumendiks saab väikelinna ehitatav hiiglaslik haigla, mille rajamise tegelikuks tagamõtteks on ravida võimalikus tuumasõjas kannatada saavaid Moskva parteijuhte. Kull kujutab vägagi värvikalt tollast argipäeva ja seal sisalduvaid "kiikse", mis nooremate lugejate arvates pärinevad mõnest ulmeromaanist. Autoostuload, kõigi kaupade defitsiit (välja arvatud viin!!!), erikauplused väljavalitutele, ajakirjanduslik tsensuur, koputajad,  julgeolukuasutuste  pidev jälitustegevus ning riiklikult soodustatud lausjoomine. Lõpetuseks muidugi kõige püham ja puutumatum asi maailmas - PLAAN. See, mida romaanis oldi valmis plaani täitmise nimel tegema on tõesti kõrgem pilotaaž. Vürst Potjomkin on omale igati väärilised järglased leidnud.

Jättes kõrvale banaalse dialoogiga armuloo, siis soovitaksin "Haiglat" lugeda kõigil, kes põevad haigust nimega nõukogude nostalgia. See tõbi, mis kahjustab ennekõike nakatunute ajutegevust on viimastel aastatel kahjuks aina enam levima hakanud. Ravikuur näeb ette nädala jooksul igal õhtul 50-60 lehekülje "Haigla" lugemist ning seejärel oma armastatu ettekujutamist nõukogudeaegses Marati villases pesus. Ravi kiire ja korralik! Lisaks toimib suurepäraselt ka rasestusvastase vahendina!

Andmed:

Avo Kull, Haigla, Tänapäev, 2010, lk 430

Linke netiilmast:

"Haigla" ELLU-s

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Kati Vatmann-Murutari arvustus Pärnu Postimehes

Heili Sibritsi intervjuu Avo Kulliga Postimehes

Andrus Kivirähk - Liblikas (1999)

Esimest korda lugesin Kiviräha romaani "Liblikas" umbes kümnend tagasi. Ilmselt olin just lõpetanud "Mees, kes teadis ussisõnu" lugemise ning Kivirähast, kui kirjanikust, tõelises vaimustuses. Mäletan, et nautisin "Liblikas" leiduvaid muinasjutulisi motiive (libahundiks käimine, krati vallaslaps, hall koer Surma kehastajana) ning võtsin seda, kui "Rehepapist" tuttavaks saanud võlumaailma ühte osa. Keskkond, inimesed ja ajastu, kuhu kirjanik oma võlumaailma oli paigutanud jäid mulle tookord veel kaugeks. Muidugi ma teadsin, et Paul Pinna oli näitleja (meil on ju suure rahvakunstniku auks isegi tema nimeline tänav ja bussipeatus Lasnamäel) ning Estonia teater on kesklinnas asuv suur kollane maja. Kuid ma poleks toona osanud uneski näha, et mulle Altermann, Jungholz, Villmer või Sällik nõnda lähedasteks saavad ning mulle langeb osaks õnn töötada selles suures kollases majas.

Romaani peategelased Michelson ja Tetzky

Meil on ilmunud mitmeid kultusromaani staatuse omandanud teoseid teatrist, näitlejatest ja teatritegemisest (Mihkel Mutt "Hiired tuules", Mati Unt "Via regia"). Kõik need tekstid on proovinud vastata küsimusele: "Mis muudab teatrilava meile nõnda kutsuvaks ja müstiliseks?". Olenemata sellest, kas sa seisad laval või istud saalis. Vaesed hinged kaotavad end sellesse võlumaailma jäägitult. Nad muutuvad kiiresti sõltlasteks, kes vajavad kindla aja tagant uut annust Shakespeare'i, Kõivu või Stoppardit. Vanasti jäeti meile võimalus suve jooksul proovida ennast sellest haigusest terveks ravida ja sügise saabudes normaalse kodanikuna õhtuti peale tööd koju minna. Muidugi võõrutuskuur aitas vaid väheseid ja enamik sõltlasi olid juba oktoobri keskpaigaks pimenevas saalis eesriide tõusu ootamas. Kuid nüüdseks on diilerid mõistnud, et ka suvel on võimalik oma klientuuri kasvatada ning enam pole kellelgi pääsu.

Eespool tõstatatud igipõlisele küsimusele otsib oma romaanis vastust ka Kivirähk ning tema vastusevariant kõlab läbi halli koera lausutud sõnade:

"Selles majas pole mind austatud, selles majas rikutakse reegleid ja pannakse naeruks pühasid seaduseid. Ainult siin majas on võimalik, et surnu tõuseb peale eesriide langemist taas püsti, peseb grimmi näolt ja elab edasi! Te kägistate, mürgitate, pussitate ja tulistate, kuid teete kõike mängult, aga surm pole asi, millega mängida! Kes kord on kukkunud, kuulub mulle, tal pole enam tagasiteed. Aga siin - kui ammu suri Napoleon, aga Pinna ajab taas selga tema kostüümi ja teeb naeruks minu arvepidamise! Lisaks sellele loote te inimesi, keda pole üldse kunagi elanud ja kellel pole ette nähtud sündida, te elate korraga mitut elu, ehkki elusid on maailmas isegi liiga palju, ja kogu mu jõud kulub sellele, et kärpida, vähendada ja kokku suruda... Ja seal tulete teie, kannate igal õhtul ise nime, surete, kui tahate, ärkate ellu, kui meeldib, ega austa mingeid seadusi. Ma jälestan teid. Ühest elust on teile vähe - ehkki minu arvates on sedagi liiga palju - ja te elate mitmekordselt!"

Inimkond on juba aastasadu otsinud võimalusi erinevaid loodusseadusi eirata ning teater on selleks üks parimaid vahendeid. Teatrilava pole ju muud kui ajamasin, nooruse eliksiir ja igavese elu allikas üheskoos. Kui sulle antaks võimalus istuda näiteks paar tundi Pätsiga koos Centumi klubis või viibida koos Aida ja Radamesega muistses Teebas, kas sa tõesti jätaksid sellise võimaluse kasutamata? Mina ei suutnud ja olen juba aastaid lootusetu teatrisõltlane, kes vajab oma iganädalast doosi. Vajadusel lähen oma diilerit kasvõi Soontagana linnamäelt ja Kodru rabast otsima. Minusugust küürakat parandab veel ainult haud!

PS: Ka romaanis kujutatud halli koeraga olen ma kohtunud. Tulime Ullaga ühel talveõhtul Sadamateatrist mööda Soola tänavat kesklinna poole ja too hall koer jälitas meid tükk maad. Ulla muidugi naeris minu hirmu, aga mina teadsin kes too elajas on. Eks ta minu Estoniast kaasa toodud lõhna seal Tartu öös tundis ja mõtles, et olen talle seal võõras linnas kerge saak. Suutsin paari osava jänesehaagiga koera siiski Pargi tänava kandis maha raputada ja kiiresti Karlova poole putkata. Viimased aastad pole ta mulle enam silma hakanud. Eks Estonia lõhn ole mu küljest vaikselt ka maha kulunud.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Liblikas, Tuum, 1999, lk 150

Linke netiilmast:

"Liblikas" ELLU-s

Doris Kareva arvustus Sirbis

Mihkel Muti arvustus Sirbis

Marek Kahro - Kaljud ja kameeleonid (2011)

"Mina olin siin", "Nullpunkt", "Isased", "Kõigile saab kurikaga virutada" on ainult lühike ülevaade nullindate teisel poolel populaarseks saanud uut tüüpi poistekatest/noortekatest. Samasse loetellu võib lisada ka Marek Kahro romaani "Kaljud ja kameeleonid". Ma olen alati arvanud, et kõigil neil "noortel ja vihastel" kirjanikuhakatistel oli millenniumivahetuse paiku öökapil Kaur Kenderi "Iseseisvuspäev". Sellest sai nendele püha tekst ning inspiratsiooniallikas oma esikromaanide kirjutamiseks. Kõiki neid tekste ühendab rida sarnaseid ja aina klišeelikumaks muutuvaid tunnuseid, mis väikeste variatsioonidena kanduvad teosest teosesse:

1) Varjus geenius - gümnaasiumi lõpuklassides käiv noormees pole nüüd kindlasti kuldmedali kanditaat, aga ta on kindlasti vähemalt ühes õppeaines üle keskmise võimekas (Kahro romaani peategelane Joel on näiteks andekas joonistaja).
2) Katkine perekond - romaani peategelane on kindlasti pärit mittefunktsioneerivast perekonnast (Joeli isa on invaliid ja ema alkohoolik).
3) Printsess ja konn - noormees armub modellivälimusega neiusse, kes on tavaliselt ka rikka pere võsuke. Printsess suudleb küll konna, kuid kahepaikne jääb kahepaikseks (Joel armub pealinnast pärit Laurasse, kuid nende suhe jookseb kiiresti ja traagiliselt karile). 
4) Halvad sõbrad - peategelase tutvusringkonda kuulub kindlasti paar kahtlase taustaga tegelinskit, kellest ühel hetkel saavad noormehe "parimad sõbrad" (Joeli uueks BFF-iks saab üle küla narkar Timmu).
5) Roppus kuubis - muidugi on kõigi noorte enim kasutavateks sidesõnadeks M, P ja V tähega algavad sõnad (Kahro ei oska ühegi eriti originaalse keelendiga üllatada ning jääb kuldse klassika juurde).
6) Mammonakultus - peategelase arusaamade kohaselt peitub ÕNN ja tee selleni ainult raha teenimises ning vaesus on kõige suurem häbiasi maailmas (Joel häbeneb oma perekonna kehva olukorda ja näeb väljapääsuna ainult kohest papi teenimist, aga mitte haridusteed).
7) Kättemaks - süžee näeb kindlasti ette, et noormehe kannatuste peasüüdlane saaks romaani lõpuks "õiglase tasu" (Joeli viha ja põlgus oma ema vastu on nõnda sügav, et toob lõpuks kaasa fataalsed tagajärjed).
8) Meelemürgid - lõpetuseks poleks ükski noortekas õige noortekas, kui seal ei tarvitataks ohtralt narkootikume ja alkoholi (Joeli teiseks parimaks sõbraks Timmu kõrval saab Ants ehk amfetamiin).

"Kaljud ja kameeleonid" eristub teistest samataolistest raamatutest ehk ainult tegevuspaiga poolest. Üldlevinud tegevuspaigaks on olnud ikka pealinn või äärmisel juhul Tartu, kuid Kahro on oma romaani sündmustiku paigutanud nimetusse ja depressiivsesse väikelinna. Minul kangastus kogu lugemise vältel silme ees Võru. Kahro kujutab tegelikult suurepäraselt ja autentselt väikekoha noorte pidusid ning nende tagajärgi. Muidugi tähistatakse ühe klassiõe sünnipäeva korteripeol, kus pidulaud on pudelite all lookas. Kindlasti tekib soov edasi minna ainsasse kohalikku "ööklubisse" ja selle tarbeks aetakse autojuhist eakamatele romudele hääled sisse. Loomulikult ei peeta piirkiirusest kinni, kaldutakse vastassuunda ja lõbusõit lõppeb kraavis või vastu puud.

Kõva peokära Tallinna küll ära ei kosta, kuid tagajärjed on alatasa musta raamiga ümbritsetult ajalehtede esikaantel. Mõni vinniline jorss pannakse paariks aastaks vangi ning ajakirjanduses ja kommentaariumites lintšitakse ta ära. Arusaam, et juhiga on võrdselt süüdi iga inimene selles autos ja ka peole mahajääjad, ei taha kuidagi üldsusele kohale jõuda. Nõnda jätkub iga suvine küünalde põletamine maanteepervedel ja pimedates kurvides aastast aastasse ning põlvkonnast põlvkonda.

PS: Uskumatu, kuid kümme aasta tagusest ajast rääkiv raamat tekitas minus nii suure nostalgiapuhangu. Maksevahendina kroonid, Nokia 1101 mobla, avalik netipunkt (!!!) ning Madonna uus hitt ööklubides. Lõpetuseks loomulikult ka rate.ee, mille konto omamine oli Joeli arvates teatavasti iga noore auasi. Kahjuks selgus alles kümnend hiljem, et mina olin tollal täitsa autu tegelane. :)

Andmed:

Marek Kahro, Kaljud ja kameeleonid, Tänapäev, 2011, lk 501

Linke netiilmast:

"Kaljud ja kameeleonid" ELLU-s

Ketlin Priilinn - Vaim (2008)

Ketlin Priilinna romaan "Vaim" on üks neist raamatutest minu ulmeriiulil, mis sai eesti ulmekirjanduse kollektsiooni loomise tuhinas ostetud, kuid mille lugemiseni polnud ma veel seni jõudnud. Kodumaine õuduskirjandus (eriti romaan!) on alati olnud meil ulmeperes vaeslapse rollis, kes vaikselt nurgas oma käsikiviga vilja jahvatab.

Õuduskirjanduses on kätt proovinud paljud, kuid tavaliselt peale paari oodatust kahvatumaks jäänud katset pöördunud tagasi oma liistude juurde. Heal juhul on nad hiljem proovinud õuduskirjanduse elemente oma teistesse teostesse sisse smuugeldada. "Vaim" jääb nõutult seisma õudus- ja olmeromaani piirile, kiigates ühe silmaga üht ning teise silmaga teist potentsiaalset lugejaskonda.

Helena nimeline noor neiu pageb peale oma elukaaslase truudusetuse avastamist talvisel õhtul tühjana seisvasse vanavanemate tallu. Muidugi avastab Helena peale paari veiniklaasi, et ta ei olegi talus üksi. Talle hakkavad meenuma juba lapsepõlves kuuldud kummalised hääled tühjades tubades ning peagi saab Helena nende tekitajaga lähemalt tuttavaks.

Vaimuga tutvumise hetkest kaob paraku ka väheke kõhedust tekitav aines romaanist. Edasine meenutab kangesti üht kõige ära leierdatumat kirjandusteksti maailmas - Charles Dickensi "Jõululaulu" ("A Christmas Carol"). Viirastus näitab Helenale pildikesi oma traagilisest minevikust ja Helena potentsiaalsest tulevikust ning annab noorele neiule eluks hüva nõu. Vaim saab kõrgemates sfäärides ristikese kirja ja võib edasi liikuda ning Helena vaatab samuti püsti päi tuleviku suunas. Lõpp hea, kõik hea! Ainult õuduskirjandust nautida tahtnud lugeja jäi kahjuks oodatud külmavärinatest ja kananahast ilma.

Andmed:
Ketlin Priilinn, Vaim, Tänapäev, 2008, lk 128

Linke netiilmast:
"Vaim" ELLU-s

Mari Kleini arvustus Eesti Päevalehes

Holger Kaints - Kõrvalepõige (2012)

Kaintsi romaan "Kõrvalepõige" jutustab meile loo Askurist, kes ühel päeval Tallinna kesklinnas trammi oodates äkki avastab, et on muutunud nähtamatuks. Kuidas selline kolossaalne ja erakordne muutus toimus? Keegi tinistas? Manustas Askur Coldrexi pähe hoopis apteekrilt saadud nähtamatuks tegevat pulbrit? Sellele küsimusele me vastust romaani käigus ei saagi. Mis kõige kummalisem, see ei paista peategelastki huvitavat. Olen nähtamatu, siis olen. Ei paanikat, ei pöördumiskatset abi tarvis teadjameeste poole ega kartust enese hullumise suhtes. Tuleb lihtsalt kuidagiviisi edasi elada ja toimetada. Isegi oma lähedasi ei tule sellest metamorfoosist teavitada, vaid lihtsalt haihtuda ja midagi sogast oma äkilisest reisile minekust neile e-kirjade vahendusel kokku luuletada. 

Just selline käitumismuster tekitab koheselt võõristuse ja ebausutavuse barjääri mina-tegelase suhtes. Kes käitub sellises olukorras niiviisi? Vastus on "hall hiireke" ehk "tänapäeva kontoriametnik", kes tänu muutusele värvub veelgi hallimaks. Inimene, keda ennegi ei pandud suurt tähele, seda ei oma naise ega kolleegide poolt. Isik kelle kadumine/nähtamatuks muutumine tegelikult teiste kodakondsete igapäeva elu ei mõjuta.

Kuidas käitub Askur sellise needuse või õnnistuse osaliseks saades? Hall hiireke hakkab oma käitumises lähtuma ainult kolmest põhifunktsioonist - toit, uni ja paljunemine. Kõige olulisemad on muidugi kaks esimest, mille kirjeldustest ülejäänud raamat koosnebki. Saaks ainult kuskilt näpata kõhutäie süüa ja enne pimedat kuhugi sooja urgu end kerra tõmmata. Kolmas põhifunktsioon pole eriti oluline, sest Askur pole ei alfa- ega beeta-isane, vaid pigem midagi ksii- või psii-isase taolist. Ei vihasta teda oma naiste armuafääri avastamine ning ainsaks "vastukäiguks/vallutuseks" jääb ühe enesega puntras oleva teismelise tüdruku sängi pugemine (romaani üks enim küsitavusi tekitavaid kohtasid!). Romaani lõpus taas nähtavaks muutumine kõigutab Askurit hingeliselt sama palju, kui alguses nähtamatuks muutumine ehk peaaegu üldse mitte. Nüüd saab lihtsalt rahulikumalt üle tänava minna ja ei pea enam karta lõputuna näivat autodevoolu.

Asusin teost lugema kui ulmeromaani (Stalkeri hääletuse tarvis), kuid koheselt sattusin põhimõttelise probleemi otsa. Kas tegemist on väheke ulmelise olmeromaaniga või äärmiselt olmelise ulmeromaaniga? Romaani lõpuks tuleb tõdeda, et õigeks osutus esimene vastusevariant.

Ulmekirjanduseks saab ikka lugeda teost, mida kirjanik enesele teadvustades ulmena kirjutab, mitte ei kasuta ühte ulmelist/ebatavalist motiivi selleks, et lugejas natuke võõristust tekitada. Kuidagi on ju vaja kõigist teistest olmeromaanidest eristuda ja sellega saab Kaints muidugi hakkama. Tegemist on täiesti korraliku, kümnendi tagust pealinna detailselt kujutava realistliku ajaviiteromaaniga, mille psühholoogiline tahk on kahjuks liialt nõrk ning ulmeline peaaegu olematu. 

PS: Loodan tõsiselt, et väike Vinski suureks saades ei muutunud Askuri sarnaseks. Sellest kohutavamat õnnetust on raske ette kujutada!


Andmed:
Holger Kaints, Kõrvalepõige, Varrak, 2012, lk 368


Linke netiilmast:
"Kõrvalepõige" ELLU-s

Ott Kiluski arvustus Loomingus
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Viktoria Ladõnskaja - Lasnamäe valge laev (2013)

Te võite küll üles kasvada samas ajas ja ruumis, kuid siiski elada täiesti paralleelsetes maailmades, kus puudub vähemgi võimalus kontaktide tekkeks teise osapoolega. Ma kasvasin Viktoria Ladõnskajaga üles samas ajas (1990ndad aastad, kuigi Ladõnskaja omas mu ees kuue aastast edumaad) ning ruumis (igihall Lasnamäe betoondžungel). Me käisime väliselt äravahetamiseni sarnastes koolimajades (mina kollases ja tema valges) ning mängisime õues samasugustel vaikselt roostetavatel turnikatel (ühiseks lemmikuks vaipade kloppimiseks mõeldud rauakolakad). 

Tõenäosus, et väike Oskar ja väike Viktoria kunagi tuttavateks ja sõpradeks oleks saanud oli juba tollal alla 10%. Nõnda väikese protsendi põhjuseks oli muidugi peamiselt kodus köögilaua taga kõneldava keele erinevus. Muuseas väikese Oskari ja väikese Saša sõbrunemise protsent oli tunduvalt kõrgem, sest neid ühendas üks universaalne nähtus - armastus jalgpalli vastu. Nüüd on see protsent lähenemas juba nullile, sest lapsed ei roni suvehommikutel enam mööda turnikaid ja jalgpalliväljakud on rohtu kasvanud. Lapsed istuvad vaikselt nohisedes toas ja loobivad vihaste lindudega notsusid.

Viktoria Ladõnskaja

Kuigi meie maailmade vahel oli tollal pea ületamatuna näiv kuristik, siis paljud asjad toimisid Lasnamäel tollal siiski rahvuste üleselt. Näiteks üks hetk hakkasid kõik ühiselt varaste vastu barrikaade ehitama. Ilmusid trellitatud aknad ja peagi ka kahekordsed metalluksed. Autodest võeti õhtuti kõik vähegi väärtuslik endaga tuppa kaasa ning roolilukku ei omanud ainult paadunud optimist või pooletoobine. Niigi ilmetud paneelmajad hakkasid paari aastaga üha enam meenutama vanglaid. Kartus varguste ees oli üldine ning tekitas muidugi ridamisi kuulujutte ja linnalegende (rauduste paigaldajad müüsid võtmete koopiaid, telefonikõnega kontrolliti pererahvas kodus olemist jne). Hirm tekitas muidugi aina enam kapseldumist ning arusaam, et välisuksega lõppebki su kodu ja pelgupaik. Naabritega läbi käimine lakkas ning heaks tulemuseks võis lugeda seda, kui sa tundsid nägupidi oma trepikoja kojanaist.

Lisaks keele- ja kultuuritausta lahknevusele eristab seniajani Lasnamäe kahte kogukonda ka erinevate meediakanalite tarbimine. Sellest tulenevalt levivad väga lihtsalt igasugused kuulujutud ja stereotüübid. Näiteks eestlaste seas on üldlevinud arusaam, et iga viimanegi Lasnamäel elav vene keelt emakeelena kõnelev inimene valib Savisaart. Venelaste seas on jällegi käibel vägagi elujõuline müüt, et Edik kaitseb neid kõigi kurja eest, mis tuleb Toompealt. Mõlemad arusaamad on täiesti ekslikud ning on tingitud ainult ühekülgsete infokanalite jälgimisest.

Ladõnskaja toob oma raamatus ära veel ühe ereda näite piiratud uudistevoo tagajärjest. Nimelt uue aastatuhande alguses hakkas levima Lasnamäe venekeelse kogukonna seas kuulujutt krooni peatsest devalveerimisest. Keegi ei osanud kõmu õigsust kontrollida ning nõnda mäletan selgesti, kuidas paar päeva vooklesid valuutavahetuspunktide juures üüratud sabad. Informeerimatus ja hirm vähendasid mitme protsendi võrra inimeste madratsi vahele kogutud pensionisambaid ning Eurexi ja Tavidi töötajad said järgmisel palgapäeval kindlasti kenakese preemia osaliseks.

Paneeltorne ümbritsevad tühermaad ehk minu lapsepõlve mängumaad

Ladõnskaja kasutab raamatus Lasnamäest rääkides tihti väljendit "riik riigis", mis minu arvates 1990-2000ndate aastate Lasnamäe kohta kehtib suurepäraselt. Siiski oma isiklikele kogemustel tuginedes on viimastel aastatel selle "riigikese" alustoed hakanud murenema. Sarnaselt nüüd pea juba neljakümne aasta vanuste paneelikate lagunemisele on vaikselt kaduvuse teed minemas kahe kogukonna vaheline selge lõhe. Kunagi kolmes vahetuses töötanud venekeelseid koole on tasapisi suletud ja järjepidev üleminek eesti keelsele õppele on andnud juba selgeid tulemusi. Ühelt poolt on pildilt kadumas "umbkeelne generatsioon" ning teisalt ei tähenda head eesti keelt oskav vene noor enam seda, et ta peab olema pärit segaperest. Vahepeal juba sõimusõna staatuse omandanud integratsioon ehk lõimumine on kindlasti elujõuline lapsuke, kuid täiskasvanuikka jõuab ta alles siis, kui me lõpuks hakkame buldooseritega Lasnamäge kokku lükkama. Väheke veel kannatust, valge laev on peagi siin!

Andmed:

Viktoria Ladõnskaja, Lasnamäe valge laev, tõlkinud Katrin Linask, Petrone Print, 2013, lk 134

Linke netiilmast:

"Lasnamäe valge laev" ELLU-s

Intervjuu Viktoria Ladõnskajaga Eesti Päevalehes

Andra Teede arvustus Sirbis

Mart Kivastik - Vietnami retsept (2012)

"Yes, sir, yes! Very cheap!! Last price, sir?!" Sina vastad või kirjutad paberikesele ühe numbri, tema lisab sellele tavaliselt ühe nulli. Sina hakkad mööda tänavat edasi kõndima, tema unustab lisatud nulli sekundiga ja pakub uut "last price'i". Kui te olete mõnes Kagu-Aasia riigis käinud, siis tuleb selline "tingimise tants tänaval" teile kindlasti tuttav ette. Riigiti, piirkonniti ja kellaajaliselt erinevad müüjate strateegiad väheke, kuid üldkontseptsioon jääb püsima. Turist teab, et "last price" pole kunagi tegelik "last price" ja kohalik teab, et valge mees ongi jumalate poolt loodud neile pügamiseks.

Mart Kivastiku romaani "Vietnami retsept" alguses satuvad pügatava ja pügaja rollidesse Eestist end Vietnami otsima läinud Toomas Sven Andresen ehk Poiss ning vana Vietkongi sõdur Dong. Nende suhe hakkab ühise road-trip'i jooksul vaikselt teisenema. Muutudes üksteise järel ülema-alama, sõbra-sõbra, õpilase-õpetaja suhteks. Dong aitab noormehel mõista nii Vietnami rahvast, ajalugu ja kultuuri. Kõige olulisem on Dongi ja kogu road-trip'i mõju Poisi tunnetele Mari suhtes, kellega ta reisi alguses tutvus Hanois ning koheselt ära armus ja tülli läks. Vahel tulebki mõnede asjade selgeks saamiseks lakku täis peaga ühe Vietnami onukesega leping sõlmida ja siis koos rolleri sadulas džunglisse putkata. 

Lugedes Mart Kivastiku romaani meenusid mulle koheselt viimaste aastate rännakud ning isegi spetsiifiline Kagu-Aasia suurlinnade lõhn (segu heitgaasidest, toidujäätmetest, niiskusest ja päikesepaistest) tungis mulle ninna. Kivastik on oma romaanis suurepäraselt tajunud selle piirkonnale omast kultuuri ja inimloomust. Ühest küljest on tegemist väga uhke ja eneseteadliku rahvaga, kes peksid nii hiinlased, prantslased kui ka ameeriklased oma džunglitest minema. Teisest küljest ollakse valge mehe dollarite nimel alati kõigeks valmis. Isegi aasta tähtsaimal pühal ehk tếtil (Vietnami uusaasta) oma pere maha jätma ning ühe Eestist pärit nolgi kramplikus kaisutuses 500 kilomeetrit rolleriga läbi džungli kihutama. Selline fakt peaks meis ju suurt äratundmisrõõmu tekitama, sest raamatus nenditakse mitut puhku eestlaste ja vietnamlaste sarnasust ("Same same, but different"). Raha paneb rattad käima nii Läänemere kui ka Lõuna-Hiina mere kaldal.

PS: Kui Evelin kunagi selle raamatu lugemiseni jõuab, siis tean et hakkan kuulma lauseid: "See Poiss on ju täpselt sinu moodi! Sa oled reisil täpselt samasugune Toriseja!". Võib-olla ehk olengi, aga mul pole vähemalt põhjust Vietnami onukesega džunglisse plehku panna.

 

Andmed:

Mart Kivastik, Vietnami retsept, Väike Öömuusika, 2012, lk 288

Linke netiilmast:

"Vietnami retsept" ELLU-s

Intervjuu Mart Kivastikuga Müürilehes

Tiit Pruuli arvustus Vikerkaares

Intervjuu Mart Kivastikuga Eesti Päevalehes

Hannes Varblase arvustus Sirbis

Intervjuu Mart Kivastikuga Õhtulehes

Vahur Afanasjevi arvustus Eesti Ekspressis

Silja Paavlevi arvustus Õhtulehes

Intervjuu Mart Kivastikuga Postimehes

Karin Bachmanni arvustus Postimehes

Karl Martin Sinijärve arvustus Loomingus

Andrus Kivirähk - Mees, kes teadis ussisõnu (2007)

Nooremad lugejad ehk enam ei mäleta, aga kunagi selle aastatuhande alguses oli eestlaste üheks lemmikuks puhkuste sihtpunktiks Egiptimaal Punase mere kaldal asuv Sharm el-Sheikhi linnake. Sinna lennati aastaringselt parvedena pesitsema, nagu suitsupääsukesed ja toonekured. Sealsete hotellide ja spaade töötajad puutusid eestlastega igapäevaselt kokku ning neil kujunes arvamus meist, kui väga religioosest rahvast.

Nimelt kandis iga eestlane alati endaga kaasas püha helesinist raamatut ning ei loobunud sellest isegi basseini ääres kokteili limpsides. Egiptlaste arvates pidi eestlaste jumal ikka üks hea jumal olema, kuna oma püha raamatut lugedes oli alatasa kuulda summutatud turtsatusi ja lõbusat naeru. Äkki hakkasid üle araabia maade puhuma kevadtuuled, mis eestlastel ei lasknud enam sinna pesitsema lennata ja nõnda me muutusime egiptlaste helesiniseks unistuseks. Oleks egiptlased teadnud, et eestlaste näol on tegemist maailma vähem religioosema rahvaga ning nende "püha raamat" on tegelikult igasugust usku naeruvääristav tekst, oleks suhtumine kardinaalselt muutunud (üks uuring näitab, et oleme religiooni asjus egiptlaste täielikud vastandid).

Romaanist inspiratsiooni ammutanud lauamäng

Eelpool mainitud eestlaste "püha raamat" oli muidugi Andrus Kivirähki romaan "Mees, kes teadis ussisõnu". Tegemist on tekstiga, mis sisaldab vägagi erinevaid tahke ja laia probleemide ringi. Enamik loevad seda romaani, kui Kivirähki järjekordset lõbusat ja tögavat muinasjuttu, kus vaimukus ja surm käivad käsikäes. Muidugi võib "Ussisõnu" võtta, kui Kivirähki usutunnistust, kus autor sõnastab lõplikult oma suhtumise haldjatesse, jeesustesse ja teistesse väljamõeldud olevustesse. Kirjanduskriitikud on põhiliselt teksti lahti mõtestanud, kui laiemat allegooriat meie keele, kultuuri ja rahva hääbumise loost või mõistukõnet meie minevikust ja tulevikust. Olen kuulnud ka arvamusi, et tegemist on eesti esimese zoofiilse romaaniga, mille peaks rahvusvahelised loomaõiguslased terava uurimise alla võtma.

Tšehhikeelse tõlke kaanekujundus

Kõik ülal toodud lugemismudelid on õiged ning tekstile annab tähenduse ikkagi ainult lugeja. Minu jaoks on romaani "Mees, kes teadis ussisõnu" näol tegemist eesti kirjanduse ühe kõige kurvema ja depressiivsema tekstiga viimasest kümnendist. See muidugi ei tähenda, et ma romaani lugedes mitmed korrad naerukrampide käes ei kannataks. Romaani läbiv "viimase mohikaanlase" motiiv painas mind kogu lugemise vältel. Peategelasele Leemetile tuletatakse kogu loo vältel meelde tema "erakordust" ning paljude "Viimaste ..." tiitlite omamist. Alguses soovib muidugi Leemet olukorda muuta ning astub mitu iseenda tõekspidamistega vastuollu minevat sammu (külla kolimine, Magdaleena pojale ussisõnade õpetamine, madudega suhtlemise lõpetamine), et ennast ühestki tiitlist päästa. Lõpuks saabub mõistmine ja leppimine, et oma saatuse eest ei saa põgeneda ning Leemet on vana ja hääbuva maailma viimane esindaja, keda mujal omaks ei võeta ja kellel omasid enam pole. 

Olla maailmas viimane inimene, kes mõistab ja oskab rääkida ussisõnu ehk eesti keelt on üks kõige kohutavamaid saatusi, mida ma ette oskan kujutada. Mäletan juba oma kooliajast juttusid "Teie räägite veel eesti keelt, aga teie lapselapsed enam kindlasti mitte!". Tollal ma vist isegi mingil määral uskusin neid jutte, aga enam mitte. Muidugi omab anglo-ameerika keele ja kultuuri surve tohutut jõudu ning see muudab meie keelt vaikselt, kuid märgatava iga aastaga. Kuid teiste keelte mõju on eesti keelele olnud pidav ja aastasadu pikk, kuid see ei ole oma loomult negatiivne. Kõige enesehävituslikum asi, mis me võiksime oma keele ja kultuuriga teha on öelda, et see "õige eesti keel" on nüüd lõplikult valmis ja lukku pandud. Vot siis tulevad alles vetevood ja uputavad meid momentaalselt. Selle vältimiseks on kõige lihtsam jätta igasugused vaimsed ja füüsilised traataiad piiridele ehitamata ning selle asemel hoopis reisile minna ja mõni "püha raamat" kaasa võtta.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Mees, kes teadis ussisõnu, Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk 380

Linke netiilmast:

"Mees, kes teadis ussisõnu" ELLU-s

Jürgen Rooste arvustus Sirbis
Kätlin Kaldmaa arvustus Eesti Päevalehes
Andrus Kivirähki intervjuu Eesti Ekspressis

Andrus Kivirähk - Rehepapp (2000)

Kultusromaan "Rehepapp" ei kujuta eestlasi ja meie elu kõverpeeglis, vaid annab vägagi vahetu pildi meist ning meie tõelisest loomusest. Võtame nüüd hetkeks aja maha ja mõtleme rahulikult oma tutvuskonna ning laiemalt kogu meie ühiskonna peale. Ma olen kindel, et igaüks meist tunneb/teab mõnd tegelast "Rehepapist". Olgu selleks Imbi ja Ärni, kes ainult võimaluse tekkides isegi sipelgapesast okkad ära varastaksid või Muna Ott, kes täna sülgab südamerahus risti peale ja homme vajadusel vanakuradi pildi peale. Vahest tunnete hoopis natuke lihtsameelset ja romantilise hingega kubjas Hansu või särtsakat ja sirgeselgset Räägu Liinat. Äkki olete kokku puutunud oma ahnusest lõhki mineva Aida-Oskari või toapoiss Intsuga, kes kööginurgas on kõige suurem isamaalane üldse. Õnnega olete muidugi koos juhul, kui esimesena tuleb teil meelde krutskeid ja elutarkust täis Rehe-Sander. Kui te tõesti mõnd romaani tegelasega sarnast kuju oma ringkonnast ei suuda meelde tuletada, siis lööge lahti värske ajaleht ning küll juba mõni tont, Kiil, koll, Kaljurand või mumm teile põlevate silmadega vastu jõllitab.

"Rehepappi" on juba viimased viisteist aastat kiidetud oskuse eest eestlaste tüüpilisemaid iseloomuomadusi (ahnus, ihnus, uhkus) koomilises võtmes kujutada. Seetõttu proovin alljärgnevalt romaani natuke teise nurga alt lahti mõtestada ja mõnda uut lähenemisnurka Kivirähki teksti lugemisele pakkuda.

Prantsuskeelse "Rehepappi" kaanekujundus

Lõputult on räägitud 700-aastasest orjaööst ning selle seni kestvast mõjust eestlaste mentaliteedile ja orjarahvaks olemisest. Pigem on see orjarahva sildi kleepimine vabatahtlikult endale otsaette üks isekas ja kasuahne tegu. Mängime aina märtreid ja kannatajaid, kellele peaks ajalooliselt ja ka mõne humanitaarabi pakikese näol vankumatut toetust ning kaastunnet avaldama. Tahame olla lihtsalt Põhjala juudid oma püha kannatustelooga. Teine äravalitud rahvas.

Ungarikeelse "Rehepapi" kaanekujundus

"Rehepapp" avab selle orjarahvaks olemise juures veel ühe huvitava tahu, mis tavaliselt kannatajat simuleeriv eestlane kiiresti ära unustab. Nimelt orjade suhe neid endid teenivatesse orjadesse ehk talurahva vahekord krattide ja puukidega (tegelikult sulaste/teenijatüdrukute allegooria). Talurahvas on ise tegelikeks orjapidajateks muutunud ning esimese astme orja piits plaksub palju halastamatult teise astme orja turjal. Just kilter, kubjas ja aidamees (põrgu järjekorras eesõiguse omajad) olid külaühiskonnas kõige vihatumad isikud. Mitte mõisahärra! Kõige selgemini tuleb see ülema-alluva suhe esile kratt Joosepi ja Rehe-Sanderi vahelises vestluses:

""Nojah, puugi ja krati hädad teid ei huvita," urises kratt. "Nemad peavad teid ainult orjama, aga kui siis selle töö eest õiglast tasu nõuavad - hinge, nii nagu kokku lepitud, siis on pahad pealegi. Te olete vargad! Varastate parunilt, varastate teineteiselt ja varastate põrgult, aga maksta ei taha kunagi." 
"Meil pole millega maksta," vastas rehepapp. "On vaid seesama, kokku näpatu. Ja siis veel elu - mis kõigub niigi pidevalt ämblikuniidi otsas. Mets on täis tonte ja hunte, tõved luuravad põõsastes, katk võib iga hetk sisse astuda, mõis kamandab oma tahtmist mööda. Meie elu on samuti varastatud, ja iga päev peame seda igasugu vigurite ja trikkide abil uuesti näppama, et homseni hinges püsida. Kui me hakkaksime ausalt kõige eest maksma, mis meist siis saaks? Meid polekski, ja poleks ka sind, Joosep, sest keegi teine ei viitsiks vanadele luudadele ja saunavihtadele Vanatondilt hinge sisse kaubelda. /.../ Ja parem on olla varas, kes püsib hinges vaid näppamise najal, kui aus maksja."".

Suhtumine "Kuna nemad varastavalt meilt, siis meil on õigus varastada teilt!" on vist ainus orjapõlvest pärit jäänuk, mis kahjuks seniajani on eestlaste seas püsima jäänud. Õigustus tuleb ju kuidagi oma kuritegudele leida. Juhul, kui muu ei aita, siis lapselikult hüüda "Aga kõik teevad nii!!! Miks peaks ma ainus loll olema, kes ilma jääb!?". Sellise mentaliteedi vohamine ei muuda meid äravalitud rahvaks, vaid üheks tavaliseks pätikambaks.

Lõpetuseks tahaksin veel mainida, et iga kord "Rehepappi" lugedes hakkab mu peas Aarne Üksküla oma kergelt kragiseva häälega rääkima. Aarne Üksküla on tänu teatrilavastusele ning audioraamatule minu jaoks olnud senini see üks ja ainus Rehe-Sander. Ootan põnevusega järgmisel sügisel esilinastuvat filmiversiooni ning loodan, et eesti teatri grand old man saab väärika järglase.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Rehepapp ehk November, Varrak, 2000, lk 199

Linke netiilmast:

"Rehepapp" ELLU-s

Ott Rauni arvustus Sirbis
Andrus Noraki artikkel Sirbis
Argo Riistani arvustus Postimehes