Alustuseks tahan öelda, et tegu on parima ja ausama sportlasest kirjutatud elulooraamatuga, mida mul seni on õnnestunud lugeda. Selles raamatus saad kaasa elada Kiku spordikarjäärile algusest lõpuni. Saab lugedes osa kõigist võitudest/kaotustest ning rõõmudest/pettumustest. Pisaraid, higi ja valu on see raamat tõesti kaanest kaaneni täis. Teisiti pole lihtsalt võimalik kakskümmend aastat tipptasemel suusasporti teha.
Raamatu rõhk on treeningprotsessil ning Kristina suhetel oma treenerist isaga. Võistlused mööduvad reportaažlikult, mõne lausega võetakse kokku nii olümpiamängud kui ka MM-id (kuid need paar ridagi tõid heldimuspisarad silma). Võistlustest oleme ju kõik osa saanud ETV ja Kuuse Lempsi vahendusel, kuid treeningud toimusid Otepää metsade vahel ning meil pole senini olnud võimalust sinna kiigata. Just trennides toimunud võitlused enese, õe ja isaga oli mulle lugejana/tervisesportlasena kõige huvipakkuvamad. Kuidas nad üksteist seal maha ei löönud on täielik müstika. Samuti kutsub Kristina meid raamatu teises pooles oma perekonna siseringi. Meile näidatakse lugematuid ohverdusi, mida pidi iga pereliige ühe tippsportlase nimel tegema.
Seda raamatut lugedes kerkib üles küsimus, kas meie praegused "tippsuusatajad" üldse trenni teevad? Kas nad üldse mõistavad, mis seisust Kristina, Jaak või Andrus end olümpiavõitjateks treenisid? Nemad on ju "Suure kolmiku" võitude abil loodud süsteemi kasvandikud ning neile on kõik kandikul ette toodud. Kristina tõdeb oma raamatu lõpus, et "paidest tüdrukutest" olümpiavõitjaid ei saa. Kui sul ikka tapjainstinkti pole, siis mine parem lihtsalt metsa alla jooksma (nagu mina seda teen)!
PS: Raamatut sai loetud ja arvustus kirjutatud enne igasuguseid kahtlaste dopinguproovide ning kummaliste vaikimisperioodide avaliku ette ilmumist.
Andmed:
Jaan Martinson & Kristina Šmigun-Vähi, Kristina, Menu, 2010, lk 303
Linke netiilmast:
"Kristina" ELLU-s
Peep Pahvi arvustus "Postimehes"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar