Elulugusid lugedes tuleb hoiduda hinnangu andmisest inimese elule ning proovida piirduda ainult teose analüüsiga. Vahel on seda siiski väga raske teha. Lugedes mõne kunstniku/kirjaniku/näitleja elulugu ja isiku uskumatutest seiklustest, vaimustud vahel eluloost/isikust nõnda, et teose kirjanduslikku kvaliteeti (või selle puudumist) ei pane suurt tähelegi. Kas hea elulooraamat saab olla ainult heast inimesest? Muidugi mitte! Muidu poleks meil ühtegi Hitleri või Stalini elu käsitlevat teost, mis muuseas lugejate seas on ülimalt populaarsed. Lugeja iseloomule/tõekspidamistele vastuoksa isikust on kindlasti palju raskem lugeda. Puudub ju nii oluline enesega samastumise moment. Just see mainitud probleem tuli minu puhul esile lugedes Kristi Vainküla teost "Ervin Abel. Siin ma olen".
Minu isiklik kokkupuude Abeliga on väga väike. Filmid "Mehed ei nuta", "Siin me oleme!" ja "Kevad/Suvi". Eks kõige paremini tunnebki laiem üldsus teda Kohviveski lahutamatu abikaasa ning tallaalusena. Abeli loodud ja kümme aastat Draamateatris mängitud Kiirest saame ehk väheke aimu tänu Papa-Kiire kujule Kruusemendi filmides. Ma usun, et see on nii enamuse minu põlvkonnakaaslaste puhul. Abeli ja Nõmmiku omal ajal ülipopulaarsed estraadisõud ning sketšisaated televisioonis on meie põlvkonnale juba oma konteksti ja tausta tõttu mõistmatud. Kummalisel kombel olin ma pigem Krjukovi ja Kibuspuu talendi suur austaja ning nende sketše etendasime vennaga väiksed olles vahel jõuluõhtutel.
Vainküla raamat annab meile ülevaate just Abeli filmi- ja estraadikarjäärist, kuid näitlejatee jääb peaaegu puutumata (ainult rollide loetelu teose lõpus). Teos vaatleb Abelit samuti inimese ja perekonnapeana. Neid peatükke lugedes tekkis minus kohene tõrge Abeli vastu. Klišeelik keskeakriis ja lahutus esimesest abikaasast, hilisemad armukesed, lõppematud rahalaristamised ning võlad. Lõpetuseks muidugi ka Viinakuradi sagedane külla kutsumine (tema puhul küll pigem Äädikakurat). Abel ei jätnud minule sümpaatse ja mis peamine tugeva isiku muljet. Ehk teen talle ülekohut ning muidugi võib öelda, et eksimine on inimlik. Kuid minu jaoks on need siiski liiga suured mõrad, mida ta ise ei üritanudki tõsimeelselt parandada.
Rääkides nüüd teosest ja mitte selle raamatukangelase iseloomust. Alustuseks tuleb kiita autori sirgjoonelisust ja ausust. Ilmselt on tegemist ühe ausama elulooraamatuga, mida lugenud olen. Tavaliselt vihjatakse isiklikele probleemidele ümber nurga või jäätakse lihtsalt lahti kirjutamata, kartes haavata kaasaegseid või lähedasi. Sellele raamatule seda ette heita ei saa. Mask on langenud.
Raamatu peamiseks probleemiks on teose maht. Ainult 200 lehekülge on ilmselgelt liiga vähe Abeli suguse suurmehe jaoks. Arvestades arvukad fotod kogumahust maha jääb alles umbes 150 lehekülge teksti. Teiseks häirivaks momendiks oli teose kompositsioon. Isiklikult mulle ei meeldi, kui elulooraamat algab peategelase surmaagoonia kirjeldamisega, kust koheselt minnakse edasi õnnelikku lapsepõlve. See jätab kogu teosele nukrameelse märgi külge. Raamat peaks olema ju kummardus ja austusavaldus Abelile, kes eesti rahvale nõnda palju rõõmu ja naeru pakkunud.
Ehk oleks Abel ja Nõmmik väärinud hoopis ühte ühiste kaante vahele pandud tunduvalt tummisemat raamatut. Need kaks olid ju lahutamatud partnerid nii laval, kui lava taga, nii elus, kui ka kindlasti peale elu lõppu taevastel lavalaudadel.
Andmed:
Kristi Vainküla, Ervin Abel. Siin ma olen, Menu, 2010, lk 208
Linke netiilmast:
"Ervin Abel. Siin ma olen" ELLU-s
Aigi Viira arvustus Õhtulehes
Endel Rihvki arvustus Kesknädalas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar