Eva Lauri romaan "Aloise" viib meid XIV sajandi Kesk-Euroopasse, kus rullub lahti "Troonide mängu" tüüpi kodukootud stsenaarium. Ei oska öelda, kui tuttav Laur on George R. R. Martini epopöaga, kuid paljud romaanis esinevad motiivid toovad koheselt silme ette romaanisarjal põhineva ülipopulaarse teleseriaali tegelaskonna. Romaanis kohtame ohtralt vägivalda, intsesti, vägistamisi, õukonnasiseseid sepitsusi, reetmisi ja muidugi "kodustatud" hundikarja. Ainult igasugused üleloomulikud nähtused draakonite ja põhja poolt sammuvate zombide näol puuduvad Lauri romaanist ning seetõttu liigitub "Aloise" seikluslikuks ajalooromaaniks, mitte ajalooliseks fantaasiaromaaniks.
Romaani tugevuseks ja ühtlasi suurimaks nõrkuseks on nimitegelane Aloise. Tegemist on ühe väikese Alpide jalamil asuva kuningriigi 21 aastase kroonprintsessiga. Aloise on ilmselgelt üles kasvanud pilvedeni ulatuvas elevandiluust tornis ning reaalse eluga sama palju kursis, kui Reformierakond. Neiu arvab, et kõigele lisaks on ta ka suurepärane mõõgakeerutaja. Küll eksib kuningatütar jahikäigul oma kodumetsas, satub korduvalt vangi, võtab vastu täiesti ebapädevaid lahinguplaane ning suudab oma sinisest verest kaasa päritud juhioskustega saata umbes paar külatäit talupoegi enda eest mõttetult tapalavale. Kõige selle käigus õpib Aloise ära ka midagi kasulikku enda tarbeks. Nimelt saab 21 aastane neiu lõpuks teada, kust need lapsed siia ilma ikka tulevad. Kuningalossis ei olnud ükski mamsel ega kojaneitsi talle seda mõistatust suutnud ära seletada. Kuid siin pole ka midagi imestada, sest samad õukondlased lasid kuningriigi ainsal troonipärijal minna ihuüksi metsa hirvejahile, ilma mingisuguse julgestuseta. Samuti poldud juba tolle ajastu mõistes keskikka jõudvale neiule tulevast abikaasat suudetud leida. Selline õukond ja kuningriigike ongi väärt sõbralike naabrite poolt ühte "külaskäiku".
Ajaloolised ja süžeelised möödalasud kaalus omakorda üles Lauri kaasahaarav kirjastiil. Leheküljed möödusid lenneldes ning peamiselt oli see tänu heale tegelaste vahelisele dialoogile. Samuti võib positiivse küljena välja tuua romaani tegelaskonna mitmekesisuse - külaseppadest munkade ja kuningateni. Kokkuvõttes oli üpris värskendav lugeda naiskirjaniku poolt paberile pandud seikluslugu, sest rüütliromaanid on traditsiooniliselt olnud väga maskuliinne ning kindlates stampides kinni olev kirjandusžanr. Vahel ongi vaja üht Jüris elavat ja kaht põngerjat kantseldavat ema, et mõnd tolmu koguvat nähtust korralikult läbi raputada.
Andmed:
Eva Laur, Aloise, Tänapäev, 2011, lk 358
Linke netiilmast:
"Aloise" ELLU-s
Ott Kiluski arvustus Postimehes
Vahel mulle näib, et kõik erakonnad on reaalse eluga väga kursis :D Raamatut ei loeks aga seda iroonilist arvustust küll! :)
VastaKustutaMa tahaks lugeda mõne meie praeguse tipp-poliitiku mälestusi, mis ilmuvad 20 aasta pärast ja mis avaldavad "šokeerivaid saladusi" eesti poliitikaelust 1990-2010 aastatel. Arvan, et oleks väga huvitav lugeda Laari või Kallase memuaare, muidugi teatud kriitilise pilguga. USa-s ja UK-s ilmub iga aasta mõne endise ministri või presidendi mälestused. Pilguheit sellele "kuidas tegelikult poliitikat tehti". Tahaksin praegu väga lugeda Kalle Muuli kolmeosalist raamatusarja eesti poliitikaelust viimase 20 aasta jooksul aga kahjuks pole neid ELLU-sse üles pandud.
Kustuta