Meelis Friedenthal - Mesilased (2012)

Mõni raamat on kohe mõeldud kindlal aastaajal või ilmastikutingimustes lugemiseks. Näiteks Kivirähki "Rehepappi" tuleks kindlasti lugeda novembris või Hargla "Pöörast pööripäeva" talvisel pööripäeval. Lihtsalt saadav lugemuselamus on sellisel juhul tunduvalt tugevam.

Sarnane lugemiselamuse katalüsaator on olemas ka Meelis Friedenthali romaanil "Mesilased". Kui sünoptikud on nädalaks lubanud järjepanu vihmasadu ja Päike on Kreetale puhkusele sõitnud, siis on õige aeg "Mesilastega" algust teha. Eestis paiknev lugeja omab siin kohal muidugi mõista eelisseisundit, sest sellist ilmaprognoos võib igal aastaajal raadiost kuulda.

Lääne-Austraalias konutades pole vastavate ilmastikuolude leidmine pooltki nii lihtne. Võimaluste aken avaneb, kui saabub siinne "talv" ehk külmade vihmade aeg. Viimased paar nädalat ongi meil sobilikud olud olnud. Kasutasin juhust ning asusin koheselt "Mesilasi" lugema. Samuti on mul raamatusse sisse elamiseks veel üks "suurepärane" abivahend. Romaani peategelane üliõpilane Laurentius tunneb teda pidevalt jälitavat ning iiveldama ajavat mäda ja roiskumise lõhna. Meie majanaabriks olev padualkohoolikust hiinlane (kutsume teda "hellitavalt" Kännukukeks) eritab oma toast välja suitsule minnes samuti hingematvat haisu. Tänu tema hõrgule "parfüümile" sain tõesti uutmoodi lugemiskogemuse võrra rikkamaks (ainult Tartus viibimine oleks ühe lisatasandi juurde andnud). Pole julgenud teda selle "teene" eest veel tänama minna.

Meelis Friedenthal

Jõudes lugemisest lõpuks loetava juurde, siis "Mesilased" räägib meile müstilise ja unenäolise loo 17. sajandi lõpus Leidenist Tartusse studeerima tulnud välisüliõpilasest Laurentiusest. Madalmaadest on ta siia Euroopa piirialadele suundunud nii majanduslikel kui ka ideoloogilistel põhjustel. Romaanist leiab mitmeid huvitavaid mõttevahetusi usudogmade, inimhinge olemuse, haiguste põhjustajate ja uuenduslike ravimeetodite üle. Muidugi iga haiguse puhul laseme kõigepealt aadrit ja teeme kliistrit! Kui see ei aita, siis tuleb äkki tuleb isegi arsti poole pöörduda ning mõni ravim kokku segada. Peaasi, et kehamahlad (veri, lima, kollane sapp ja must sapp) oleksid tasakaalus ja planeetide seis soodne. Meditsiin ja alkeemia olid tol ajal veel üpriski lähedased sugulased. Siinkohal tuleb meeles pidada, et tollal mõtestati kogu maailmas toimuvat ning ka kõiki teadusharusid siiski teoloogiast lähtuvalt. Surematu inimhinge ja Jumala kahtluse alla seadmine oleks tähendanud teaduskarjääri lõppu ning ühiskondliku paaria staatust.

Laurentiuse silmade läbi avaneb toonase Tartu ning ühe Rootsi impeeriumi idaprovintsi kogu hiilgus ja viletsus. Suur näljahäda on just saabumas Eestimaale ning ka tema vend Katk pole enam kaugel. Maarahvas näeb juba näljast põhjustatud hallutsinatsioone, kõik seletamatu kuulutatakse nõiakunstiks ja levivad kuuldused esimestest kannibalismi juhtumitest. Ülikooli professoritel ja tudengitel on siiski veel aega korraldada bankette ning näitemänge. Pidu katku ajal hakkab aina rohkem hoogu sisse võtma ning Käsu Hansule kantakse lausa kandikul ette motiive tema legendaarseks nutulauluks.

"Kuldne" Rootsi aeg on kahjuks liiga harva andnud ainest meie kirjanikele. Pigem on kirjutatud Rootsi võimu saabumisest (Liivimaa sõda) ja kokkuvarisemisest (Põhja sõda). Kuid perioodist, millal Läänemeri oli Rootsi impeeriumi sisemeri ja selle idakaldal loodi ka minu alma mater, pole paraku palju kirjandusteoseid ilmunud. Meelis Friedenthali teos on tõesti meeldiv täiendus meie viljakal ajalooromaanide maastikul, tuues sinna juurde müstilisust ja avarust.

Andmed:

Meelis Friedenthal, Mesilased, Varrak, 2012, lk 212

Linke netiilmast:

"Mesilased" ELLU-s

Pille-Riin Larmi arvustus Keeles ja Kirjanduses

Arno Oja arvustus Sirbis

Heili Sibritsi arvustus Postimehes

Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis

Alo Lõhmus - Priius, kallis anne (2014)

Alo Lõhmus on erinevaid arhiivimaterjale (erakirjad, päevikud, päevakäsud) kasutades kokku kirjutanud põneva raamatu, mis heidab valgust Vabadussõja alguskuude sündmustele ja meeleoludele. See kogumik ei laula ülistuslaulu Laidonerile, Pitkale või Pätsile, vaid keskendub hoopis lihtsõdurite ehk meie vanavanaisade läbielamistele rindel. Väeosadest on tähelepanu keskpunktis soomusronglased, kuperjanovlased ja vabatahtlikud õppursõdurid. Kolm väeosa, kes kandsid sõja algstaadiumis suurimat lahingukoormust ning kelle ees iga eestlane on tänuvõlglane.

Pilt, mis lugejale avaneb on hurraapatriotismist üpriski kaugel. Sõdurite ratsionaalne mõistmine kodumaa kaitsmise vajadusest on pidavas konfliktis sõjatüdimusega, mida toetab omalt poolt veel surmahirm. Keegi ei soovinud olla nädalaid pesemata, pidevas magamatuses ja külmas, kuid alternatiivid olid veelgi jubedamad. Kuuldused enamlaste veretöödest tsiviilelanike seas (Tartus, Narvas ja Rakveres) levisid üle maa väga kiiresti. Nende massimõrvade kirjeldused ja osade vangide imelised pääsemised on raamatu kõige õõvastavamad peatükid.

Ei ole tegemist suurtükiga, vaid meie vägede väliköögiga.

Raamat toob lugejani sõja pahupooled ka meie väeüksustes, millest harilikult on vaikides mööda mindud. Reameeste lahingusse ajamine relvaähvardusel ja ohvitseride lubadus lahingust taganevad sõdurid ise maha lasta ei ole ainult Punaarmeele iseloomulik nähtus. Samuti kirjeldatakse mõlema poole suhtumist sõjavangidesse ja üldlevinud arusaama, et "parim vaenlane on surnud vaenlane". Eriti jõhkrate sõjameestena mäletatakse Soome vabatahtlikke, kes just Läti ja Vene aladel teenisid omale hüüdnime "Soome lihunikud". Vange tapeti vihast, paratamatusest ja "soomuse" tegemise eesmärgil ning seda mõlema poole poolt pidevalt.

Ühe kuperjanovlase mälestuskild vangide hukkamisest: "Traditsiooni järgi lasti maha. Kuperjanovil oli traditsioon kõik maha lasta. Karm oli ta ka omade vastu. Kui ühe küla juures kolme vangi maha lasksime, siis kui ma ei oleks lasknud, oleks mind lastud. Nüüd olen partisaniks ristitud." 

Kuperjanovlased

Raamat annab võimaluse tutvuda ka naise rolliga Vabadussõjas. Seda põhiliselt kahe näite abil - naine rindel (Alice Kuperjanovi mälestused) ja naine tagalas (Juliane Koovi kirjad). Kummalisel kombel pidi rindel olnud naine rohkem "naiste töid" tegema ning tagalasse jäänud naine "mehe eest väljas olema". Just Koovide abielupaari kirjavahetus näitab tegelikult valitsenud olukorda (sõjatüdimus, koduigatsus, vaesus ja nälg) ning kindlat soovi mehed kiirelt sõjarindelt tagasi koju saada. Kodus ootab ju naine, lapsed, hobusekronu, krutskeid täis naabrimees ja kevadkülv. 

"Priius, kallis anne" annab valusalt tõese pildi meie "Tommy'de" (Miks meil oma sõbralikku hüüdnime pole tekkinud?) sõjateest üle lumise kodumaa. Alguses lääne/põhja ning õnneks lõpus ikka ida/lõuna suunal. Neid mälestusi ja kirju lugedes tegi meele kurvaks üks masendav asjaolu - enamuste meenutajate surmadaatumiks oli 1919 või 1941-1944. Kes pääsesid elusalt Vabadussõjast, seda tabas tšekisti kuul kuklasse mõnes Siberi vangilaagris. Meie ülesandeks peab olema meeles pidada nende meeste ja naiste tegusid, nii rindel kui ka tagalas. Eesmärgi täitmist võib alustada võttes kätte käesoleva raamatu ja elada esimesed sõjakuud nendega koos läbi.

Andmed:

Alo Lõhmus, Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal, Hea Lugu, 2014, lk 336

Linke netiilmast:

"Priius, kallis anne" ELLU-s

Anton Hansen Tammsaare - Meie rebane (1932)

Tammsaare jutustus "Meie rebane" kirjeldab, kuidas metsavahi perekond kodustab metsapõlengus oma pesakonnast lahutatud rebasepoja nimega Mossa. Tundub ju olevat igati südamlik lugu, mida lastele ette lugeda. Lisaks kõigele kannab raamat ka alapealkirja "Lugu noortele". Tegelikkus on hoopis teistsugune!

Esiteks ei teki lugedes sooja sidet kuue-seitsmeaastase Atsiga. Näiteks Tukla "Väikeses Illimaris" kõige tugevamaid külgi oligi poisipõnni armastav ning vastastikku austav suhe loomadega (kurg Joosep, kass Ants, mägrakoerad Maks ja Moorits). Kuid Tammsaare korraldab oma lasteraamatus loomade vahelisi võitlusi elu ja surma peale, mida väike Ats suure huviga pealt vaatab ja kaasa elab. Ketis Mossat pannakse võitlema vigaseks lastud vareste ja kullidega, kellelt rebane järjepanu päid otsast rebib.

"Ainuke vahe oli ainult selles, et esimese varese aegu Mossa oli alles väike ja siis kartis ta tõsiselt varest, kuna ta nüüd ainult teeskles kartust, sellest sai Ats selgesti aru. Sest mis kartus see oli, kui Mosssa narris ja õrritas varest tükid ajad ning võttis tal siis äkki kurgu alt kinni, nagu tahaks ta tema siinsamas kägistada või tal kõri läbi hammustada, kuna ta ometi ei teinud talle midagi kurja, ajas talle ainult surmahirmu peale, nii et vares kõigest jõust kraaksus ja rebasel küüntega ninast kinni haaras, nagu ta tahaks tal silmad välja kratsida. Kuid varese küüned tegid Mossale nähtavasti ainult nalja. Ta pigistas oma silmad kõvasti kinni ja ootas üsna rahulikult, nagu tahaks ta tunda, kui kõvasti vares õige jaksab küünistada."

Samuti ei hakanud ma luges kuigivõrd hoolima ka metsavahi talus elavatest loomadest (rebane Mossa, valvekoer Piitsu, kuked-kanad). Kaastunnet tekitab vaid vaene ketis elav Mossa, kelle tahet vabadusse pääseda järjepanu murtakse. Mossa eksistentsi eesmärk metsavahi talus on juba algusest kõigile teada - temast peab saama pereisale uus soe karvamüts. Kuid Mossal "veab", sest peale seda kui naabertalumees ta kanavarguselt tabab ja pulgaga surnuks lööb tehakse temast hoopis topis ja pannakse kambris kapi otsa, kus ta vaikselt kõduneb. Kui Tammsaare eesmärgiks oli kõik väiksed lugejad raamatu lõpuks nutma saada, siis see soov läks tal kindlasti täide.

Andmed:

Anton Hansen Tammsaare, Meie rebane: Lugu noortele, Noor-Eesti, 1932, lk 136

Linke netiilmast:

"Meie rebane" DIGIAR-is

Anton Hansen Tammsaare - Sõjamõtteid (1919) & Sic transit... (1924)

Ega Tammsaare nüüd ainult maaharimisest, kraavikaevamisest ja saksa preilide ahistamisest ei kirjutanud. Tammsaare näol oli tegemist ühe viljakama eesti esseistiga enne Teist maailmasõda. Tema käsitletud teemadering oli tõesti väga lai ning teravat kriitikasulge said tunda kõiksugu ühiskondlikud väärnähtused. 

Kogumikud "Sõjamõtted" ja "Sic transit..." koondavad põhiliselt Esimese maailmasõja ja Vabadussõja perioodil ajakirjanduses ilmunud artikleid. Raskuspunkt on muidugi asetatud sõjameeleolude ja Euroopa tsivilisatsiooni enesehävitusliku käitumisviisi analüüsimisele. Tammsaare ei süüdista sõja puhkemisel Läänemaailma suuri ja vägevaid ega ka sõja jätkumisest aina enam rikastuvaid kapitaliste. Nende jaoks ongi sõda äri ning ärimeestena tegutsevad nad ju eesmärgipäraselt. Sõja tegelikud süüdlased on tavakodaniku ja töölised, kelle käte all valmivad tehastes pommid ning tankid. Süüdi on iga inimene, kes võtab kätte relva ja läheb oma naabrit tapma. Nad ei küsi endalt, miks nad seda teevad ja miks nende valitsused seda tagant õhutavad. Sõja süüdlaseks on iseseisvalt mõtlevate indiviidide defitsiit, mille all on Euroopa juba sajandeid kannatanud.

Lisaks masendava ilmasõja tagamaade lahti mõtestamisele, kirjutab Tammsaare ka kultuuri teemadel. Näiteks on väga põnev lugeda artikleid "Kirjanikud, kirjandus, abirahad", "Eesti kirjanikust" ja "Instinktide pillerkaar", mis võiks ilmuda vabalt ka praegu ajakirjanduses ning poleks oma päevakajalisust kaotanud. Samuti arutleb kirjanik siurulaste esiletõusu põhjuste ja "Kalevipoja" problemaatika üle (kas parandada eepost keeleliselt ja sisuliselt?).

Tammsaare juurdleb samuti laiemate murekohtade üle meie kirjandusmaastikul:

1) Kui oled loetud kirjanik, pole sa väärtkirjanik ja kui sind ei loeta, siis on see kindlasti mõistmatu pööbli süü.

2) Probleemid tõlkekirjandusega, kus esirinnas tollased Cartlandid. "Mida loetakse? Mustade kaptenite, Lendavate hollandlaste, Genovevade, Siioni kandlete ja "lori"-laulikutega on nii mõnelgi mehel hõbe veninud."

3) Riiklike toetuste jagamine kirjanikele vajaduse või edukuse põhiselt? Tammsaare arvates võiks toetusrahade maksmised üldse ära lõpetada, kuna need muudavad kirjanikud riigi "sülekoerteks" ja võtavad noortelt loomingulise vabaduse (hakkavad tahtmatult "edukaid" teoseid jäljendama). 

Muidugi võtab Tammsaare teravalt sõna ka usu- ja kirikuküsimustes (artiklid "Kool ja usuõpetus", "Sic transit gloria mundi" ja "Usust ja tema õpetusest"). Tema jaoks seisab kõige suurem oht, et koolide usuõpetuse tundides hakatakse panema suuremat rõhku luterliku kiriku "tõdedele". Kui juba peab rääkima usunditest, siis kõigist ja võrdsetel alustel. Zeusist peab rääkima samasuguse lugupidamisega, kui Jehoovast või Buddhast. "Ärge õpetage, et üks muinaslugu on püham ja õndsakstegevam kui teine. Ei - ükski usk pole iseenesest õnnis või nad on kõik ühesuguselt õndsad. Vaevalt võib küll üleüldse usku igaühele õpetada, sest usk on omataoline hingemuusika ja muusika tarvitab sellekohaseid meeli." Samuti rõhutab Tammsaare, et lastele tuleb rääkida nii luterliku kui ka katoliku kiriku oskustest sajandeid kestnud massimõrvade organiseerimisel. 

Mõlemad kogumikud oleksid Tammsaarele suure tõenäosusega Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal tähendanud üheotsapiletit Siberisse või kohest surmaotsust. Tammsaare üheks suurimaks kriitika ja naeruvääristamise märklauaks on neis kogumikes kommunism ja selle rakendamine Venemaal. Kommunistlikus ideoloogias näeb kirjanik ainult laiskade soovi teiste tööga teenitud elatist väevõimuga omale saada. Nende seisukohtade parimaks näiteks on tekst "Meeletu mälestused". Taluperemees läheb enamlastelt seletust nõudma tema vastu toime pandud kuritegude kohta. Enamlased hakkavad taluperemeest ennast süüdistama kontrarevolutsioonilistes ideedes. Muidugi vägistatakse sinu tütar ära, kui ta on nõnda noor ja ilus. Muidugi võetakse sinu kimmel ära, kui ta on nõnda kiire ja tugev. Muidugi lüüakse sul pea lõhki, kui sa kaitsed oma kodu ja vara. Selline on tõelise kommunisti loogika!

Tammsaare esseistikat tasub ikka uuesti üle lugeda, sest mõtlema ja ka vaidlema panevaid seisukohti leidub neis küllaga. Tuleb ainult meeles pidada, et Tammsaare üheks lemmikvõtteks oli kõik ohtra irooniaga üle soolata. Tihti tuleb ette, et tekstidest leidub üksteisele risti vastukäivaid seisukohti. Sellisel juhul tuleb välja selgitada, kus on tegemist siira ja kus sapise sõnavõtuga. Tavaliselt on siiski tegemist sapiga, sest selle varud näisid Tammsaarel aastatepikkused olevat.

Andmed:

Anton Hansen Tammsaare, Sõjamõtted, Noor-Eesti, 1919, lk 246

Anton Hansen Tammsaare, Sic transit..., Noor-Eesti, 1924, lk 136

Linke netiilmast:

"Sõjamõtted" DIGIAR-is

"Sic transit..." DIGIAR-is

Jaak Urmeti arvustus Eesti Päevalehes

Anton Hansen Tammsaare - Vanad ja noored (1903/1924)

Jutustus "Vanad ja noored" on üks tugevamaid tekste Anton Hansen Tammsaare varasest loominguperioodist ning samuti omamoodi suleharjutus hilisematele romaanidele ("Kõrboja peremees", "Tõde ja õigus"). Selles jutustuses on kirjanik soovinud esile tõsta igipõlist konflikti erinevate põlvkondade vahel.

Vanad ehk Kadaka Juhan ja Mari otsustavad peale pikka kaalumist anda oma talukoha juhtohjad noorte ehk peretütre Tiina ning väimehe Kaarli kätte. Kaarlil on taluga suured plaanid ning pärisperemehe staatus on vaeslapsena üles kasvanud mehele elu suurima unistuse täitumine. Tiina eluunistuseks oli mehele minna. Tahtmatult jääb mulje, et tollases külaühiskonnas ei eksisteerinud teisi unistusi peale päristalu omamise ning tanu alla saamise.

Värske peremehe vaimusilmas väreleb pilt uutest hoonetest, seekord juba korstna ja laudpõrandaga. Ta on valmis selle eesmärgi nimel ohvriks tooma oma säästud, tervise ja peresuhted. Eesmärgi saavutamisel on suurimaks takistuseks vanade tegelik vastumeelsus Kaarli peremeheks olemisele, mis selgub koheselt peale talu üleandmist. Vanad tunnevad end kõrvalejäetutena ning kasututena. Tollases ühiskonnas polnud neil peale "töölooma" karjääri lõpetamist muud valikut, kui vaikselt rehetoa nurgas kopitada ja surma oodata. Euroopas ringi reisivaid ja fotoaparaatidega turmtuld andvaid kõbusaid pensionäre veel ei eksisteerinud.

Tammsaare loob Kadaka Mari näol eesti kirjanduse kõige kurjema ja mürgisema ämma tegelaskuju. Mari süüdistab iga talu tabanud õnnetuses (külm võtab kartulipealsed ära, põlengus hävivad eluhooned, unustatakse kindlustuse sissemaksed) ainuisikuliselt Kaarlit ja tema "suuri plaane". Ämm on lausa sõltuvusse sattunud tülitsemisest ja saab sellest lausa füüsilist rahuldust ("Nõnda tunneks ta oma sõnade mõju, tunneks liikmeis seda imelikku surinat, mida sünnitab ärritus ja mis on kui pipranaps või külmunud jõhvika-iva hamba all."). Mari võib tõesti ärateenitult ning uhkusega kanda aunimetust "Tulehark". 

Tammsaare tabab väga hästi põlvkondade vahelisi vastuolusid ning mõistab mõlema poole seisukohtade tagamaid. Vanadel (umbes 50 aastased!) on tegelikult jäänud veel palju anda ning tegevusetus tekitab aina rohkem trotsi ja viha. Samas noored (umbes 30 aastased) tahavad oma eluga nüüd ja kohe peale hakata ning sulase/teenijatüdruku rollidest välja astuda. Kompromiss jääbki kahjuks saavutamata ning rahu toob alles Kaarli surm tiisikusse.

PS: "Ainukeseks lohutuseks oli, et paari päeva pärast kuuldus igalt poolt hädaldamist - külm võtnud kartulid ära. Kadakal oldi pisut õnnelikum, kui nähti, et teised on niisama õnnetud nagu nemadki."

Tammsaare tabab eestlaste põhiloomust ikka 100%-lt. Tore, et osasid traditsioone säilitame siiani!

Andmed:

Anton Hansen Tammsaare, Vanad ja noored, Varrak, 1924, lk 113

Linke netiilmast:

"Vanad ja noored" ELLU-s

Valdur Mikita - Lingvistiline mets (2013)

"Lingvistilisest metsast" on kirjutatud ja arutatud leheveergudel ohtralt ning seda eesti kultuuri raskekaalaste poolt. Ei hakka mina oma sulgkaalulist mõttelendu nende vahele toppima, aga lisan lihtsalt paar juhuslikku uitmõtet, mis mul Mikita teost lugedes tekkisid. Otsides Mikitale ja tema fenomenaalselt populaarseks kujuneva raamatule "Lingvistiline mets" paralleelteost eesti kultuurist, siis suudan välja pakkuda ainult Lennart Mere ja tema "Hõbevalge(ma)". Kui Meri rändas mööda eesti ajalugu ja mereteid, siis Mikita mööda eesti keelt ja metsaradu. Nendes kahes mehes on mingi sarnane soomeugrilik ürgelement peidus, ainult üks on Ranna-Eestist, teine Metsa-Eestist pärit. Ka žanriliselt kuuluvad teosed minu arvates samasse kategooriasse - mõttekiri (tuletis reisikirjast). 

Valdur Mikita teosest leiab palju äratundmisrõõmu, kuid ka peatükke, mis panid tõsiselt kukalt kratsima. Iga peatükk, alapeatükk või mõni üksik lausegi võib algatada tundide pikkuse arutelu ning diskusioonidega täita õhtu õhtu järel. Vajalik komponent lisaks raamatule on meeldiv seltskond. Loe lihtsalt teistele mõni lause või lõiguke ette ning vaata kuhu võivad inimeste mõtted seda lahti harutades jõuda. Tegemist on täiesti uut moodi ideedekatalüsaatoriga!

Kindlasti on tegemist raamatuga, mille võtan mingi aja tagant uuesti kätte ja lehitsen nii siit-sealt kui ka loen kaanest-kaaneni uuesti läbi. Kokkuvõtvalt tahan öelda, et ostke/laenutage kindlasti "Lingvistiline mets" ja lugege ise. Unenägusid on raske teistele selgitada, kes sinuga koos pole neil maagilistel maastikel rännanud.

Andmed:

Valdur Mikita, Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi, Grenader, 2013, lk 240

Linke netiilmast:

Ene Vainiku arvustus Keeles ja Kirjanduses
Eerik Kergandbergi arvustus Postimehes
Mikk Pärnitsa arvustus Sirbis
Hasso Krulli arvustus Vikerkaares

Anton Hansen Tammsaare - Varjundid (1917)

Jutustus "Varjundid" on Anton Hansen Tammsaare loomingus vägagi selgelt omaette seisev teos. Oleksin ma jutustust läbi lugedes teadnud ainult ilmumisaastat ja autorist poleks mul aimugi olnud, siis oleksin ilmselt kirjanikuks pakkunud Friedebert Tuglast või isegi Oskar Lutsu, kellel loomingus oli tollal tugevaid sümbolismi ning impressionismi mõjusid (näiteks Lutsu jutustus "Kirjad Maariale"). Tammsaaret, keda stereotüüpselt peame eesti kirjanduse "juhtivaks mullasonkijaks", ei oleks ma kindlasti selle päevikuvormis kirjutatud teksti autoriks osanud pakkuda.

"Varjundites" leiavad kõige selgemini kajastust Tammsaare enda läbipõdemised, äng ja hirmud, kui ta oli 1912-1913 aastatel Kaukaasias tuberkuloosi ravimas. Jutustus leiab aset Musta mere äärses kuurordis (Tammsaare loomingus väga erakordne, et tegevuspaik on viidud piiri taha), kuhu kogunevad üle tsaaririigi kokku igat masti tõbised. Kellel puperdab süda, kellel kahisevad kopsud või kellel on närvid läbi. Puhas mereõhk, mudavannid, värske toit ja päikesepaiste on ravimiks kõigi nende hädade vastu. Veel paremat ravi võib ainult Šveitsist saada, millest ka paljud jutustuse tegelased unistavad. Oma südamehädasid on sinna ravima tulnud ka härra Thomander kaugest Balti kubermangust.

A.H. Tammsaare (nõjatoolis) Punasel Lagedal (EKM)

Loonud esimeste nädalate jooksul mõningaid pealiskaudseid tutvusi teiste "kaaskannatajatega", tutvustatakse härra Thomanderile mademoiselle Sonjat. Tutvus kasvab kiiresti üle armastuseks ja kireks, kuid lõppeb äkki Sonja surmaga (kopsuverejooks). Thomanderit tabab selle sündmuse tagajärjel tugev depressioon ja ta hakkab ise samuti (ala)teadlikult surma otsima (loobub ravikuuridest ning proovib end maha lasta). Nurjunud enesetapukatse tagajärjel mõistab Thomander, et edasi elamiseks peab ta kiiresti lahkuma "Surmaminejate külast". Seal poleks teade tema surmast muud, kui mamslitele paari õhtu jooksul mahlakas keelepeksu teema kaardilauas. Teoses on läbi Thomanderi sisevõitluste lahti kirjutatud kirjanikku ennast vallanud surmahirm. Lõpuks saabub mõistmine, et tema elu ja kõigi teiste elud võivad kaduda hetkega ning "varsti ei tuletata teda enam meeldegi". Hirm unustusse vajumise ees võidabki lõpuks surma(hirmu), sest Thomander mõistab, et tema surmaga kaoks igavesti ka mälestus Sonjast.

PS: Jutustuses tuleb tugevalt esile ka Tammsaare loomingu "püha kolmainsus" - armastus, surm ja lunastus - mida kirjanik järgnevate aastate loomingus pidevalt edasi arendab. Lõpetuseks väike näide Tammsaare positiivsest mõtteilmast:

"Ta armastab, kuni ta sureb; ta armastab, et surra: ta sureb, sest et ta julenud kõige hingega armastada. Armastus ei tähenda muud kui surma, armastajad kannavad ikka surmamõtet kaasas. Üks tapab enese, teine oma armastatu; üks tapab ise, teine laseb ennast tappa, sest surm on magus; üks ihkab surmas ennast, teine ilma lunastada." 

Kui TÖÖ=ARMASTUS ja ARMASTUS=SURM, siis TÖÖ=SURM? Sellise loogikaga võib küll nõus olla. :)

Andmed:

Anton Hansen Tammsaare, Varjundid, Noor-Eesti, 1917, lk 131 

Linke netiilmast:

"Varjundid" DigiArhiivis

Anton Hansen Tammsaare - Uurimisel (1907) & Raha-auk (1907)

Üks esimesi meie lugejateni jõudnud kodumaiseid "detektiivide paare" on pärit 1907. aastal ilmunud Anton Hansen Tammsaare pikemast jutustusest "Uurimisel". Tohter Heinrich Steinmann ja kohtu-uurija Erich Kleigels on üks kummaline ning üksteisele tugevalt vastanduv duo. Materialist/mehhanist/ratsionalist versus spiritist/vitalist/müstik. Tegemist on kahe aleviku haritlasega, kes veedavad terveid õhtuid vaieldes inimhinge olemuse ning surematuse üle. Tüüdates nõnda alalõpmata ülejäänud seltskonda (eesotsas noored preilnad), kes ei julge vaidlusse sekkuda, kuna tegemist on ju peale vana kirikuõpetaja ainukeste ülikooli näinud meestega ümbruskonnas.

Nende esimeseks juhtumiks on välja selgitada, kas möldrisulase Kaarel Soone sooritas enesetapu või pandi hoopis toime mõrtsukatöö. Tegelikult ei huvita kumbagi uurijat niivõrd Soone surma asjaolud, vaid inimhinge olemasolu küsimus. Nimelt tunnistas kroonuteenistusest kehva tervise tõttu koju saadetud Otto Almar tohter Steinmannile, et ta nägi kaugel sõjaväehaiglas tõvevoodis lamades ilmutust kuidas ja kes Kaarel Soone tappis. 

Kohtu-uurija Kleigels näeb siin muidugi kohest võimalust oma hüpoteese ja teooriaid tõestama asuda ning võtab oma ülesandeks Otto Almari ilmutuse tõestamise kohtusaalis vahendeid valimata. Talurahva jaoks muutub juhtum loo venides aina enam üheks "sakste veidruseks" ning lõpuks ei hooli keegi enam, kuidas möldrisulane teise ilma jõudis. Jäetaks lihtsalt vaese mehe hing ja maine keha rahule. Külarahva arusaama võtab kokku paks kõrtsmik: "Haridus teeb inimesed hobusevarasteks, jumalateotajateks ja hulludeks.".

Lisaks kriminaalsele rõhuasetusele leiab jutustusest veel tugevat kriitikat eesti meeste saatmisele tsaariarmeesse. Tammsaare mõistab, miks osad noormehed tahtlikult oma tervist rikuvad, et väeteenistusest pääseda. Koidula-aegne parastav suhtumine "pöidlaraiujatesse" on täielikult muutunud. 

Kokkuvõttes on tegemist huvitava pildiga sajandivahetuse aleviku elust, kus 20. sajand on hakanud 19. sajandilt juhtpositsioone üle võtma. Inimeste maailmapilti on jõudnud juba elekter, uued ismid ning uut tüüpi saksahärrad. Kindlasti väärib teos mõnda tulevikus ilmuvasse eesti kriminaalkirjanduse antoloogiasse paigutamist.

*****

Jutustuses "Raha-auk" kirjeldab Anton Hansen Tammsaare kolme usuhulluse tüüpi: "paganlik" ebausk (Liivamäe Mart), vennastekoguduse liikumine (koolmeister koos Liivamäe perenaise ja -tütrega) ning tagurlik luteri kirik (sakslik kirikuõpetaja). Kõige kolme suuna esindajad usuvad oma usutunnistuse ainuõigsust ning peavad oma "konkurente" hulludeks ja patusteks. Neile kivistunud tõdedele vastandab Tammsaare uue "religioonina" sotsialismuse, mis on vaikselt ka küladesse jõudmas. Värskete ideede levitajaks saab politsei poolt linnast välja saadetud Liivamäe Hans.

Tammsaare ei kritiseeri oma tekstis religioone kui nähtusi, vaid arvustab pimesi ja kriitikavabalt oma "tõde" järgivaid inimesi. Kriitika alla langevad isikud, kes loobuvad igasugusest diskusioonist teise osapoolega ja kuulutavad teisitimõtlejad juba eos väärusulisteks. Tammsaare jaoks on igasugune usk, uskmatus, usuni jõudmine või ka sellest taganemine iga inimese vägagi isiklik asi.

Asjapulgad, kes käivad teisi oma kogunemistele ja jutlustele kutsumas ning heidavad seda tehes kutsutavatele eelkõige nende vaimupimedust ette on kirjanikule eriti vastumeelsed. Jutustuse värvikamaks stseeniks on Liivamäe Hansu ja Metsanurga Kustase sattumine vennastekoguduse palvetundi, kus nad on tunnistajaks kuulajaskonna usulisele hullumisele ning kõnemeeste selgele manipuleerimisele kuulajaskonnaga. Tammsaare kriitika vennastekoguduse aadressil on võrreldav Vilde omaga "Prohvet Maltsvetis".

Selliseks asjapulgaks jutustuses on koolmeister, keda vennastekoguduse juhtfiguurina peetakse paljude külainimeste poolt "pühaks meheks". Loo arenedes tuleb päevavalgele koolmeistri enda "paturegister" ja tema eksisammudel saavad olema Liivamäe pererahvale traagilised tagajärjed. Samas Tammsaare tekst poleks ju Tammsaare tekst, kui seal keegi kätt enda elunatukese külge ei paneks.

Andmed:

Anton Hansen Tammsaare, Uurimisel, M. Schifferi trükikoda, 1907, lk 110

Anton Hansen Tammsaare, Raha-auk: Pildid Läänemaalt, M. Schifferi trükikoda, 1907, lk 92

Linke netiilmast:

"Uurimisel" ELLU-s

"Raha-auk" ELLU-s

Sass Henno - Elu algab täna (2006)

Sass Henno romaan "Elu algab täna" on kindlasti üks kehvemaid ja kulunud klišeedest üle ujutatud tekste, mida ma olen lugenud viimase paari aasta jooksul. Teose süžee ja kompositsioon meenutab mõnda kehvakest B-kategooria Hollywoodi filmi, mis on vaatajate ette paisatud ainsa eesmärgiga võimalikult vähese kuluga võimalikult suurt kassat teha. "Elu algab täna" kirjutas Henno tegelikult enne oma superhitti ("Mina olin siin. Esimene arest", mille järgesid on lugejad lootusetult oodatud juba terve kümnendi), kuid raamatuna jõudis see lugejateni peale esikromaani tormamist müügiedetabelite tippu. See romaan on tõestusmaterjaliks, et raha lõhn paneb trükipressid vajadusel väga kiiresti ja kriitikavabalt mürisema.

Romaan jutustab meile loo libekeelsest noormehest, kelle arvates edukas ja õnnelik elu koosneb pealtnäha väga lihtsate valemite koondsüsteemist:

1) HARIDUS ≠ HEA TÖÖKOHT

2) HEA TÖÖKOHT = RAHA, RAHA & RAHA

3) RAHA = (majanduslikult) RAHULDATUD NAINE

4) RAHULDATUD NAINE = ARMASTUS

Üks päev hakkavad äkki võrrandite tegurid järjepanu ära kukkuma. Ta koondatakse töölt, kuna juhtkonnas saabub mõistmine, et toodame sama edukalt kasumit ka ilma selle ametipostita. Ülikoolist heidetakse noormees välja, sest olles viimased kuud keskendunud ainult oma karjäärile on tema õpitulemused langenud alla igasugust arvestust. Muidugi lõpetuseks koju jõudes avastab ta veel oma armastatu "naabrimehega" linade vahelt. 24 tundi (!!!) hiljem leiab edukas ja perspektiivikas noormees end kodutuna ühest urkakõrtsist prostituutide ja kupeldajate keskelt lausjoobes ja tegemas oma elu targemaid otsuseid. Lõpuks süüdistatakse teda veel hotellile tehtud pommiähvarduses ja kuulutatakse oma "uute sõprade" poolt leheveergudel surnuks. Kogu selle asja juurde kuulub ka pidev diibi panemine, küll armastuse, inimsuhete, (enese)müümise, tarbijaühiskonna ning surma teemadel.
 
Kokkuvõttes on "Elu algab täna" näol tegemist õhumüümisega heausksele lugejale õhumüüjate eneste abil. Muidugi lasub siinkohal vastutus siiski kirjastajate ja toimetajate õlul, kes sellele teosele rohelise tule andsid. Iga esimene kirjanduslik katsetus, mis lauasahtlisse kirjutatakse ei vääri veel trükki jõudmist!

Andmed:

Sass Henno, Elu algab täna, Eesti Päevalehe Kirjastus, lk 248

Linke netiilmas:
Maarja Vaino arvustus Eesti Päevalehes 
Andra Teede arvustus Sirbis 

Jüri Tuulik - Haab (1989)

Minus on aastatega süvenenud arusaam, et saartelt pärit kirjanikud on tunduvalt parema naljasoonega, kui mandrimehed. Muidugi on parim näide Juhan Smuul. Vastandiks on vast August Mälk. Nende vahele jääb Aadu Hint, kelle huumorimeel küll loomingus ei avaldunud, kuid kelle abielu Minni Nurmega oli üks ääretult tragikoomiline periood ENSV rahvakirjaniku ja tema majanaabrite elus (täpsemalt lugege Elo Tukla päevikutest). 

Juhan Smuuli mantlipärijaks humoorika lühiproosa vallas on olnud kahtlematult Jüri Tuulik. 1989. aastal ilmunud kogumik "Haab" sisaldab sooja ja helge huumoriga kirjutatud tekste oma väikse Abruka rahva töödest ja tegemistest 20. sajandi vältel. Muidugi jätkub muhedat huumorit ka "tomatis räimemeeste" ehk maarottide ja naabersaarte elanikkude aadressil. Tuulik kirjutab naisevõtust, kalapüügist, meeste kamraadlusest, viinavõtmisest, rannarahva jonnist (mida sain ka kodus tihti kogeda!), Kuressaare/Kingissepa laada ja laulupeo külastamisest. Arutatakse ka elu ja kunsti vahekordade üle ning kogumik sisaldab parimat "Hamleti" lavastuse arvustust, mis eesti keeles kunagi ilmunud ("Sakkuspea «Hamleet»"). Muidugi on kõik lood kirjutatud mahlakas ja värvikas saare murdes.

Jüri Tuulik

Pikemalt tahaksin peatud kogumiku viimasel ja pikimal tekstil "Punajalg tilder". Tegemist on hoopis teises tonaalsuses ja tõsise südamevaluga kirjutatud looga (kirjutatud 17 aastat hiljem, kui teised tekstid kogumikus). Huumor on asendunud nukrusega ning ülemeelikus elutarkusega. Tuulik kirjeldab rannaelu hääbumist, inimeste jäädavat lahkumist mandrile, Läänemere reostumist ja kalaparvede kadumist. Vana kalur Kaspar Soom tõdeb alistunult: "Kui mõni sureb, on juba tegemist, et leida kuut meest kirstu kandma.". Loos "Punajalg tilder" leiavad kajastust ka seni maha vaikitud valusad teemad: pagulaseestlased, 1949. aasta märtsiküüditamine, sundmobilisatsioon Punaarmeesse ja orjatöö tööpataljonides. Lisaks nendele teemadele on "Punajalg tilder" üks parimaid armastus- ja igatsuslugusid eesti kirjanduses. Kui autori nimi oleks Jüri Tuuliku asemel Nicholas Sparks, siis oleks juba ammu sellest loost tehtud südantlõhestav ja miljoneid sisse toov Hollywoodi film. Muidugi Nicholas Sparksi versioonis oleks pidanud vana Kaspar Soomi koer Loviisa kindlasti õnnetult hukka saama, sest see oleks veelgi loole traagikat lisanud. Kunagi ehk avastab mõni kodumaistest filmimeestest selle unustatud teksti ja paneb ümber filmikeelde. Väike Abruka ja selle jonnakas rahvas on seda kindlasti väärt.

Andmed:

Jüri Tuulik, Haab: Külaproosa, Eesti Raamat, 1989, lk 208

Mihkel Nummert - A. Kirjad (2014)

Mihkel Nummerti teos "A. Kirjad" on üks üpriski kummaline raamat, seda nii vormilt, sisult kui ka stiililt. Raamat, mis võib oma mängulisuse ja otsingulisusega tekitada mõningast huvi kriitikute seas, aga "tavalugeja" ütleb ilmselt lugedes - "Pole saba ega sarvi!" või "Segi nagu puder ja kapsad!". 

Žanriliselt peaks tegemist olema kiriromaaniga, mis räägib kirjastuse sõnul "hea ja kurja vahelisest võitlusest". Samas jääb lugedes mulje, et tegemist on pigem kolme eraldiseisva jutuga (vaimuhaiglas paiknev Jaan saadab lood kirjadena oma endisele naisele Kadrile), millest on üritatud vahetekstide (Kadri vastused) abil sidusamat ja terviklikumat muljet jätta.

Kui teile meeldib "Downton Abbey", "The Walking Dead" või hoopis "The Lord of the Rings", siis ehk leiate sellest raamatust midagi endale. "A. Kirjades" on nimelt õhtuseid jalutuskäike mõisapargis, Tallinnas oma pronksiööd korraldavaid zombisid ning lõputuna tunduvaid rännakuid Uus-Meremaa lumistes mäestikes. Eraldi võetuna on kõik kolm teksti huvitav ja ladus lugemine. Natuke on ulmet ja ajutükke, natuke metatekste ja mõistujutte ning natuke arutlemist elu "suurte küsimuste" üle (Tähtis on ikka teekond ja mitte eesmärk!). Kuid kogumiku või "romaanina" ei hakka teos kordagi korralikult toimima ja panebki lõpuks lihtsalt nõutult õlgu kehitama.

Andmed:

Mihkel Nummert, A. Kirjad, Varrak, 2014, lk 192

Linke netiilmast:

"A. Kirjad" ELLU-s

Brita Meltsi arvustus Loomingus

Ville Arike - Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014 (2014)

Ville Arike teeb oma raamatus kokkuvõtte ajastut eesti korvpallis, mis sai alguse Tallinna Kalevi tulekuga NSV Liidu meistriks 1991. aastal ja lõppeb 2013. aasta septembris meie korvpallikoondise poolt pääsme lunastamisega käesoleval aastal toimuvale EM-finaalturniirile. Sellised kummalised ajalised piirid tekitavad küsimuse: "Kas Ville Arikese meelest lõppes tõesti 2013. aasta septembris üks meie korvpalli ajastutest või soovis kirjastus lihtsalt 2014. aasta jõuludeks ühte potentsiaalset menukit müügilettidele paisata?" Kardan, et õige vastusevariant on viimane. Kas tõesti polnud nõnda palju kannatust, et oodata ära selle sügisesed rahvuskoondise mängud EM-finaalturniiril Riias ning otsad väärikalt kokku tõmmata? Raamatut lõpus käest pannes tekkis tahtmatult tunne, et üks peatükk oli kuhugi "rändama läinud".

Olgu nüüd selle ajastu lõpuga, kuidas on. Palju olulisemaks on hoopis see, et raamat võtab kokku kogu minu teadliku elu eesti korvpalli poolehoidjana. Üks kirkamaid mälupilte minu lapsepõlvest on kuldse Kalevi võit finaalis Leningradi Spartaki üle ja see uskumatu vaimustus, mis valitses nii Kalevi Spordihallis kui ka meil kodus televiisori taga. Rahvuskoondise muinasjutulistest mängudest 1993. aasta EM-finaalturniiril ei ole mällu talletunud kahjuks midagi. Eks kuueaastasel poisikesel oli tuhat muud põnevamat asja käsil. 2001. aasta kohutavaid "pakke" Türgis mäletan seevastu selgelt, sest istusime kogu perega oma suvilas tundide viisi kõrvad raadio vastas ja kuulasime otseülekandeid Vikerraadiost. Koondise langemine "mudaliigasse", uus tõus ja 14 aastase vaheaja järel taas pääsemine finaalturniirile on lähiminevik ning kindlasti kõigil korvpallifännidel niigi hästi meeles.

Raamat jaotub laias laastus kaheks - portreelood meie praeguse koondise tuumikust ning lühiülevaade meeskonna valik- ja finaalturniiridest viimase veerandsajandi jooksul. Portreelugudest saame teada, kuidas meie mängijad jõudsid korvpalli juurde ja nende (enamikul juhtudest) okkalisest teest tippu. Need lood on tegelikult üpris sarnased - alustatakse väikses kohas korvpallitreeningutega (Arikese sõnul ainult Janar Talts pärit Tallinnast), jõutakse paari aastaga nooremates vanuseklassides tippu, suundutakse pealinna Audentese spordikooli, seejärel mõnda eesti tippklubisse ja hea õnne korral ka välismaale.

Spordi tegemine oli nende jaoks kõige loomulikum osa lapsepõlvest. Niipea, kui viimane koolitund lõppes suunduti koheselt tundideks väljakule korvpalli loopima või koolistaadionile jalgpalli taguma. Nüüd valitseb hoovides vaikus! Suveõhtutel hiilgavad hiliste tundideni majade aknad sinakas valguses ja koolipäevadel tõuseb varjulistest nurgatagustest iga 45 minuti tagant suur suitsupilv taeva poole. Kooli spordisaalid suletakse peale viimast tundi oma õpilastele ja ka jalgpallistaadioneid piiravad lukustatud aiad. Klubid ja keskealised harrastajad tahavad ju ka sporti teha ning koolid selle pealt otseloomulikult raha teenida. Kuidagi on vaja ju kooli turvamehele (!) palka maksta.

Gert Dorbek meenutab oma lapsepõlve 1990ndatel aastatel:
"Eestis käis eelmisel sajandil enamasti asi ikka nii, et iga poisiklutt kadus hommikul kodust palli mängima ja tuli hilja õhtul tagasi. /---/ Tollal polnud veel arvuteid, peale spordi polnudki midagi muud teha! Hoovispordina mängisime rohkem jalgpalli. Saime igal õhtul koolikaaslastega kokku, poisid-tüdrukud kõik koos."

Arike üritab ka natuke surkida põhjustes, miks tekkisid nõnda pikad perioodid finaalturniirile pääsemiste vahele. Kes ja millal tegi midagi valesti? Arike esitab selle küsimuse nii Tiit Sokule, Üllar Kerdele kui ka Jaak Salumetsale. Ühest ja selget vastust ei saada. Küll visatakse kivi alaliidu ja poliitikute kapsaaeda, küll räägitakse tegemata noortetööst ja valedest otsustest noorsoospordis (spordikoolide süsteemi lõhkumine) ja lõpetuseks ka korvpallikoondises vahepeal väga hapuks kiskunud sisekliimast (Heino Endeni beibede-kriitika). Äkki lasub kogu süü meie spordi allakäigul hoopis Steve Jobs'i ja Bill Gates'i õlul?

See kõik on minevik ja kahjuks värskeid ideid välja just ei pakuta. Mis saab peale Kanguri ja Taltsi koondisekarjääri lõppu meie korvialusest? Kas seekordne finaalturniirile jõudmine oli ainult puhas õnn, ühekordne sähvatus või uuest võistlussüsteemist tulenev eelis? Miks on Läti ja Soome meist korvpallis selgelt ette läinud, Leedust muidugi rääkimata? Kus on meie kaua taga otsitud "pikk"? Kas peaksime tõemeeli mõtlema mõne välismängija "kodustamisele"? Miks ei ole eesti koondises või klubides ühtegi vene nimega mängijat??? Terve rida küsimusi ja valupunkte, millele oleks võinud käesolev raamat ka natuke leheruumi eraldada ning sellega aidata hädavajalikku diskusiooni elavdada. Üks ajastu on tõesti lõppemas, aga uus ja ilmselt palju problemaatilisem juba esimesi samme tegemas. Kui me nendele küsimustele kohe vastust otsima ei hakka, siis uutest tipphetkedest ei saa me niipea raamatut kirjutada.

Andmed:

Ville Arike, Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014, Ajakirjade Kirjastus, 2014, lk 197

Linke netiilmast:

"Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014" ELLU-s

Meelis Friedenthal - Kuldne aeg (2005)

Romaan "Kuldne aeg" viib lugeja süngesse tulevikumaailma, kus inimkonna riismed üritavad tehisintellekti kaasabil üles ehitada "uut ja paremat" maailma. Dotsentideks kutsutud robotid on pärast suurt katastroofi loonud inkubaatorites uue inimpõlve ja neile ka linna valmis ehitanud. Samas on dotsentide kinnisideeks saanud taastada "Vana Maa" võimalikult autentsel kujul, mõistmata sellise ettevõtmise lootusetust. Nimelt on säilinud ainult väike ja fragmentaarne osa materjalist (käsikirjad, fotod, mikrofilmid), mis kirjeldab kunagist maailma ja inimkonna saavutusi. Enamus andmekandjatest on hävinud ning uuel inimeste põlvkonnal puudub terviklik pilt oma minevikust.

Friedenthali romaan vaatlebki ühismäluta ja minevikuta eksisteerimise võimalikkust. Kas on üldse võimalik luua toimivat ühiskonda, millel puuduvad oma ürgsed legendid, müüdid ja kangelased? "Vanemateta" ühiskond, kus puuduvad eeskujud ja juhised elus hakkama saamiseks. Keegi ei õpeta uuele põlvkonnale hea ja kurja vahel vahet tegema, piiri pidama või enda eest seisma. Inimloomus on ju oma olemuselt nõrk ning kaldub väga kergelt kuritarvitama temale jäetud vabadusi. Julgustavad ja hirmutavad eeskujud on üks inimtsivilisatsiooni arengu katalüsaatoreid, sest ilma nendeta kapseldutakse kiiresti rutiini ning algab vaikne hääbumine.

"Vanemate" rolli on romaanis enda kanda proovinud võtta dotsendid ja nende poolt loodud tehisaju Kronos. Ent masinad suudavad ainult ehitada, mitte luua elu! Nad suudavad korrata neile kunagi antud juhiseid ja kasutada ette antud materjale selleks, et toota kindlat tulemit - standardne Homo sapiens. Kronos püüab salaja luua ka uusi liike (augmenteerides inim- ja loomageene), kuid avalikuks saades mõistetakse selline tegevus teravalt hukka. "Uued produktid" eraldatakse vangilaagritesse ja püütakse nende väärnähtusi kirurgiliselt eemaldada (inimene linnunokaga või kapjadega). Siin kerkibki esile romaani teine kandev teema - Looja ja loodu vaheline konflikt. Loojalt oodatakse ainult perfektset loomingut. Inimesed mõistes oma ebatäiuslikkust (viljatus, lühike eluiga, pidev vaktsineerimise vajalikkus) astuvad looja(te) vastu välja ja tahavad neid kõrvale heita. Uus inimsugu ei erine oma unustatud esiisadest kahjuks millegi poolest.

Meelis Friedenthali romaani näol on tegemist ühe säravama teosega meie ulmekirjanduse renessanssi perioodist. Romaan on näiteks leidnud ka koha Tartu Ülikooli ulmekirjanduse loengusarja kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kus mina temaga paar aastat tagasi esmatutvust sobitasin. Tuleb nentida, et düstoopiline tulevikumaailm ja usulis-filosoofiline rõhuasetus tunduvad ka kümnend peale raamatu ilmumist värskete ning ajakohastena.

Andmed:

Meelis Friedenthal, Kuldne aeg, Tuum, 2005, lk 190

Linke netiilmast:
"Kuldne aeg" DigiArhiivis 
Jutt "Üht teistsugust algust" Algernonis (eellugu romaanile)
Jutt "Hullumeelsus on unustus" Algernonis (eellugu romaanile)

Raul Sulbi arvustus Eesti Päevalehes

Veiko Märka arvustus Sirbis

Edgar Valter Saks - The Estonian Vikings/Eesti viikingid (1981/2003)

Edgar Valter Saksa näol oli tegemist pagulaseestlaste oma Lennart Merega. Neile mõlemale pakkus huvi muistne Põhjala ehk Hüperborea, nagu Vahemeremaade kirjamehed seda kanti kutsusid. Muidugi enim pakkus kummalegi mehele huvi eestlaste ja soome-ugri rahvaste (unustatud) roll tollases maailmapildis. Kindlasti olid mõlemad ajaloorändurid üksteise teooriate ja hüpoteesidega tuttavad, kuid kahjuks ei andnud valitsenud maailmakord neile võimalust üksteisega näost näkku mõtteid vahetada. Ilmselt oleks selle diskusiooni tulemuseks olnud mõni "fantastiline" teooria meie esivanemate kohta, mida nad oleksid koheselt ka vanade käsikirja katkete abil tõestama asunud.

"Eesti viikingite" üheks suuremaks probleemiks on Saksa kinnisidee ära tõestada eesti viikingite "SUUR AJALUGU" ning seda tihtipeale vägagi ebateaduslikke viise kasutades. Saksale vastukkaaluks kirjutas Lennart Meri oma "Hõbevalge" alguses, et "Seal, kus lõpeb ajalugu, algab luule". Meri mõistis, et lõpliku tõe väljaselgitamine on uurimismaterjali vähesuse ja mitmeti tõlgendamise tõttu küll lootusetu, aga ääretult põnev ettevõtmine. Saks seevastu esitab enamikke oma teooriad, kui tõestatud fakte, mida pole enam mõtet kahtluse alla seada.

Edgar Valter Saks

Näiteks on üks Saksa valitud tõestusviisidest muuta osad rahvad lihtsalt soomeugrilasteks ja nõndaviisi saavadki nendest kaude ka eesti viikingid, sest tollal olid ju kõik soomeugrilased "üks suur ja õnnelik pere". Sedasi muudab Saks meie sugulasrahvasteks preislased, kuralased (tegemata vahet kuršidel ja Kuramaa liivlastel) ning Gotlandi algselt asustanud tundmatu rahvakillu. Samuti vihjab Saks sellele, et eestlastel oli oma roll Ameerika avastamisel, sest Leif Eriksson isa Eirik Punane/Raudi liignimeks oli vana soome-ugri algupäraga sõna "raud" ehk "punakas rauamaak". Tegelikult on "raud" skandinaavia päritolu ja tähendab "punapead", nagu märgib 2005. aasta trüki juurde lisatud Arvo Alase kommentaar. Härra Saks ega nüüd nii lihtsalt Ameerika avastamise au oma esivanemate nimele kirjutada ka ei saa!

Oleks "Eesti viikingite" näol tegemist mõne ülikoolis kaitsmisele pürgiva väitekirjaga, siis lastaks see kaitsmiskomisjoni ja retsensendi poolt koheselt sõelapõhjaks. Siiski tuleb Saksale au anda julguse ja oskuse eest mõelda väljas pool meie ajalooteaduse traditsioonilisi piire ning kohati ka tõesti kivistunud arusaamu. Ehk kunagi leitakse meie oma munk Nestori või Snorri Sturlusoni sajandeid kadunud olnud käsikirjad kuskilt Vatikani arhiividest ja kõik "ulmelised" teooriad saavad lõpuks kinnitatud või ümber lükatud. Seni olgem tänulikud, et meil on vähemalt oma Henrik, keda tuleb küll hea naabrimehe poolest ka lätlastega jagada.

Andmed:

Edgar Valter Saks, The Estonian Vikings, Boreas Publishing House, 1981, lk 238

Linke netiilmast:

"Eesti viikingid" pdf-failina

Maniakkide Tänav, Reidar Andreson, J.J. Metsavana, Mairi Laurik & Leila Tael-Mikešin - Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood (2015)

Mõne aasta eest kolme kirjaniku ühistööna valminud ja autoritele ka Stalkeri auhinna toonud kogumik "Saladuslik tsaar" jagunes laias laastus kaheks: jutud hiidasteroid Tooni saabumise "ootusärevusest" Maal vs. Maa sajandeid peale "kauge külalise" saabumist. Värske järg "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" lubab lugejatel pilgu heita Ippoliti-Tooni ühismaailma sündmustele, mis leidsid aset ajalises naabruses Tooni saabumisega meie koduplaneedi orbiidile. Tuleb välja, et Toonikene ei unustanud viisaka auvõõrana pererahvale kingiks tuua hulgi külakosti.

Uus kogumik võiks vabalt kanda ka alapealkirja "Seni avaldamata memuaare Lennart Mere nimelise Üksiku Soomusjalaväepataljoni leitnandi Jaan Kallose sulest". Kallos on seda kogumikku ja laiemalt kogu ühismaailma koos hoidev tegelaskuju. Hiidasteroid Tooni ja orbitaalkompleks Ippolit on küll sündmustiku käivitajad ning olulised faktorid, kuid juhtohjad on kahtlematult Kallose käes. Leitnant Kallose tegelaskujule on antud ka piisavalt kaalukas motiiv (Mis saatus tabas ta perekonda?), mis paneb teda ette võtma kõiki neid pööraseid avantüüre ning hoiab lugejat tema seiklustele kaasa elamas. Koos leitnandiga viibime Kuul, avastame Tooni tegeliku saladuse, eksleme Virumaa Katastroofikeskuse lõputuis tunneleis ja muundume müütiliseks sortsiks. Kindlasti on oluline ka asjaolu, et Kallos on kangelasena pidevas muutumises, seda nii keeleliselt (anglitsismide ilmumine kõnepruuki), emotsionaalselt (vihapursked) kui ka füüsiliselt (kehaline regress). Tegemist ei ole stereotüüpse alfaisasest sõjardiga, kelle ainsateks liikuma panevateks jõududeks on kuiv püssirohi ja rinnakad näitsikud. Kallose näol on tegemist kõige kaasakiskuvama tegelasega meie märuliulme žanris pärast Willard Vallutajat.

Kui esimene kogumik ilmus kolme mehe koostöö viljana, siis vastse kogumiku autorite ring on tunduvalt laienenud ning ka võrdõiguslikkuse volinikul pole põhjust nina kirtsutada. Esimene kogumik oli küll tunduvalt mitmekülgsem nii stiililt kui ka tonaalsuselt, kuid samas oli ka lugude keskmine tase kõikuvam. "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" on ennekõike Maniakkide Tänava nägu (kaheksast loost seitsme puhul on ta ainu- või kaasautor) ning see pale on morn, lootusetu ja jõhker. Esile on kerkinud rida uusi fundamentaalseid küsimusi: "Kas tegu on veel inimkonnaga või ainult ühe liigiga?", "Missuguseid vahendid on lubatud liigi päästmise nimel kasutada?" või "Kas rahvusel on enam kohta katastroofi järgses maailmas?".  Kadunud on J.J. Metsavana poolt esimesse kogumikku sisse pikitud mängulisus ja huumor (Õnnepäeva jutud) ning asemele on tulnud sapine eneseiroonia ja enesehävituslik maailmapilt. Arvestades, et uue kogumiku jutud räägivad üleüldiselt kõige tumedamast ja lootusetumast perioodist Ippoliti-Tooni maailmas, siis on tonaalsuse muutus täiesti mõistatav.

Lõpetuseks tuleb siiski küsida: "Ippolit, quo vadis?". Kas lugejad peaksid ootama kolmandat jutukogu katastroofi järgsest uuest ja helgemast maailmakorrast  ("Saladuslik tsaar 3: Õnnepäeva uued seiklused")? Või on mõnel senistest autoritest plaanis hoopis iseseisev romaan tegevuspaigaga ühismaailmas? Romaani näol oleks tegemist kvalitatiivse hüppega, mis annaks võimaluse tunduvalt põhjalikumalt lahti mõtestada ka ühismaailma ajaloo või tuleviku. Kindlasti ei ole Ippoliti-Tooni maailma võimalused end ammendanud ning ulmefännid soovivad vähemalt raamatute triloogiat oma riiulil näha.

Andmed:

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana, Reidar Andreson, Mairi Laurik & Leila Tael-Mikešin, Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood, Fantaasia, 2015, lk 330

Linke netiilmast:
"Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" ELLU-s


Minu arvustus Reaktoris