Maniakkide Tänav - Newtoni esimene seadus (2019)

Aurupungi vabrikute suitsu ja hammasrataste kriginat täis maailm on juba aastaid olnud minu salajane lemmik. Kui näen mõnda lauamängu või filmitreilerit, kus on kasutatud isegi kübeke aurupungi esteetikat, siis läheb koheselt peas lambike põlema ning otsekui tõmbab mind olukorraga lähemalt tutvuma.

Sama tuluke läks põlema, kui nägin esimest korda Maniakkide Tänava uue romaani kaant ning lugesin sisututvustust. Kodumaine puhtakoeline aurupunk?!? On see tõesti võimalik?

Hakkasin suure tuhinaga raamatut lugema, kuid argised takistused ja ka romaani jutustamislaad (autori poolt teadlikult valitud) ei lasknud mul end Kolde teadusmõisas üldse mugavalt tunda. Ma sain korralikult teosesse sisse alles 120-150 lehekülje paiku.

Järsku muutus Maniakkide Tänava loodud maailm koduseks. Ma hakkasin ootama Ökonoomilise ja Sotsiaalse Entiteedi õhtuseid olenguid ning isand Piušeliuse fantastilisi mõttelende meie tulevikust Ehatähel. Samas tekkis mul tõeline mure Rannamaa ja Maavalla tuleviku pärast ning kasvas ka viha Leedu suurvürstkonna ja vürst Gintarase vastu. Kas sõda naabrite vahel on tõesti vältimatu? Miks peavad sajad surema kahe valitseja tujude tõttu? Kas me ei ela mitte valgustusideede sajandil, kus ei tohiks olla ruumi sellisele barbaarsusele?

Mina sain oma küsimustele vastused kätte ja loodan südamest, et saan taas kunagi kokku Entiteedi liikmetega, et ühe Põltsamaa Tõmmu pudeli kõrval parema maailma üle mõtteid vahetada. Ma olen päris kindel, et Entiteet võtab ka uusi liikmeid vastu, kuid selleks tuleb natuke vaeva näha ja Newtoni esimene seadus endale selgeks teha.

Andmed:

Maniakkide Tänav, Newtoni esimene seadus, Lummur, 2019, lk 296

Linke netiilmast:

Jüri Kallase arvustus Meie Maas

Indrek Rüütli arvustus Reaktoris

Margus Mikomägi - Koguja raamat (2009)

Need Margus Mikomäe intervjuud teatrirahvaga jäävad aega, millal ma olin just teatri võlumaailma enda jaoks avastamas. Paljusid vestlustes jutuks tulnud lavastusi või protsesse mäletan uskumatult selgesti, kuigi juba terve kümnend on möödunud ja sadu kordi eesriie langenud.

Mikomägi räägib oma vestluspartneritega neid tõeliselt puudutavatest teemadest: rolli loomise võlu ja valu, kaasteeliste lahkumine, säraküünlana põlemine. Toitumine, reisimine, tuharalihaste treenimine, lemmikbutiigid ning muud säärased "tõsised teemad" on jäetud klantsajakirjade õlule. Siin räägivad kaks lihtsat inimest ühest inimkonna suurimast mõistatusest - TEATRIST.

Praegu neid intervjuusid lugedes tekkis tahtmatult soov, et Mikomägi sulest ilmuks "Koguja raamat: 10 aastat hiljem". Nõnda palju on ju muutunud! Tahaks kuulda Mikomäe uusi usutlusi Ojasoo, Jalaka ja Nüganeniga. Kuidas nad vaatavad tagasi tehtule, tegemata jäänule ja uutele tegemistele. Kui on siiras küsija, siis on ka siirad vastajad. Ja teist nõnda siirast raamatut pole ma ammu lugenud.

Andmed:

Margus Mikomägi, Koguja raamat: Elu lood teatrijõnksuga sees, Menu, 2009, lk 192

Linke netiilmast:

Eeva Kumbergi artikkel Sirbis

Eduard Vilde & Rahel Uschmarow - Minu põsk sinu põse vastu (2015)

Soovimaks adekvaatselt mõista mõne suhte dünaamikat, peaks meil olema võimalik tutvuda mõlema osapoole tunnete ja seisukohtadega. Eduard Vilde ja Rahel Uschmarowi suhte puhul meil kahjuks see võimalus puudub, kuna meieni on säilinud 107 Vilde kirja Rahelile ning ainult kaks Raheli kirja Vildele.

Me saame lugeda ainult Vilde reaktsioone ja tõlgendusi Raheli kirjadele, mis jätavad lugedes Rahelist üpris keevalise ja mõtlematu inimese mulje, kes aina nõuab ja nõuab. Rohkem armastust, rohkem kohalolu, rohkem kirju, rohkem raha, rohkem oma abikaasast lahutamist! "Vaene" Vilde siis ägab kogu selle tunnetetormi all ja püüab leida aina vabandusi, miks ta kõiki neid naise nõudmisi täita ei suuda/soovi/taha.

Loed ja mõtled, et kes küll jõuab/soovib sellise jäärapäise kapriisitariga suhtes olla. Ühes hilisemas kirjas, kui nende afääri oli juba lõppenud, meenutab Vilde, et ta ei soovinud rajada oma uut kodu tuld ja väävlit sülitava vulkaani kraatri äärde. Vanast ja poolpimedast Vildest hakkab lugedes kohati ikka täitsa kahju! Kuid äkki meenub, et Vilde on ju tegelikult kogu selle perioodi oma Lindaga abielus, kes on nende kirjade kirjutamise ajal suure tõenäosusega kõrvaltoas. Sa loed kogu seda kirjavahetust hoopis teise pilguga, kui meeles pidades seda väikest, kuid üpriski olulist fakti, et selles suhtes oli tegelikult kolm osapoolt.

PS: Kuigi Vilde on nende kirjade kirjutamise hetkeks juba eakas ja elukogenud mees, siis naisi pole ta küll oma teekonnal õppinud mõistma. Kuidas siis teisiti mõista alljärgnevat ja paljusid sarnaseid lõike tema kirjades?

Niipea kui sa halvas tujus hakkad armsamale kirja kirjutama, peaksid Sa kohe endalt küsima: "Pea kinni, ehk on kuupuhastus tulemas? Ei, täna ma talle ei kirjuta, sest ma pole päris täie aruga."

Pole ime, et Rahel ta alatasa väävli ja tulega üle valas!

Andmed:

Kairi Tilga (koostaja), Minu põsk sinu põse vastu: Eduard Vilde kirjad Rahelile, Hea Lugu, 2015, lk 256

Linke netiilmast:

Anneli Kõvamehe arvustus Sirbis

Sirje Oleski arvustus Keeles ja Kirjanduses

Rein Veidemanni artikkel Keeles ja Kirjanduses

Lennart Anvelt - Andke tagasi mu kivist kiisu (2019)

"Neile, kes veetnud pikki aastaid väljasaadetuna, ei lõpe Siber kunagi." Selle mõttele kirjutaks ilmselt alla iga Siberisse küüditatud eestlane, olgu ta väljasaatmise hetkel 5-aastane poisipõnn või 75-aastane rauk. See karjuvalt ebaõiglane teekond muutis nende inimeste elusid ja neid endid tundmatuseni. Põrmuks varisesid nende tegelikkus ja unistused.

Kuigi paljude jaoks lõppes ka nende elutee Siberis, siis tuhanded tulid kodumaale tagasi ning pidid oma eludega taaskord nullist alustama. Juba teist korda loetud aastate jooksul! Samas on eestlase sitkus ja nutikus legendaarsed ning üldjuhul kohaneti nii Siberi taigas kui ka taas koduste metsade ja niitude vahel. Eestlane suudaks ju isegi põrgus omale mõnusa elamise sisse seada.

Nendest kohanejatest on kirjutatud ka kümneid raamatuid. Hiljuti lugesin Jüri Hanko mälestusi, kes täismehena Siberisse saadeti ja seal oma elunatukese eest pidi võitlema. Seekord sattus lugema väikese Lennarti mälestusi, kes kuueaastasena saadeti koos vanavanematega asumisele, sest nad kujutasid ju reaalset ohtu haprale Nõukogude Liidu julgeolekule. 

Mälestused on kirja pandud 1960ndatel aastatel, kui Lennart on juba tagasi Eestis ning käimas oli muutumine tagasi eestlaseks. Kõige põnevam oligi lugeda, kuidas teised lapsed suhtusid Lennartisse. Siberis oli ta vene lastele sakslane ja fašismi võrdkuju. Eestis oli ta eakaaslastele jällegi venelane, keda vaadati veel aastaid altkulmu ning päris omaks ei peetud. Üks mällu sööbivamaid kirjeldusi raamatust oli seotud pioneerilaagri ja ühe kurttumma poisiga, kellele näidati paberile joonistatud haakristi ja seejärel Lennartit. See viha oli tõeline ja otsatu!

Iga inimese elukäik on ainulaadne ja väärib ärakuulamist. Kuigi tuhanded eestlased olid sunnitud ette võtma teekonna itta ja paljuski nende mälestused kattuvad, siis tasub igaühega neist tutvuda. Jüri lugu erineb Lennarti ja Mari Helmi omast, kuid kokku on see meie kõigi lugu, mida tuleb mäletada ja uutele põlvedele edasi rääkida, et kunagi ei korduks selline tragöödia.

Andmed:

Lennart Anvelt, Andke tagasi mu kivist kiisu: Mälestusi Siberi-aastatest, Veiko Anvelt, 2019, lk 202

Art Leete - Soome-Ugri saladused (2019)

Kuigi meie viimasest kohtumisest on möödas aastatuhandeid ning me asume üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel, siis miski ühendab meid siiani. On selleks talveöös peade kohal särav Põhjanael või õhtu üksi kambris olles kõikenägeva pilguga elava tule valvamine koldes? Me nagu teaks, et kusagil on veel üks meiesugune vaikne nohiseja, kes meid ümbritsevat maailma ja ta saladusi sarnaselt tajub. 

Ehk mõtleb ta praegu tuld kohendades täpseid samu mõtteid nagu mina, sest oleme ju ühe ja sama pere lapsed. Minu akna taga mühavad meretuuled ja tal tundratuuled, kuid nad jutustavad meile sama lugu. Lugu kadunud põlvedest ja tulevatest aegadest. Ühest otsata teest, mida olema juba ürgsetest aegadest koos sammunud. Olgem nüüd natuke aega vakka ja kuulakem neid salajutte.

Andmed:

Art Leete, Soome-Ugri saladused, Varrak, 2019, lk 200

Silja Vuorikuru - Aino Kallas. Maailma südames (2017/2018)

"Mu tuhk tuleks viia laevaga keset Soome lahte ja seal tuulte hooleks jätta. Ma kuulun maailmale."

Nõnda kirjutas Aino Kallas oma päevikusse 1929. aastal, kui hakkas lõppema tema jaoks kirjanduslikult edukaid kümnend. Soomes ja Eestis olid ilmunud Kallase senini parimateks peetavad teosed ("Barbara von Tisenhusen", "Reigi õpetaja" ja "Hundimõrsja") ning isegi ingliskeelsete lugejateni olid tema tekstid hakanud vaikselt tõlke vahendusel jõudma. 

Samas tundis Kallas aina kasvavat juurtetuse tunnet. Kui sa kuulud maailmale, siis ei kuulu sa ju tegelikult kellelegi? Mõlemal pool Soome lahte kirtsutasid kultuuriringkonnad ja aastapreemiate jagajad aastaid Kallase nime kuuldes nina. On ta nüüd soomlannast eesti kirjanik või lihtsalt Eesti kodakondsust omav ja peamiselt Eestist kirjutav soome kirjanik? Alatihti jõuti mõlemal pool otsusele, et las vennasrahvas kulutab ise oma markasid tolle kirjaniku peale, meil siin teisigi sõbramehi, kellele toetust ja tunnustust vaja jagada. Selline suhtumine tegi Ainole kõige rohkem haiget!

Soome sild ehk Aino ja Oskar Kallas

Eks ta lõpuks ikka soomlastele jäi, kuigi Kallas kuulus alates 1932. aastast Eesti Kirjanikkude Liitu ning osad hilisemad näidendid kirjutas paralleelselt soome ja eesti keeles. Nüüd on Kallase teosed meie raamatukogudes muidugi väliskirjanduse riiulites ning kirjanduse õpikutes temast tänapäeval juttu ei ole. Huvitav, kuidas olid lood 1930ndatel? Ehk oleks suure ilmasõjata teisiti läinud ning me räägiksime tänapäeval uhkusega meie esimesest suurest naisprosaistist Aino Kallasest. Kahjuks ei saa me seda kunagi teada.

Andmed:

Silja Vuorikuru, Aino Kallas. Maailma südames, Varrak, 2018, lk 304

Linke netiilmast:

Kai Aareleidi arvustus Sirbis

Indrek Rüütle - Maivälk (2014)

Ütlen täiesti ausalt, et seda raamatut sattusin ma lugema puhtalt pealkirja tõttu (väljakutseks oli lugeda raamat, mille pealkirjas on sinu sünnikuu). Ei mingit sisututvustust tagakaanel ega kellegi sooja soovitust. Indrek Rüütle kohta teadsin ainult, et ta on mõned luulekogud avaldanud ja nende eest ka korralikult kiita saanud (2006. aasta kultuurkapitali luule aastapreemia kogumiku "Inglid rokijaamas" eest).

Kuigi ma ei osanud tekstist midagi oodata, siis oli mu üllatus lugema asudes siiski suur. Avastasin end järsku laulva revolutsiooni aegsest Tartust, kus kari anarhiste, pätte, punkareid ja elupõletajaid olid väidetavalt varastanud tuumalõhkepea ning nõudsid nüüd võimudelt Uus-Ugandi Ajuvabariigi väljakuulutmist ja võõrvägede viivitamatut lahkumist.

Rüütle tekst on sama ajuvaba kui tema tegelaste esitatud ultimaatum, kuid see on kirja pandud mänguliselt ning puhtast kirjutamisrõõmust. Autor pole lasknud end segada mingitest proosateksti kohta käivatest ootustest/traditsioonidest/arusaamadest, vaid meile lihtsalt selle kevadpäeva sündmused ette lajatanud. Otse pannilt ja tulikuumadena. Meie asi on kirjaniku mänguga kaasa minna ja hambad sisse lüüa või saata peakokk end koju kaineks magama.

Andmed:

Indrek Rüütle, Maivälk, Jumalikud Ilmutused, 2014, 74 lk

Linke netiilmast:

Paavo Matsini arvustus Sirbis

kiwa arvustus Müürilehes

Jaan Undusk - Boulgakoff (2008)

Mõni õhtu teatrisaalis jääb pikkadeks aastateks meelde. Kas lasub nüüd "otsene süü" meisterlikult kokku seatud lavastusel, näitlejate suurepärasel ansamblimängul, hiilgaval tekstil või hoopis enda hingeseisundil, millega sai tol õhtul teatrimajja astutud?

Usun, et katarsise kogemiseks on kõiki eelnevalt mainitud komponente tarvis. Üldiselt jääb siiski midagi puudu. Kas oled ise pikast päevast liialt väsinud ja pole suuteline mänguga kaasa minema või ei kõneta mingil põhjusel lavastus või tekst (tolle õhtu) pealtvaatajaid saalis. Publik kutsub viisakusest näitlejad aplausiga kolm korda lavale tagasi ja pistab seejärel garderoobi poole punuma. Kodus või järgmine päev küsitakse sult nähtu kohta kommentaare ning sa tõded kerge õlakehitusega "Oli kah!".

Kuid 2012. aasta novembris väljusin ma Draamateatri väikesest saalist tõesti parema ja puhtama inimesena. Nüüd nende päevade kohta lugedes, näen taas silme ees meie lõbusat seltskonda sõudmas öisel Moskva jõel ning tunnen taas seda hirmu, mis iga telefonihelin või hiline koputus korteriuksele meis tekitas. Need mõned tunnid, mis ma veetsin Mišei Afanasjevitši ja Sidonija Sergejevna seltsis lämmatavalt kuumas Moskvas, ei lähe mul kunagi meelest. Valget veini juues meenute mulle alati.

Andmed:

Jaan Undusk, Boulgakoff: näidend kaheksas pildis, Eesti Draamateater, 2008, lk 120 

Linke netiilmast:

Mardi Valgemäe artikkel Keeles ja Kirjanduses

Rein Veidemanni artikkel Postimehes

Jüri Hanko - Me olime noored, me tahtsime elada (2018)

Lennart Meri ütles kunagi kusagil umbes järgnevat: "Meil ei ole oma Einsteini. Ta suri 10-aastasena Siberis." See mõte kehtib tuhandete teiste noorte meeste ja naiste kohta, kes surid Siberis või kelle tervis ja parimad aastad jäid sinna kaugele itta.

Seda potentsiaalset (vaimu)energia hulka, mis oli meie vabas riigis üles kasvavas põlvkonnas, ei saa me kahjuks enam kunagi tagasi. Selle asemel, et komponeerida maailmakuulus sümfoonia või avastada mustade aukude tumedaid tagamaid, pidi meie Einstein kusagil Novosibirski või Magadani oblasti kandis oma "patte" lunastama 40-kraadises pakases. "Patte", mis üldjuhul kandsid märgist "§ 58".

Jüri Hanko oli üks sellistest einsteinidest, kes selle külma põrgu läbi tegi ning kõigi raskuste kiuste ka ellu jäi ja kodumaale tagasi jõudis. Minu jaoks on kõige uskumatum Hanko ja paljude temasuguste kustumatu elutahe. Kõik on ju ometi sult võetud (sõna otseses mõttes viimse karvani), kuid sina ei ole nõus alla andma ning avad jäärapäiselt igal hommikul silmad, et selles jumalast hüljatud pärapõrgus veel üks päev vastu pidada. Sügav kummardus kõigi nende meeste ja naiste ees, kes selle Kolgata tee on oma elus läbi pidanud tegema. Teie võite olla küll kadunud põlvkond, kuid kindlasti pole te kaotajate põlvkond.

Andmed:

Jüri Hanko, Me olime noored, me tahtsime elada: Vabadusvõitleja Jüri Hanko mälestused, Varrak, 2018, lk 232

Kersti Kivirüüt - Mäng mõisa peale (2017) & Tuulte linn (2018)

Eelmise aasta üks meeldivamaid üllatusi lugemisrindel oli Kersti Kivirüüdi ulmeromaan "Värav". Aastaid tagasi sai loetud ka autori täitsa kobedaid noorsooromaane ("Okultismiklubi" I-II) ning nüüd otsustasin lõpuks pilgu peale heita teistelegi värskematele tekstidele. Üks neist ju lausa ühel hiljutisel romaanivõistlusel esikohaga pärjatud teos.

Nii "Mäng mõisa peale" kui ka "Tuulte linn" on sirgjoonelised ning lihtsakoelised põnevikud, mis õnneks ei võta end üleliia tõsiselt. Mõlema romaani tugevaim külg on autori oskus viia meid vaid mõne lõigu või lause abil teise aegruumi, kus hakkavad lahti rulluma vähem või rohkem kriminaalsed sündmused. Olgu selleks naftarahadest hiilgav ja särav Bakuu või südasuviselt unelev Dorpat. Lugeja võtab kõike mõnusa elamusretkena, naudib eriilmelist miljööd ja ei pööra erilist tähelepanu ka mõnele tekstis ette tulevale ebakõlale (näiteks "Tuulte linnas" on selge segadus Nõukogude Liidu lagunemist puudutavate aastatega lk 18-21).

Kahest romaanist jättis mulle tugevama mulje "Mäng mõisa peale". Tekst oli mõnusa huumoriga pikitud ning oli tunda, et kirjanik on tõeliselt lustinud teksti paberile pannes. Muidugi on mul ka lootusetu nõrkus tekstide vastu, mis kujutavad tsaariaegse Tartu olustikku. Seevastu "Tuulte linna" tegelaskond jäi kuidagi kaugeks ja õiget klappi ei tekkinudki mul nendega kogu raamatu vältel. Kogu see tuhandete aastate taha ulatuv lugu tundus lihtsalt liiga pompoosne 160-leheküljelise romaani jaoks. Parem juba hubane Tartu ja kodukootud intriigid kui jaht igavese elu allikale aserite maal.

Andmed:

Kersti Kivirüüt, Mäng mõisa peale, Tänapäev, 2017, lk 160

Kersti Kivirüüt, Tuulte linn, Pilgrim, 2018, lk 160

Linke netiilmast:

Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Mihkel Mutt - Kõik on hästi (2018)

Lugedes kogumikku "Kõik on hästi" valdab mind tunne otsekui istuksin suures hämarduvas ülikooli auditooriumis, kus on käimas isand Muti loengusari "Õhtumaa tõusud ja mõõnad".

Suurearvuline kuulajaskond on hiirvaikne ning kuulda on ainult arvutiklahvide kiiret klõbinat. Lektor kõnnib üliõpilaste ees rahulikul sammul edasi-tagasi ja räägib nii Rooma impeeriumist, Lev Tolstoist kui ka nutitelefonist.

Kõik tundub järsku nõnda selge ja lihtne. Peenikesed punased niidid, mis jooksevad mööda ajatelgi ja maakaarte, jõuavad kõik praegusesse hetke välja ning moodustavad äraütlemata põneva mustri. Me oleme osa sellest ja see kõik on osa meist.

Tunnid on märkamatult möödunud ja õhtu kätte jõudnud. Isand Mutt tänab meid tähelepanu eest ja hakkab oma loengumaterjale kokku sättima. Keegi auditooriumi tagumises otsas paneb järsku tuled põlema. Kissitame silmi, ringutame ja hakkame meiegi lõpuks kodu poole sättima. Samas teame momentaalselt, et see on üks nendest loengutest, kuhu end ka kõrge palaviku või pohmelliga kohale veame.

Andmed:

Mihkel Mutt, Kõik on hästi: Mõtted II, Fabian, 2018, lk 192

Linke netiilmast:
Raamatu "Kõik on hästi" esitlus Rahva Raamatus
Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes
Peeter Helme arvustus ERR'i kultuuriportaalis

Keiti Vilms - @keitivilms (2017)

Vahel satud kunstimuuseumi või -galeriisse ning ühe kõrge ja laia valgeks krohvitud seinal on üksainumas pisike maalike. Mõni külastaja ehk hüüataks pahaselt: "Missugune ruumi raiskamine! Siia saaks ju oma pooltosinat tööd üles riputada." Kui ta ei mõista, et mõni taies vajab rohkem ruumi selleks, et temas peituv geniaalsus selgemini esile tuleks.

Sama kehtib ka Keiti Vilmsi säutsukogumiku kohata, kus igale lehele on paigutatud üks maksimaalselt 140 tähemärgi pikkune lause. Iga säutsuke vajab seda ruumi ja õhku enda ümber, et korralikult mõjule pääseda.

Tegelikult vajab iga säuts lisaks ruumile ka aega. Vilmsi kogumiku võib täiesti vabalt läbi lugeda kümne minutiga, natuke omaette muheleda ja raamatu siis riiulisse panna/edasi kinkida/tagasi raamatukokku viia. Mina soovitaksin siiski jaotada säutsud mõne kuu peale laiali (neid on kogumikus umbes 150-160 ringis) ning endale sobilikul hetkel see raamat lahti lüüa ja ühe geniaalse keeleelamuse võrra rikkamaks saada. Usu mind, maratoni lõpetamine täidab sind palju suurema õnnetundega kui 100 meetri läbi silkamine.

Andmed:

Keiti Vilms, @keitivilms, Tänapäev, 2017, lk 176

Linke netiilmast:

Igor Kotjuhini arvutus Sirbis

Keiu Virro arvustus Eesti Päevalehes

Alvar Loogi arvustus Postimehes

Jim Ashilevi - Nagu poisid vihma käes (2007) & Portselansuits (2007)

Kahjuks ei näinud ma omal ajal lavalaudadel ei "Portselansuitsu" ega "Nagu poisid vihma käes". Need lavastused jäid minu ülikooliõpingute algusesse, millal teater lihtsalt vajus paariks aastaks tagaplaanile. Nüüd on sellest muidugi äraütlemata kahju. Mis kõik jäi nägemata!!! Kuid too õhtust õhtusse aset leidev kordumatu hetk ongi ju teatrikunsti juures see, mis meid ikka ja jälle sinna pimenevasse saali tagasi kisub.

Õnneks on mul võimalik lavastuste aluseks olnud tekstidega ka aastaid hiljem  tutvuda ning ise oma lavastused konstrueerida. Võrreldes teatritega on minu mängumaa muidugi mõõtmatult vabam. Näiteks Teivit või Brutust võin oma lavastuses võtta mängima kelle iganes. Ehk Risto Kübar Ike ossa? Ja äkki võiks noor Kersti Kreismann Kiokona temaga lava jagada? Leheküljed mööduvad ning lavastus võtab mu peas aina kindlama kuju. Panen paika lava- ja helikujunduse. Ühes vaatuses oleks mul kindlasti pöördlava vaja ja lõpustseeni viin üldse ühte lagunevasse angaari Virumaal. Aplaus ja tuled süttivad. Teatriime on taas teoks saanud!

Andmed:

Jim Ashilevi, Nagu poisid vihma käes, Eesti Kirjanduse Selts, 2007, lk 98

Jim Ashilevi, Portselansuits: Näidend kahes vaatuses, Eesti Draamateater, 2007, lk 64

Linke netiilmast:

Dagmar Lambi intervjuu autoriga Õhtulehes

Ardo Kaljuvee arvustus Eesti Päevalehes

Madli Pesti arvustus Eesti Ekspressis

Arvo Valton - Ühises hoovuses (2018)

10-15 aastat tagasi oleksin ma sellest raamatust lihtsalt vaimustuses olnud. Mina olin üks neist kummalistest tegelastest (loodetavasti oli ikka mõni veel), kes kooliajal puhtast huvist ja hasardist lappas õhtuti kodus "Eesti kirjanike leksikoni". Kelle romaani või novellikogu ma peaksin järgmisena raamatukogust võtma? Mis see mees kirjutas? Aga too poetess?

Sellised paarilehelised intiimsemad tutvustused erinevate kirjanike kohta oleksid tollal minu valikuid palju lihtsamaks teinud. Väga raske oli valida kirjaniku vahel, kes sündis Kohilas kõrtsmiku pojana või kirjaniku vahel, kes nägi ilmavalgust Toolses rätsepa võsukesena. Eks siis tuli võtta mõlema kirjamehe raamatud ja need läbi lugeda.

Lugedes nüüd Arvo Valtoni mälestustekilde meie kirjanikest tekib tahtmatult soov millegi enama järele. Hetkel on see kõik liiga pinnapealne ja hõre! Valton on ju meie viimase poole sajandi üks juhtivamaid proosakirjanikke, kes võiks antud perioodi käsitledes tõeliseks süvasukeldujaks kehastuda ning mälusügavustest põnevaid lugusid pinnale tuua. Loodame, et kirjanikuhärral on veel pealehakkamist üks oma põlvkonna töid ja tegemisi kokkuvõttev raamat kirja panna.

Andmed:

Arvo Valton, Ühises hoovuses, Hea Lugu, 2018, lk 224 

Linke netiilmast:

Janika Kronbergi arvustus Maalehes

Indrek Koff - Saja rahva lood (2016)

Panen kirja mõned pähe karanud uitmõtted, mis tekkisid täna trammis  "Saja rahva lugusid" lugedes:

• Ma pean seda raamatut järgmine aasta kasutama oma kirjanduse tundides. Lihtsalt suurepärane materjal loovkirjutamise sisendiks, kui me käsitleme õpilastega muinasjutte III kooliastmes. Tööjuhised juba valmivad peas!
• Nende kaante vahel jagub põnevaid ideid romaanideks ja novellideks kõigile eesti kirjanikele aastakümneteks. Minu sooviksin kindlasti lugeda "Muinasjuttu esimestest maasikatest" ning "Pilvede loendamise muinasjuttu".
• Kui kiiresti Indrek Koff selle raamatu valmis kirjutas? Paari päevaga või aastatega? Mõlemad vastused tunduvad loogilised.
• Igaüks leiab siit raamatust muinasjutu, mida ta tahaks, et tema vanaisa oleks talle lapsena voodi ääres unejutuna jutustanud. Samuti leiab igaüks siit ka muinasjutu, mida oma lastelastele unejutuks rääkida.
• Muinasjutud olid, on ja jäävad osaks meie elust! :)

Andmed:

Indrek Koff, Saja rahva lood, Härra Tee & proua Kohvi, 2016, lk 58

Linke netiilmast:
Madis Järvekülje arvustus ERRis

Ingel Unduski arvustus Eesti Päevalehes

Krista Kumbergi arvustus Postimehes

Rauno Alliksaare arvustus Sirbis