28 jaanuar 2015

Moritz Maximilian Põdder - Bob Ellerhein (1884/1911)

Sellise kummalise ja võõrapärase nimega kirjanikku, nagu Moritz Maximilian Põdder teavad Eestis vist ainult paadunud mälumängurid ning eesti kirjandust väga süvitsi õppivad tudengid (meil oli Tartu ülikoolis "Bob Ellerhein" loengukursusel "Eesti kirjandus I" kohustuslik tekst). Kirjaniku nimi võib veel ehk tuttavgi olla, aga looming? Ega seda loomingut kes teab kui palju kirjanikust järeltulevatele põlvedele maha jäänudki. Enamus tema loomingust jäi ajalehesabadesse ja eraldi trükistena ilmunud teoseid võime üles lugeda ühe käe näppudel.

Kahtlematult on jutustus "Bob Ellerhein" kirjaniku peateos ning väärib kirjandusteadlaste poolset analüüsi ka tänapäeval. Teos seisab mitmeski mõttes erinevate ajastute piiril (romantism vs. realism, rahvuslik ärkamisaeg vs. venestusperiood). "Bob Ellerheinas" esineb täiesti võrdsete osapooltena romantism kui ka realism. Põdder oleks kui eesmärgiks võtnud katsetada mõlema kunstivooluga, et hiljem "õunte pealt vaadata" kumb talle hingelähedasemaks osutub. Näiteks raamatu esimeses peatükis on kirjanik romantismi täiskäigul sisse lükanud ning lugejani jõuab üks kõige idüllilisem pilt kevadisest Tartust. Vastukaaluks romantilistele hetkedele Toomemäel viib Põdder meid loo arenedes Vene-Türgi sõja veristele rinnetele, kus realistlike/naturalistlike piltidega tagasi ei hoita. Teose lõpus ei saagi päris täpselt aru, kas Põdder on romantikust realist või realistist romantik?

Kui teose sisust rääkida, siis on tegemist eesti esimese põlve haritlase kujunemislooga. Bob Ellerhein on Tartu ülikooli viimasel kursusel tudeeriv Hippokratese jünger. Ta on pere majandusliku olukorra halvenemise tõttu sunnitud suunduma Venemaale, kus hakkab koduõpetaja ametit pidama ühe saksa perekonna juures. Kogu Bobi Venemaal viibimise ajajärku kannab tšehhovlik seisakumeeleolu. Sakste perekond kulgeb rahulikult oma vaikset eluteed hääbuva lõpu suunas. Midagi hirmsamat ei eksisteeri nende jaoks, kui traditsioonilistest käitumisnormides kõrvale kaldumine. Skandaal on ju hullem kui surm!!! Bob otsustabki, et parem on maailmas oma kohta edasi otsida, kui loota mõnede mamslite seisukohtade muutumist. Parem juba igatsetud Moskva! Või hoopis Pariisi ja London?! Bob oleks Olgale, Mašale ja Irinale väga heaks eeskujuks olnud, sest tema murrab välja vaikelust ning sukeldub elumere lainetesse.


Andmed:

Moritz Maximilian Põdder, Bob Ellerhein , H. Laakmann kirjastus, 1911, lk 184

Linke netiilmast:
"Bob Ellerhein" Digiraamatus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar