Reeli Reinaus - Verikambi (2016)

Paar viimast Reeli Reinausi noorsooromaani on kahjuks jätnud suhu päris halva maigu ning olen nende teoste nõrkadest külgedest kirjutanud oma blogis juba eelnevalt ("Deemoni märk", "Praktiline nõiakunst"). Nõnda olin "Verikambit" lugema asudes teinud otsuse, et tegemist on minu jaoks Reinausi viimase ning otsustava katsega. Kas kolmanda katsega uhkelt üle lati või tuleb latt kolinal alla ja protokolli läheb kirja kolmas rasvane x?

Juba peale paari peatükki oli mul asi selge! Seekord oleme kohe kindlasti Reinausiga rohkem samal lainepikkusel. "Verikambi" meenutab mulle natuke Indrek Hargla "Süvahavvat", millesse on süstitud paar korralikku annust teismeliste hormoone. 

Enamuses tätoveeritud 16- kuni 18-aastased pubekad peavad lisaks tavalistele armumängudele võitlema sajandi vanuste needustega, rahustama esivanemate vaime ning kanaldama (vastuvaidlematult minu lemmik sõna romaanis!) surnud näitsikute sõnumeid teisest ilmast. Reinaus saab nende kantseldamisega täiesti korralikult hakkama ning kindlasti on romaani plussiks kõheda atmosfääri õnnestunud tekitamine (eriti kordaläinud tegevuspaik on mahajäetud veski ja selle ümbrus). Ütlen ausalt, et õhtul hämaras toanurgas raamatut lugedes hakkas paar korda täitsa kõhe. Kahjuks, aga vaatas järgmises lauses vastu sõna "kanaldamine" ja kõhedus vaheldus naeruturtsatustega.

Reinausi liikumine (tagasi) õuduskirjanduse manu on kindlasti õige otsus, sest tiivulised deemonid ja täiesti segastes paralleelmaailmades seiklevad nõiad lihtsalt ei toiminud. Milleks vorpida kahvatuid väljamaa teoste koopiaid, kui kodumaine folkloor pakub hoopis enam huvitavat ainest? Loodan, et Reinaus mõistis seda lõpuks, sest "Verikambi" abil sai ta protokolli ikkagi kirja xxo, mis lubab tal alustada hüppeid uuel kõrgusel.

PS (SPOILERS!): Huvitav, mis imearstide juurde autor oma romaani tegelasi aina saatis? Ajutrauma ja murtud käeluuga patsient oli juba varsti bändiproovis ning paar kuulihaava rindkerre saanu patseeris peagi päiksepaistelisel metsarajal. Arstiabi Eestis on ikka maailmatasemel. Vähemalt paberi peal! :)

Andmed:

Reeli Reinaus, Verikambi, Varrak, 2016, lk 352

Mihkel Tiks - Korvpalliromaan (1985)

Ikka kuuled vahel korvpallisaalis vanu mehi pajatamas aegadest, kui rohi oli rohelisem, maksud madalamad ja Kalev kuldsem. Muidugi on nende mälestuses meie keskmängijad ligi kolmemeetrised, tagamängijad ehk perseharjad tabasid kümnest üheksa "kolmest" ning treenerid oleks võinud oma geniaalsete mänguplaanidega isegi Napoleoni nurka suruda. Praegu mängivate korvpallurite kaitseks ja ka lihtsalt mälu värskendamiseks peaks iga tulihingeline korvpallifänn lugema aeg-ajalt üle Mihkel Tiksi "Korvpalliromaani".

Reaalsus on see, et ainult üks statistiline näitaja oli "vanadel headel aegadel" kõrgem - tõsiusksete korvpallifännide osakaal rahvastikust. Kindlasti hakkavad paljud korvpallifännid mulle vastu vaidlevad ja toovad esimese näitena välja eestlaste möödund suvise invasiooni Riiga. Kuid see on pigem näide massipsühhoosist ning soovist midagi tõeliselt erakordset kogeda, mida rahvuskoondise pääs EM'ile kindlasti ka oli. Reaalsus on see, et minnes Kalevi ja Thbilisi mängule ei lookle enam piletisaba sadades meetrites spordihalli ukse taga ning noored poisid ei tee koolist poppi, et külmal talvehommikul salaja pealinna mängu vaatama minna. Eesti rahvas on endiselt korvpalliusku, kuid viimaste aastakümnetega oleme usuliselt palju sallivamaks muutunud ka teiste "religioonide" suhtes. Õnneks või kahjuks ei jää elu Eestis enam mõne korvpallimatši pärast seisma.

Mihkel Tiks alias Kalev Ruus

Kõik muu meie korvpalli juures on tegelikult suurel määral samaks jäänud. Pikki lontruseid on tikutulega mööda külasid taga otsitud juba üle poole sajandi ning pole suudetud ühtegi eluvõimelist eksemplari leida. Äkki on ikkagi too liik Eesti looduses lõplikult välja surnud ning on viimane aeg hakata mõtlema mõne elujõulisema võõrliigi sissetoomisele?

"Noori ja andekaid" on meil samuti alati olnud, kuid jällegi tulenevalt meie kliimast või halvast toitumusest hukkuvad nad enamuses enne suguvõimelisteks saamist ehk korvpalli keeles "mängumeesteks" kasvamist. Üksikud tugevamad eksemplarid küll suudavad korraliku lennuvõime säilitada. Kahjuks on nende tiivad tihti niivõrd räsitud, et nad moonduvad kiiresti "vanameistriteks" või muretsevad omale eksklusiivse liikmelisuse klubisse "Varumeestepink".

Aleksei Tammiste alias Relli

Eesti korvpallurite seas näeme senini põhiliselt kahte tüüpi mängijaid. Töökad, kuid vähemandekad "rügajad" (romaanis Kalev Ruus) või mugavustsooni sattunud ja mandunud "tiksujaid" (romaanis Peeter Olman). Aleksander Karrelli ehk Relli suguseid ürgandeid, kes lahustuvad platsil olles osaks mängust, tunneb meie spordiajalugu vaid üksikuid. Kindlasti sünnib selliseid jumala armust andekaid Maarjamaale tihedamini, kuid kahjuks igaühele ei satu lapsepõlves korvpall kätte.

Nõnda tuleb meil nendes tingimustes ja nende meestega seda korvpalliasja siinmail edasi ajada. Muidugi tuleb kaotusekibedust rohkem ette kui võidurõõmu. Muidugi saavad meie mängijad ja treenerid rohkem piitsa kui naabrimehed (ning seda ikka omadelt!). Ent korvpall on meie kultuuri lahutamatu osa ning ketside varna riputamine oleks veelgi valusam. Tuleb lihtsalt paratamatusega leppida, et ainult Tallinnas kestab kaks sekundit mänguaega kaks sekundit ning muretseda uus tuusik närvihaigete sanatooriumi ehk Kalevi spordihalli.

Andmed:

Mihkel Tiks, Korvpalliromaan, Eesti Raamat, 1985, lk 174

Linke netiilmast:

Mart Soidro intervjuu autoriga Eesti Päevalehes

Avo Kull - Reporter (2013)

Mõne kirjaniku teoste kohta öeldakse üldjuhul ilkuvalt: "Oled ühte lugenud, oled kõiki lugenud!" või "Ta kirjutab terve elu üht romaani aina uuesti ja uuesti.". Olles nüüdseks lugenud Avo Kulli kaht romaani kardan, et need stereotüübid hakkavad ka tema teoste puhul aina enam kanda kinnitama.

Tegevuspaigaks Eesti väikelinn, armukolmnurk (kindlasti üks osapool abielus!), paar seksstseeni, üks Napoleoni kompleksi põdev mehike ja suuremat "mängumaad" vajav hakkaja alfaisane. Tuleb ainult mainitud komponendid kokku segada ning tekst paberile lüüa (soovitavalt 300+ lehekülge). Truu lugejaskond on juba olemas ja uue teose ootuses.

Kulli kiituseks tuleb mainida autori oskust panna oma tekst kindlas ajas elama. "Haigla" puhul oli see 1970ndate aastate lõpp, kus saabuva stagnatsiooni hõngu olid juba kõik nurgatagusedki täis. "Reporteri" tegevustik leiab aset 1990ndate aastate alguses. Just oma iseseisvuse taastanud Eesti on täielik "imedemaa", kus sõnal "vabadus" on veel palju laiem tähendus. Vabadusega kaasnevatest "kohustustest" ei tahetud üldse suurt midagi teada. Aferistid, lõputud erastamised, kauboikapitalism, piimahabemega ministrihakatised, ligadi-logadi seadused, kodukootud mafioosnikud , kollase ajakirjanduse võidukäik, Pullapää kriis ja parvlaev Estonia hukk. Kõik need märksõnad leiavad oma tee ühe väikelinna ajalehe toimetusse ning puudutavad nõnda otse või kaudselt sealsete ajakirjanike argipäeva.

Kohati tekkis lugedes küll soov õhata "Ohh, olid ajad! Elu oli palju lihtsam!". Kuid tegelikult ei sooviks ma kunagi tagasi sattuda aega või riiki, kus iga teine politsei võttis altkäemaksu ja seadusi andis venitada hea advokaadi puhul, kui kummi. Tore, et see periood on Eesti elus möödas, kus Kalašnikovi automaat või kilekotitäis sajaseid andis sulle eristaatuse. Vahel on siiski tore nendest aegadest lugeda, et endale meelde tuletada, kui pika tee me oleme koos maha käinud.

Andmed:

Avo Kull, Reporter, Tänapäev, 2013, lk 360

Linke netiilmast:

"Reporter" ELLU-s

Jüri Pino arvustus Postimehes

Hille Hanso - Minu Istanbul (2014)

Tunnistan ausalt, et ma olid puhtalt omakasu peal väljas, kui ma hakkasin lugema Hille Hanso raamatut "Minu Istanbul". Nimelt maandub meie lennuk viie päeva pärast Istanbuli Atatürki lennujaamas ning meil on plaanis terve nädal veeta Bosporuse kallastel patseerides. "Kodustatud" eestlase nõuanded ja näpunäited on alati kasulikud ning neid ma hakkasingi raamatust otsima.

Minu-sarja raamatute puhul ei või kunagi kindel olla, mis kaante vahelt vastu vaatab. Olen lugenud klassikalisi reisikirju, argipäeva sissekandeid, heietusi nooruspäevist ja pohmeluse mõtisklusi. Vahel saad tõesti sügavuti mineva analüüsi riigi, ajaloo ja rahva kohta, teinekord on tegemist pigem peo- ja pulliraamatuga. 

"Minu Istanbul" sobib nii klassikaliste reisikirjade kui ka argipäeva heietuste alla. Hanso annab juhtnööre nii tavaliste "turistikate" kohta, kui juhatab abivalmilt lugejale teeotsa kätte ka salapärastesse nurgatagustesse. Kõige kasulikumad õpetussõnad raamatus on muidugi kategooriast "Jumala eest, ära kunagi tee!". Olles ise eelnevalt külastanud mitmeid riike, kus islam on valdavaks usundiks, ma kahjuks palju uut informatsiooni ei saanud (põhitõed on juba niigi selged, kuid kordamine on alati kasulik). Kui Türgi on teie esimene tutvus islamimaailmaga, siis tasub "Minu Istanbul" kindlasti läbi lugeda. Kindlasti väldite tänu sellele sattumast mõnda "lolli olukorda" ja kohalikud ei pea pead vangutades taeva poole hüüdma "Allah annab mõistuse ja Allah võtab mõistuse!".

Andmed:

Hille Hanso, Minu Istanbul: Poolik ja tervik, Petrone Print, 2014, lk 248

Linke netiilmast:

"Minu Istanbul" ELLU-s

Reeli Reinaus - Mõistatus lossivaremetes (2009) & Kivid, tulnukad ja sekt (2011)

Kas Astrid Lindgren on eesti kirjandust ja kirjanikke enim mõjutanud autor viimase viiekümne aasta jooksul? Mina arvan, et on ja seda ülekaalukalt. Alates esimestest tõlgetest 1960ndatel on tema lasteraamatutel olnud oma koht igas eesti kodus. Pipi, meisterdetektiivid, vennad Lõvisüdamed, Ronja, Vahtramäe Emil, Tjorven ja muidugi katusel pesitsev Karlsson. Nende tegelaste mõju meie lapsepõlvele ja hilisemale elule on uskumatult suur, kuigi me ei pane seda ise tähelegi. Lindgreni loodud maailmad on lugematul arvul inimesi nakatanud lugemispisikuga ning nende seas on olnud kindlasti ka palju tulevasi kirjanikke. Ega sa enne uut "Tõde ja õigust" kirjuta, kui pole kõigepealt "Bullerby lapsi" lugenud. Kõrgkultuur saab alguse ikka lasteraamatutest!!!

Lisaks üldisele eesti kultuuri mõjutamisele on Lindgreni teosed olnud otseseks eeskujuks väga paljudele lasteraamatutele. Reeli Reinausi noorsooromaanid "Mõistatus lossivaremetes" ning "Kivid, tulnukad ja sekt" kannavad selget Kalle Blomkvisti lugude pitserit. Marten, Tanel ja Laura satuvad kahel järjestikusel suvel pöörastesse seiklustesse ning nende poolt lahendatavad mõistatused omandavad nii kriminaalsed kui ka kosmilised mõõtmed.

Kellel on vaja arvutimänge, Xboxe, nutifone ja muid elektrilisi imevigureid, kui sul on kummitavad lossivaremed või tulnukaid kummardavad sektid? Suvi on ju parim aeg erakordseteks seiklusteks ning juhtumusteks. Eriliseks muudavad need sündmused muidugi su kõrval olevad sõbrad, aga mitte helendavad ekraanid. Kuigi Marteni, Taneli ja Laura seiklused on kirja pandud ainult mõned aastad tagasi tundub nende mängumaal rohkem ühist olevat Kalle ja tema kamraadidega, kui praeguste eakaaslastega. Räägitakse küll kiiresti muutuvast maailmast, kuid laste maailmapilt tundub osades aspektides muutuvat lausa pöörase kiirusega. Ukakat asendab Candy Crush, luurekat GTA ja vanaema tehtud pannkooke Happy Meal. Vanarahva tarkusetera "Paks laps, ilus laps!" hakkab aina enam täide minema. Oleme siis targad edasi!

Andmed:

Reeli Reinaus, Mõistatus lossivaremetes, Tänapäev, 2009, lk 232

Reeli Reinaus, Kivid, tulnukad ja sekt, Tänapäev, 2011, lk 238

Linke netiilmast:

"Mõistatus lossivaremetes" ELLU-s

"Kivid, tulnukad ja sekt" ELLU-s

Katrin Johanson - Läbikäidavad toad (2015)

Ühel osal inimkonnast on olnud sajandeid seletamatu tõmme suurte armastuslugude poole. Olgu need kirja pandud raamatusse, toodud teatrilavale või kinosaali. Vaatajaid, kuulajaid ja lugejaid on alati leidunud ja leidub ka edaspidi. Küll nad ohkavad ja õhkavad! Salvrättide tootjad tunnevad juba kaugel va krabiseva lõhna ning saavad jälle heameelest käsi hõõruda.

Kõigi nende säravate ning ajatute armastuslugude keskel, kus mr. Darcy'id ja Jane Eyre'id igavest truudust vannuvad, oleme unustanud oma vanatädilt küsida: „Kes oli sinu esimene armastus?“ või "Kas sa usud armastusse esimesest silmapilgust?". Ega ainult venelased ja inglased, krahvid ja parunessid suurelt armastada oska!

Katrin Johansoni debüütromaan „Läbikäidavad toad“ jutustabki meile „tavaliste inimeste“ suure armastusloo. Ado ja Elsi tutvus saab alguse „kuldsetel kolmekümnendatel“. Tahtmatult hakkab Johansoni romaani lugedes peas kõlama ühe mu lemmiklaul esimesed salmid:

Käes on hullutav kevad  
aasta on 35
vanaisa -ja ema
tuttavaks nemad said siis.

Mantlid on pikad ja hallid,
nelja nööbiga just.
Plaat, mis on säravast vasest,
kaunistab korteri ust.

Kaabud ja silmad ja sallid,
kohvikus snoobe üks punt.
Lehtedest lipsatas läbi
Pärnumaal lasti üks hunt.

Valitsus abistab vaeseid,
kaitseväel riietus uus.
Naistele moodi on tulnud
poisipeaks lõigatud juus.

Noorte omanäoline "suhe" kulgeb paralleelselt EW hukuga, küüditamiste, pommitamiste, arreteerimiste ja põgenemislainega Läände. Lõpuks jõuavad nad läbi nõukogude okupatsiooni välja uude aastatuhandesse. Ado ja Elsi eluteed on täis uskumatuid vedamisi, saatuslikke kohtumisi ja kummalisi kokkusattumisi. Hollywoodi stsenaristid saaksid siit materjali lausa nelja-viie filmi jaoks. Isegi Nicholas Sparks noogutaks tunnustavalt kaasa.

Katrin Johanson

Kahjuks põnevatest prototüüpidest ja uskumatutest sündmustest hea romaani kirjutamiseks ei piisa. Kogu tekst jääb liialt pinnapealseks ning liiga kiirustades joostakse kümnendist kümnendisse. Minu suurimaks probleemiks romaani juures on loo jutustaja valik. Elsi õe lapselapselaps Ege kuulab mõlema poole meenutusi ja peaks olema nende uskumatute elulugude vahendajaks. Kuid autor ei suuda hoida selget joont ja ei suuda otsustada, kuidas ta tahab seda lugu lugejani tuua. Ege vestlused vanakestega vahelduvad mälupiltide ja asjaosaliste omapoolsete vahemärkustega, mida Ege kunagi teada ei saa. Samuti oli ebaõnnestunud peategelaste nimede valik. Ege, Els, Ado ja Ada! Esimestes peatükkides võttis ikka päris kirjuks silme eest ja mitu korda pidin lause igaks juhuks üle lugema.

Kokkuvõttes võib siiski öelda, et Johansonil on kindlasti jutuvestmise annet ning valitud ainevaldkond ja taust olid endale selgeks tehtud. Kardan, et esimeseks romaaniks sai lihtsalt natuke liiga suur tükk valitud ja 184 leheküljest jäi sellest läbi järamiseks lihtsalt väheseks. Rohkem sügavust ja kindlamaid piirjooni järgmiseks korraks!

Andmed:

Katrin Johanson, Läbikäidavad toad, Varrak, 2015, lk 184

Maniakkide Tänav & J.J. Metsavana - Saladuslik tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa (2015)

Kogumikku "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" arvustades küsisin lõputuseks "Ippolit, quo vadis?". Romaan või järjekordne jutukogu? Pole möödunud veel aastatki, kui sain oma küsimusele vastuse. Romaan! Ja lisa on tulemas!

Ippoliti-Tooni ühismaailm on kiiresti arenemas aina keerulisema ning laiahaardelisema eluvormi suunas. Seni on olnud peamisteks tegevuspaikadeks Eesti (küll murukamara all ja peal), hiidasteroid Tooni ning Kuul paiknev multikultuurne asum. Äramärkimist on leidnud juba ka Marss ja kääbusplaneet Pluutole rajatud eestlaste koloonia. Tühja ja avastamata maad on veel küllaga, et mõned expansion'id välja anda. Näiteks Maa teised piirkonnad peale Eesti ja selle lähiümbruse. Kas Ippolit tegi tõesti puhta töö ülejäänud inimkonna kallal või on kuskil säilinud veel mõni asurkond? Äkki on Tiibetis buda mungad omale mägedesse vallutamatu kindluse rajanud ning ka lahingjakkide armee loonud? Või on Amazonase vihmametsades indiaanlaste suguharu, kes pole teadlikud Ippolitist ega Toonist ning peavad maavõõrikuid lihtsalt priskeks ja toitvaks suupisteks?

J.J. Metsavana & Maniakkide Tänav (Heli Illipe-Sootaki foto)

Lisaks tegevuspaikade paljususele on Ippoliti-Tooni maailm ka väga "liigirohke". Estronaudid, maavõõrikud, ekshumaanid, maoljad, maapealsed (Tarbatu ja Uus-Kiievi elanikud), digitaalid ja mutandid. Ilmselt jäi loetelust veel üht koma teist välja. Kõik need erinevad fraktsioonid on üksteisega halval juhul sõjajalal ning heal juhul lihtsalt teadmatud üksteise olemasolust.  Sõditakse, kakeldakse, madistatakse ja vaieldakse erinevate asjade pärast. Kes on õigem eestlane? Kes on õigem Homo sapiens? Kes on õigem Tarbatu valitseja? Kellest saavad püha Gagarini ja neitsi Tereškova mantlipärijad? Kellest saab planeet Maa pärisperemees? Lõplikke vastuseid nendele küsimustele "Kettmõõgaga mõõdetud maa" meile ei anna ning romaani lõpus aset leidvad sündmused jätavad kõik otsad lahti.

Kindlasti tasus end ära autorite otsus žanrit vahetada. Romaan annab tunduvalt kompaktsema pildi ning paneb laiemasse konteksti ka osad seni pooljuhuslikena tundunud tekstid eelnevatest kogumikest (näiteks jutt "Proovisõit ehk Kuidas vürst kuu peale kippus"). Nüüd tundub lausa vajalik võtta kahe esimese kogumiku tekstid ja need narratiivi kronoloogilises järjestuses taas üle lugeda. Vahel hakkab kogu selle lahingumöllu keskel ununema, mis selle verevalamise põhjustas ja kui palju kaaslasi on juba hukkunud. Seersant/leitnant/kolonel Kallose sajandeid kestnud kolgatatee pole veel kindlasti oma lõpplahendust leidnud, sest vihane võitlus Eestimaa pärast jätkub.

PS: Lisamärkusena tekkis minus siiras huvi, kas romaani autorid on lugenud nende teose vaderiks olnud Aristarch Sinkeli romaani "Mõõgaga mõõdetud maa"? Kas kahte teost seob peale pealkirja veel midagi? Ise lugesin selle unustatud kirjaniku unustatud romaani umbes kümne aasta eest ning osad pildid katkuepideemia ja piiramise all kannatavast Pärnust on mul senini selgelt meeles. Kõigile ajalooromaanide huvilistele soovitan siiralt see romaan kätte võtta.

Andmed:

Maniakkide Tänav & J.J. Metsavana, Saladuslik tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa, Fantaasia, 2015, lk 250

Linke netiilmast:
"Saladuslik tsaar 3" ELLU's

Peatükk romaanist ajakirjas Reaktor
Raul Sulbi arvustus Reaktoris

Armin Kõomägi - Lui Vutoon (2015)

Mida teeksid sina, kui avastaksid ühel suvehommikul, et oled ainus inimene/imetaja planeedil Maa? Kui kiiresti sa oma arunatukese ära kaotaksid? Kuhu läheksid sina, kui kõik teed oleksid valla? Kas sa jääksid paikseks või muutuksid rändlinnuks? Ülemiste keskus või Rocca al Mare keskus? Kim Kardashian või Elizabeth II? Enesetapp või igavene üksindus?

Noor turundajahakatis Lui peab kiirelt kõigile neile küsimustele vastused leidma. Lui hakkab oma uut pesa punuma Ülemiste keskusesse ning tema paarituspartneriks saab Kim Kardashiani ilust inspiratsiooni saanud täispuhutav seksnukk. Noormees paistab tekkinud olukorraga üldjoontes rahul olevat. Kõik, mida üks mehehakatis vajada võiks on tal nüüd käe-jala juures olemas. Sadades liitrites kõikvõimalikku alkoholi, lademed transrasvadest küllastunud rämpstoitu ning muidugi iga kell talle keha ja hingega anduv "naine". Nõnda on ju täitsa mugav vaikselt nikitsedes ja nakitsedes inimkonna lõppu oodata.

Lood hakkavad halvemuse poole pöörduma, kui ühel päeval kaob elekter ja sellega kaasnevad "boonused". Samuti hakkab suvi otsi kokku tõmbama ja paneb Lui rohkem mõtlema oma tulevikuperspektiivide peale. Tuleb tõdeda, et kohati on Lui välja mõeldud lahendused tekkinud olukorras idiootlikult geniaalsed või geniaalselt idiootlikud. Meis kõigis sügaval peidus olevad ürgsed ellujäämisoskused hakkavad Luis vaikselt pinnale ronima ning tarbimisloom (taand)areneb korilaseks/jahimeheks. Ainus probleem on, et Luis puuduvad igasugused koguja/talletaja omadused ning saabuva(te) talve(de) ees muutub ta üha kaitsetumaks. Lui ei ole sipelgas, vaid rohutirts, kes elab ainult tänases päevas. Täna tuleb tarbida ja kulutada! Kõike on ju alati külluses olnud ning mõte puudusest on talle mõistetamatu. But winter IS coming!

Mida teeksid sina, kui ühel päeval avastaksid, et sa polegi ainus inimene/imetaja planeedil Maa? Vähemalt üks inimene on peale sinu veel ja teil on võimalus Eesti rahvastikutihedust suurendada 100% võrra ning üheksa kuu pärast seda numbrit veelgi tõsta. Kuid Kim on olnud tema ustav kaaslane ja valmis end rasketes olukordades Lui nimel ohverdama. Silikoonist ja kummist loodud naine on täius! Nõnda tulebki Luil leida vastus oma senise elu kõige keerulisemale küsimusele. Kummiga või kummita?

Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Armin Kõomäele esikoha toonud "Lui Vutoon" oli kahtlemata mu viimaste kuude oodatuim lugemiselamus. Romaan on täis Kõomäele omaseid teravaid pisteid ja hea maitse piiril balansseerivat huumorit. Tänapäevane tarbijaühiskond ja brändikultus saavad ikka kõvasti piitsa. Romaani nõrkuseks on viimane kolmandik, kus Luis hakkavad maad võtma minnalaskmise meeleolud ja mandumine. Peategelase tegutsemistung ja energia langevad peaaegu nulli ning tahtmatult tekkis soov röögatada Luile: "Mees, võta end kokku!!!". Ka autori geniaalsed tsitaadid ei suutnud taastada teose esimese poole mängulisust ning leheküljed hakkasid aina rohkem venima ja seetõttu kannatas ka romaani üldmulje. Kokkuvõttes on siiski tegemist üdini teravmeelse ja "kõomäeliku" tekstiga, mis autori seniseid fänne kindlasti rõõmustab ning kandideerib ka Kõomäe "parima romaani" tiitlile.

Andmed:

Armin Kõomägi, Lui Vutoon, Tuum, 2015, lk 288

Linke netiilmast:

"Lui Vutoon" ELLU-s

Peeter Sauteri arvustus Sirbis

Kaupo Meieli arvustus Eesti Päevalehes

Janar Ala arvustus Postimehes

Peeter Sauteri intervjuu autoriga Sirbis

Ene Sepp - Väike roosa pilet paradiisi (2015)

Kes meist poleks unistanud lihtsalt sülle langenud varandusest? Bingo, Viking, Keno, Eurojackpot ja lugematul hulgal kraabitavaid lotopileteid. Valik on uskumatult lai! Eestlased on sulaselgelt lotousku rahvas! Suuremat lotopiletite kummardamist ja altarile igapäevaste(!) andamite ohverdamist olen ma oma reiside käigus ainult Sri Lankal näinud. Lapsepõlves ei möödunud meie peres ühtegi kolmapäeva õhtut ilma, et oleks kostnud hüüatus "Ainult kaks nurka! P%£##e!!!" või "Minu number tuli alles nüüd!". Meie Mamma jaoks oli see otsekui pühalik toiming, kus kõik pidi härdalt vaikuses istuma ja kuulama Bingo-Pille ehk Võidujumalanna tähtsama apostli jutlust. Kõige hullem oli, kui loosimine juhtus olema mõnel sünnipäeval või jõuluõhtul. Mamma hakkas juba kella seitsme ajal nihelema ning koju tikkuma või ise külalisi ära saatma. Loosimise juures ei võinud ju kõrvalisi isikuid olla. Usutavade täpne järgimine on olulisem isegi usust endast!

Eesti kirjanduses on ennegi käsitletud lotoga miljonite võitmist ning sellega kaasnevaid mõjusid õnnelikule piletiomanikule ja ta lähedastele (näiteks Enn Kippeli romaan "Kuldvasikas"). Ene Sepa romaani "Väike roosa pilet paradiisi" peategelaseks on noor neiu Maarja, kes võidab Eesti ajaloo suurima jackpoti - 30 miljonit eurot. Muidugi hakkab kollane ajakirjandus koheselt võitja isikut taga otsima, et aidata õnneseenel oma võitu kõigiga "jagada". Kuid Maarja tahab säilitada täielikku anonüümsust ning ei räägi ulmelisest rahasummast ei vanematele ega oma elukaaslasele Kristjanile. Nimelt näeb Maarja lotovõidus lõpuks võimalust enda ja oma ema elu muuta ning põgeneda neid "armastavate" meeste juurest.

Ene Sepp

Maarja defineerib end ja oma senist elu ainult Kristjani kaudu. Mõisteid "mina", "minu soovid" või "vaba tahe" ei eksisteeri. Ta peab alateadlikult täiesti normaalseks nende vahelist suhet, kus mees kasutab tema vastu vaimset ja füüsilist vägivalda. Nõnda madala enesehinnangu ja allaheitlikuse üheks põhjuseks on Maarja suhted oma vanematega ning lapsepõlvest peale nähtud "eeskujulik" peremudel. Nimelt on Maarja väiksest peale kuulnud ema õigustusi ja vabandusi joodikust isa aadressil, kes purjus peaga kipub oma naist füüsiliselt "õpetama". Erinevad variatsioonid lausest "Kui sa poleks seda teinud, poleks mina pidanud ka seda tegema" kanduvad kiiresti üle ka Maarja ja Kristjani suhtesse. Maarja hakkab vaistlikult jäljendama oma ema käitumismustreid ning tunneb iga Kristjani vihapurskes, üle aisa löömises, purjutamises või rusikahoobis eelkõige enda süüd. Neiu usubki tõsimeeli, et hirm ja arm peavad käima käsikäes. Nõnda vajub lotovõit romaanis tahaplaanile (aeg-ajalt puudutatakse küll Maarja tehtavaid annetusi heategevuseks) ning esile tõusevad Maarja uued ja vanad suhtemudelid. 

"Väike roosa pilet paradiisi" on tegelikult romaan sõltuvussuhtest ning püüdlusest sellest vabaneda. Kõrvalseisjal on kerge öelda: "Sa pead ta maha jätma! Vaata, kuidas ta sinuga käitub. Tule mõistusele!". Kuid Sepp kirjutab suurepäraselt lahti tunded, mis valdavad sõltuvussuhtes olevat naist. Kuidas hirm vägivalla ees jääb alatihti alla kartusele, et keegi ei armasta teda enam kunagi. Romaanis on Maarja see, kes peale Kristjani järjekordset märatsemist põlvili andestust palub ja lubab paremini käituda. Tundub lihtne oma asjad võtta ja ära tulla, kuid veelgi lihtsam on tagasi pöörduda, kui uut elu alustada. Alatihti kaalub hirm tundmatuse ees üles hirmu kodus ootava "karistuse" ees. Seda nii romaanis, kui ka reaalses elus. Kahjuks iga vägivalla all kannatav naine ei saa võita miljoneid ja osta endale piletit paradiisi.

PS: Mina oleksin muuseas käitunud täpselt üks ühele Maarjaga ning esimese asjana annatanud raha Tallinna loomaaiale. Meie jääkarude elamistingimused on ikka allpool igasugust arvestust ning lausa häbi hakkab mõne sohvasurfajaga nende puuride eest läbi kõndides. Toetame jääkarude uut kodu!!!

Andmed:

Ene Sepp, Väike roosa pilet paradiisi, Tänapäev, 2015, lk 312

Linke netiilmast:

"Väike roosa pilet paradiisi" ELLU-s

Toeta jääkarude uue kodu rajamist!

Margus Ots - Veeaeg (2015)

Vahel tuleb ikka ette, et komistad pooljuhuslikult mõne raamatu otsa ja ootamatu leid osutub üpriski meeldivaks üllatuseks. Eriti tore, kui see juhtub veel mõne debüütteos puhul. Sarnane leid oli minu jaoks lõppeva aasta esimeses pooles ilmunud Margus Otsa debüütromaan "Veeaeg". 

Romaani "Veeaeg" näol on tegemist tubli täiendusega meie suhteliselt ühekülgsel seiklusromaanide valikus. Seiklusromaane ilmub meil peamiselt kaht tüüpi: seikluslikud ulmeromaanid või kriminaalsete elementidega üle ujutatud "meestekad". Margus Ots laenab natuke kummastki ning lõpptulemuseks on humoorikas ja macho'lik maailmalõpulugu.

Tegevuse käivitajaks romaanis on ootamatult Eestit tabav mastaapne üleujutus. Paari päevaga on rannikualad tulvavee alla jäänud ning vesi jätkab kiiret edasitungi Kesk-Eesti suunas. Algavad päästeoperatsioonid, rüüstamised, omavolitsemine ja üldine rahvaste rändamine. Kiiresti muutub olukord kriitiliseks ja aina enam saab selgemaks, et ainus kehtiv seadus on "tugevama õigus". Riigiaparaat lakkab töötamast, kõik kommunikatsioonid on katkenud ja paanika hakkab maad võtma. Toit, vesi, relvad ja muidugi iga vähegi vee peal püsiv paadiloks on järsku kullast kallimad ning vanasõna "Eestlase lemmiktoit on teine eestlane" hakkab aina tumedamat varjundit omandama.

Margus Ots

Kogu selle tohuvabohu sees proovivad ellu jääda kolm kahekümnendates noormeest. Ralph - pullimehest igavene tudeng. Ake - raskekujulist nartsissismi põdev ilueedi. Jaak - aina enam reaalsustaju kaotav gamer. Ütlen ausalt, mitte ükski kolmest peategelasest ei tundunud mulle loo alguses sümpaatne. Kuid nähes noormeeste käitumist kriisiolukorras suutsid vähemalt kaks kolmest end minu jaoks rehabiliteerida. Kolmanda noormehega juhtunud sekelduste ja tema tehtud "tarkade" otsused taustal olin ma lõpuks lausa parastavalt rõõmus, kui nägin kuhu ta tegevusliin omadega välja jõudis. Kuigi ma karmasse ei usu, siis sellel poisil oli universumi ees ikka kenake võlg tasuda. Ilmselt nõuti ka viivised sisse!

"Veeaeg" jääb pooleli kõige põnevama koha peal ning vastamata jääb terve rida küsimusi. Mis põhjustas üleujutuse? Kas tegemist on lokaalse või globaalse katastroofiga? Kas süüdi on lätlased või soomlased? Kas kõik eestlased peavad nüüd kolima Suure Munamäe tippu või piisab ka Väikesest Munamäest? Kas Jaak suudab arvutimängus "Kuningate heitlus" päästa printsessi? Nendele küsimustele saame vastused ainult ühel viisil. Margus Otsal tuleb kiiremas korras maha istuda ja romaanile järg kirjutada!

Andmed:

Margus Ots, Veeaeg, Tänapäev, 2015, lk 278

Linke netiilmast:

"Veeaeg" ELLU-s

Romaani "Veeaeg" koduleht

August Gailit - Klounid ja faunid (1919)

August Gailiti följetonide kogumik "Klounid ja faunid" on ilmselt üks eesti kirjanduse kurikuulsamaid raamatuid. Raamat, kus halastamatult piitsutati enamikku tolleaegsest eesti kirjandus- ja kultuurieliidist. Ennekõike said nüpeldatud Gailiti kaasvõitlejad rühmitusest Siuru, kuid ka eesti kunsti "kuldne kolmnurk" ehk Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Ants Laikmaa. Ühe prääniku jagavad omavahel vennalikult vaid Ado Vabbe ja Konrad Mägi. 

Muidugi on kogumiku kuulsaim följeton "Sinises tualetis daam (Paradoksid luulest ja Marie Underist)". Följeton, mida peetakse alatihti Siuru lagunemise peapõhjuseks. Ilmselt oli tekst alguses mõeldud pigem sõbrameheliku tögamisena, kuhu sai sisse pistetud ka paar teravamat torget. Kuid vastaspool ehk Under ja eelkõige Adson võtsid följetoni, kui avalikku rünnakut nende kui luuletajate ja ka armastajapaari vastu. Eriti hell teema oli Adsoni ja Underi "ebamoraalne" suhe ning Underi pikaleveninud ja piinarikas lahutus oma abikaasast (lahutus oli sisse antud 1915. aastal ja sai võimalikuks alles 1923. aastal). Gailit heidab nimelt Adsonile ette, et too oma armastatuga (Underiga) juba pulmi ei tee ja talle aina läägeid luuletusi pühendab ning sellega kõik teised surmani ära tüütab.

"Kui aga Henrik Visnapuu mõtleks kirjutada sada kirja Ingile, siis oleksin esimene, kes talle ütleks: Armas herra Visnapuu, tee pulmad! Su nägu on kahvatanud ja silmad auku langenud, aga üks mõistlik inimene peab tervise eest rohkem hoolt kandma. - Kuid Arthur Adson ei tee pulmi. Tema laulab lõpmatuseni oma mütanahas naisest ning on ses naiivis arvamises, et tema naine ka meid võib huvitada. Põrmugi, mitte põrmugi, armas Võrumaa trubaduur! Sa oled oma hingekese turule viinud, meie saame Su traagikast aru, meie avaldame Sulle kõige suuremat ja südamlikumat kaastundmust, aga peame siiski kurbusega konstateerima, et Su hingekene on meile kaunis igav!"

Käesoleva kirja tõttu ei saadud Marie Underi käekirja proovi kogumikus avaldada.
Kiri on selgituseks kogumikus ära trükitud.

Tegelikult ründab Gailit luulet kui žanri. Luule on tema jaoks "vinjett-sulejoonistus", mis ühegi rahva kunstist õiget ülevaadet ei anna. "On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe edevust, vähe püsivust värsitehnika omandamises - ning luuletaja ongi valmis." Meesluuletaja on "sentimentaalne peni kuuvalgel ööl" ja naiste luuletamine on "loomulikult ainult koketerii, edevus, demonstreerimine". Eriliselt on Gailitile pinnuks silmas Noor-Eesti ajast üle kandunud estetismi kultus meie kirjanduses ning "prantsuse kultuuri" matkimine. Under on oma sirelilõhnaliste sonettidega lihtsalt suurepäraseks märklauaks. Muidugi on Underi süüd raskendavaks asjaoluks veel naiseks olemine ja sellega kaasnev piiritu eneseimetlus.

*****

Gailiti teiseks peamiseks pilkeobjektiks kogumikus on Friedebert Tuglas, eelkõige tema Siuru-eelne looming. Noor Tuglas oli otseloomulikult süüdi palade "Lillelises infernos" ja "Meri" kirjutamises ning sellega lõpututele epigoonidele vaimseks isaks olemises. Gailit nendib siiski, et Tuglas oli tollal noor ja ullike ning on viimastel aastatel näidanud selget võimet loominguliselt väheke areneda. Samuti tuleb arvesse võtta, et Noor-Eesti valitsemise ajal kirjutasid kõik nõndaviisi. Gailit soovibki eelkõige malakat viibutada nende suunas, kes seda senini teevad!

Salapärane Arthur Valdes

Mõnusa tögamise osaliseks saavad, aga Tukla viimaste aastate loomingu kaks säravamat kuju - Felix Ormusson ("Felix Ormusson ja Bruna Erms") ja Arthur Valdes ("Arthur Valdes. Biograafiline materjaal"). Gailit pilab Tukla stiili, müüdiloomet ja iseenese liigset kujutamist oma tegelastes. Gailit keerab esiteks korraliku vindi peale Tukla ultramariinsetele metsadele, punaõhetavatele küngastele ja violetsetele järvedele.

"Missugused kiirgavad värvid avanesid ta ees! See ultramariiniline mets, tsitronkollane rukkiväli, hõbeläikiv järv üksiku uitva paadiga keskel. Kui oleks sääl näkk supelnud ning Ormussoni nähes hüpanud kilgates vette. Ning see kanarpik järve ääres - nagu oleks keegi kõndinud vere anumaga ja kallanud seda igale poole."

Teiseks muudab ta kaks Tukla legendaarsemat tegelast "piinatud geeniustest" hoopis "iharateks seelikuküttideks". Gailiti Ormusson ja Valdes eelistavad pigem talutüdrukutega hullata, kui järve kaldal jalutades kunsti üle filosofeerida. Gailit asendab nende boheemlasliku salapära talupoegliku tiirasusega. Euroopas võisite küll otsaga ära käia, aga matsideks jääte te ikkagi!

*****

"Klounid ja faunid" pole siiani oma teravust kaotanud. Isegi nüüd, kui kõik süüdistatavad ja süüdistaja ammu kirjanike Valhallas lõbusalt aega veedavad. Paljud Gailiti tõstatatud küsimused on tegelikult siiani aktuaalsed. Nende küsimustele vastamiseks peaksime hetkeks väljuma oma traditsioonilisest kirjandus- ja kunstiloo raamidest ning paljud kivistunud dogmad üle vaatama. Muidugi on kord kroonitud päid väga raske giljotiini alla saata, kuid "lõpliku tõe" kuulutamine igas kooliõpikus on veelgi nürimeelsem.

Andmed:

August Gailit, Klounid ja faunid. Följetonid, Odamees, 1919, lk 164

Linke netiilmast:

"Klounid ja faunid" ELLU-s

August Gailit - Muinasmaa (1918)

Selleks ajaks, kui Toomas Nipernaadi ja Ekke Moor suvistel Eestimaa teedel rändama asusid olid kirjanik Morin ja maalikunstnik Erms juba oma rännusaapad varna riputanud. Vihmasel sügisõhtul veavad vananevad (elu)kunstnikud omad valutavad kondid härra Strindbergi uude restorani ning lasevad lauda kanda külma karahvini kristallselget viina ja natuke sakusmenti, et nooruspõlve seikluste meenutamine libedamalt läheks. 

Küll vaidlevad ja arutavad vanad kamraadid. Erms žestikuleerib elavalt ning Morin turtsub, kui vihale aetud siil. Küsimuse all ei ole midagi tähtsamat, kui kumba noormeest armastas Loidu talu peretütar Erna kakskümmend viis suve tagasi. Kunstnikku või kirjanikku? Hakkajat Ermsi või unistavat Morinit? Kumbki raiub kindlalt oma tõde ja tunnistab oma mälu ülemaks. Juba kõlavad hüüatused "Sa seniilne sulesepp!" ja "Kuradi maalrisell!". Vahel tekib kõrvallauas olijatel juba tunne, et vanahärrad lähevad kättpidi kokku ning ainsaks lahenduseks on püstolid välja tuua, et selgitada kummale jääb lõplik õigus.

Konrad Mäe sarž August Gailitist

Kuid peagi rahunetakse ja lepitakse. Koheselt lastakse rahuleppe märgiks Strindbergi härral uus karahvin lauda tuua. Kaks kanget lepivad aumeestena kokku, et punapõskne neiu Erna (nüüdne prullakas proua Traatmann) ei armastanud neid kumbagi, vaid ainult iseend. Midagi paremat oleks patt naisterahva poolt oodatagi. Noored neiud on ju rumalad ja pimedad, kui vastsündinud kassipojad. Nad ei märka kunagi enda õuele jalutanud õnne. Isegi, kui see tervituseks kaabut kergitab ja öömaja palub. Tütarlapsed arvavad, et advugaadi herra ja üliõpilase nolk on ikka see suur õnn ja tulevane peigmees.

Nõnda kestab vanahärrade vestlus hiliste õhtutundideni, kuni härra Strindberg palub oma eluaegsetel kundedel lõpuks end kodu poole sättima hakata. Erms ja Morin ajavad end lõpuks laua tagant püsti, embavad suures hellusehoos veel oma kostitajat ning hakkavad vaikselt taarudes kodu poole sammuma. Hetkeks tundub, et vanade vagabundide samm on taas kerge ja rutakas. Kuid sügistaevast piserdab vihma ja korraks palsamina mõjunud viin on oma noorendavat mõju kaotamas. Juba muutub töntsimaks Ermsi samm. Juba tunneb Morin kurja luuvalu ligi hiilimas. Koduukseni jõudes on mõlemad mehed läbi vettinud ja kössi vajunud. Endine bravuur on kadunud ning ainsaks sooviks klaas konjakit ja soe voodi. Mõlemad tõstavad enne majja astumist oma silmad taeva poole ja näevad pilvede taga kumavat noorkuud. "Raisk! Erna armastas ikka mind ja mitte seda hilpharakat!", mõtlevad mõlemad ja kobivad ägades tuppa.

Andmed:

August Gailit, Muinasmaa, Noor-Eesti, 1918, lk 228

Linke netiilmast:

"Muinasmaa" Kreutzwaldi sajandi kodulehel

Kristi Piiper - Tõde või tegu. Stella (2015)

Aastaid on räägitud ja kirjutatud, et meie lastekirjandus on õitsval järjel, aga noorsookirjandus kiratseb. Olles lugenud paari kuu jooksul nüüd kenakese hulga viimastel aastatel ilmunud noorsooromaane võin öelda, et eelkõige on mitterahuldav seis uudiskirjandusega, mis on „sooneutraalsed“ või suunatud poistele. Teismeliste tüdrukute valikuvõimalused kõndides raamatupoe lõputuna näivate riiulite vahel on tunduvalt avaramad (seda mitte seetõttu, et eesti keelde on tõlgitud iga viimnegi teismelise vampiiri armuvalust kõnelev romaan). On raamatuid superstaarihakatistest, koolikiusamisest, BFF-idest, vanematega peetavatest lahingutest, inglitiibadega boyfriend'idest ning muidugi esimese armastuse ilust ja valust. On tõesti mida võtta ja mida jätta!

„Tõda või tegu. Stella“ on üks tumedamates toonides noortekaid, mida olen viimasel ajal lugenud. Esiteks ärge laske end raamatu pealkirjast eksitada! Teismelise Stella elu põhimureks ei ole see, et talle meeldinud poiss suudles kedagi teise, kui mängiti „Tõde või tegu“. Asjalood on hoopis tõsisemad! Nimelt kaob Stella ema neiu 14. sünnipäeva hommikul jäljetult ning aasta hiljem hakkavad ilmsiks tulema kohutavad saladused tema perekonna kohta. Ilma ühtegi olulist süžeeliini ära andmata ütleme nõnda, et sotstöötajad, lastekaitse, politsei ja psühhiaatrid peaks koos tormi jooksma selle perekonna peale. Kriminaalsele loole on vürtsi lisamiseks ka natuke teismeliste armusuhteid hulka segatud. Muuseas suhteid, mis kuuluvad Eesti viimase 25. aasta kõige „olulisema“ seaduse ehk Kooseluseaduse jurisdiktsiooni. Igati rõõmustav suundumus meie noorsookirjanduses!

Ma olin lugemas romaani viimaseid lehekülgi ning ootasin, et kohe kohe peavad imelise lahenduse leidma kõik Stella mured ja puntras suhted. Aga tutkit! Raamatu leheküljed said otsa ning õnnelikku lõppu ei saabunudki. Mõtlesin, et kas nüüd on tegu ühe ääretult realistliku noortekaga, kus öeldakse noorele lugejale otse välja, et alati ei saabu printsi valgel hobusel või on varsti oodata teist osa. Peale kiiret otsingut internetiavarustes selgus, et õige on viimane vastusevariant. Nõnda jään ma tõesti huviga ootama järge Stella ja tema perekonna saladuslikule loole.

Andmed:

Kristi Piiper, Tõde või tegu. Stella, Varrak, 2015, lk 192

August Gailit - Rändavad rüütlid (1919)

August Gailitit teatakse ja tuntakse eelkõige, kui üht kirjandusrühmituse Siuru liiget ning romaanide „Toomas Nipernaadi“ ja „Ekke Moor“ autorit. Mõnele tuleb ehk tuttav ette ka romaan nimega „Karge meri“, mille põhjal Arvo Kruusement 1981 aastal mängufilm väntas. Võib-olla suudetakse fotodelt ära tunda ka Gailiti isik, sest oma pilvedesse ulatuva kiilaka peanupuga on ta vägagi silmatorkav kuju eesti kirjanike seas. Ilmselt tavalugeja teadmised Gailitist sellega piirduvadki.

Kahjuks on täiesti unustusse vajumas novellist Gailit. Just lühiproosa kaudu jõudis noor Gailit eesti kirjandusparnassile ning tuntus romaanikirjanikuna saabus alles 1930ndatel aastatel. Remargi korras olgu öeldud, et oma romaane kirjutades tegi Gailit oma loomingutee lõpuni ikka natuke sohki ka. Alatihti meenutavad tema romaanid pigem novellikogusid, millele on lihtsalt üks läbiv tegelane („Ekke Moor“) või tervikmuljet loov taust („Kas mäletad, mu arm?“) Eks kanna ju autori kuulsaim romaan „Toomas Nipernaadi“ alapealkirja „romaan novellides“. Gailitile ilmselt meeldis vahel lihtsalt enda rõõmuks ja kolleegide ärritamiseks romaanikirjaniku maski kanda. Mis on täiesti mõistetav, sest romaanidel on alati olnud paremad müüginumbrid, kui novellikogudel.

Ado Vabbe illustratsioon novellile "Öine teekond"

Kaks märksõna iseloomustavad novellikogu „Rändavad rüütlid“ kõige paremini – ekspressionism ja maailmasõda. Kogumik on kantud sõjakoledusest, sõjatüdimusest, sõjaväsimusest, sõja irreaalsusest, sõja jõhkrusest, sõja mõttetusest ja sõja jätkuvusest. Kõigis novellides on kadumas usk inimkonna headusesse ning maad on võtnud maailmalõpu meeleolud. „Kultuurrahvastelt“, kes on aastaid ohjeldamatus hulluses üksteiselt aadrit lasknud, ei saa ju oodata uue ja parema maailma ülesehitamist. Õhtumaad on end diskrediteerinud! Kristlus on end diskrediteerinud! Demokraatia on end diskrediteerinud! Uueks prohvetiks ja tõekuulutajaks on Saatan. Suure kiusaja auks kestab igavene pidu ja pillerkaar, kus käsikäes tantsivad nunnad ja pajatsid, neitsid ja sead, Katk ja Surm. Ainus võimalus selles kollases hullumeelsuses ellu jääda on end igaveseks ajaks purju juua. Juua, kuni saabub deliirium ning sinu ümber hakkavad ringtantsu mängima sinised kuradikesed. Peab ainult lootma, et kord lõppeb viina ja püssirohi ning saabub kauaigatsetud pohmell. Ühel hommikul peavad ju kahurid vaikima ja saabuma hetk, millal saame oma miljonid kirstud Kabelimäest vuta-vuta üles viia.

Ado Vabbe illustratsioon novellile "Merilind"

„Rändavad rüütlid“ on otsekui maal pealkirjaga „Tagalas“ või „Pidu katku ajal“. Pildil näeme tantsuhoos kokotte, purupurjus hangeldajaid, irvitavaid poliitikuid, üürgavaid näitlejaid, iharaid kirikuõpetajaid ning näljast ulguvaid koeranärakaid. All paremas nurgas ei hoia lipukest mitte lammas, vaid sinine Saatan, kelle fosforläikega silmad jälgivad heakskiitvalt ümbrust. Sellise unenäolise teosena on „Rändavad rüütlid“ suurepärane pilguheit Esimese maailmasõja ja Vabadussõja perioodil inimese hinges valitsenud hirmudele ja lootusetusele. Ega Siuru polnud ainult sirelid ja pitsvahuga kleidid. Siuru oli ka siniseid sigu sünnitavad nunnad ja fosfortõbe levitavad madrused. Kahjuks kipume liiga lihtsakäeliselt unustama Siuru „koledamat“ poolt.

Andmed:

August Gailit, Rändavad rüütlid, Odamees, 1919, lk 212

Linke netiilmast:

„Rändavad rüütlid“ Kreutzwaldi sajandi kodulehel

August Gailit - Toomas Nipernaadi (1928)

Aastakümneid on proovitud Toomas Nipernaadi olemust lahti muukida küll koolikirjandites, ülikoolide lõputöödes, teadusartiklites, teatrilavadel ning kinolinal. Nipernaadi näol on kindlasti tegemist ühe enim analüüsijate ja tõlgendajate töötunde nõudnud eesti kirjanduse arhetüübiga. Otseloomulikult veavad selles kategoorias esikoha nimel senini vägikaigast Oru Pearu ja Mäe  Andres. Nipernaadil pole selle vastu muidugi midagi. Ega ta kade pole! Ta vaataks natuke kahe kange vatsavenitamist pealt, mängiks neile saateks isegi kannelt ja laulaks Krõõdaga võistu. Lõpuks kergitaks kaabut ning läheks lõbusalt lauldes ja hüpates Vargamäelt alla. „Sulaseks otsigu need oinapead omale mõnd teist lolli! Kraavid ja kraavid! Nagu pärleid otsiks sealt?! Ega ma olengi nüüd rohkem nagu rätsepa ameti peal.“

Seekord lugesin ma August Gailiti igihaljast romaani, kui ülistuslaulu põhjamaisele loodusele. Olles ise juba tükk aega külaliseks Kapurthala maharadža ja väikese Enelele juures, tuleb tahes-tahtmatult meelde üks põhjamaa poiss, nimega Toomas. Poiss, kes mõistab meie suve erakordsust ja hetkega joovastavat mõju. Tõelist suve ja looduse ühendkooride etteastet saab nautida ainult siis, kui kuskil ajusagaras tuksub teadmine, et see ei jää igaveseks nõnda. Et kord kattub maa valge vaibaga ja saabub surmalähedane vaikus. Mõistmine, et iga kuum suvepäev ja valged ööd ongi meie kallim maavara, teeb su momentaalselt rikkamaks igast idamaade maharadžast. Väike Enelele ei mõista kahjuks seda kunagi, kuigi olen talle seda korduvalt püüdnud seletada. Siin vahelduvad kõigest õhtu ja hommik, päev ja öö. Iga järgnev on äravahetamiseni sarnane eelnevaga. Enelele elab igaveses suves ning see ongi tema needuseks ja haiguse põhjuseks. Ohh, kui vaesed-vaesed nad kõik siin on!

Otto Krusteni karikatuur August Gailitist

Ühes oma esimeses blogipostituses kirjutasin, et Bornhöhe ajalooline jutustus „Tasuja“ kuulub kindlasti minu elu enim mõjutanud viie raamatu hulka. Selle nimekirja liidrikoht kuulub siiani vääramatult just „Toomas Nipernaadile“. Ma mäletan senini väga selgelt vihmast sügispäeva, kui ma peale kooli hüppasin läbi meie väiksest raamatukogust ja tulin koju koolikotis „Toomas Nipernaadi“ ja „Mahtra sõda“. Siis muutus kõik! Tänu Nipernaadi lugudele põhjamaa kohisevatest metsades, salapärastest soodest, tulistest päevadest ja valgetest öödest armusin ma eesti kirjandusse. Jäägitult! Hiljem võtsin armukeseks veel ka eesti teatri. Nipernaadi rändas peagi meie juurest edasi, kuid tema unistused on seniajani jäänud minuga.

PS: Muuseas, kui kellelgi on tarvis mõnda head kingiideed minu 50 juubeliks, siis julgen ise välja pakkuda „Toomas Nipernaadi“ esmatrüki eksemplari 1928. aastast. Teetähiseni numbriga 50 on küll veel omajagu maad minna, kuid kardan, et selle püha graali otsimine on ääretult vaevarikas ülesanne. Ainult äravalitud jõuavad pühale maale!

Andmed:

August Gailit, Toomas Nipernaadi: romaan novellides, Loodus, 1928, lk 430

Linke netiilmast:

"Toomas Nipernaadi" ELLU-s