Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana & Jaagup Mahkra - Saladuslik tsaar (2012)

Ühismaailmad ehk shared worlds on olnud eesti ulmemaastikul üpriski harvad külalised. Tuntum kodumaistest ühismaailmadest on kindlasti Hargla, Belialsi ja Bergi poolt loodud "Terranoova Konservatoorium/Fabula" maailm. Seetõttu on vägagi tervitatav, et Tartu ulmekirjutajate ring poolt on lugejateni toodud uus ulmeline ilm ja seda kogumiku "Saladuslik tsaar" vahendusel.

Maniakkide Tänava, J.J. Metsavana ja Jaagup Mahkra ühistööna sepistatud maailm jätab esmapilgul vägagi trööstitu ning lootusetu paiga mulje. Tegemist on preapokalüptilise maailmaga (Maaga on kohe kokku põrkamas hiidasteroid Tooni), kus on saanud valitsevaks motoks: "Eat or be eaten!". Ainsateks pääseteedeks on siirdumine tähtede poole (näiteks Kuul paiknevad kolooniad) või varjendid kilomeetrite sügavusel maapõues. Muidugi on need lahendused "vaprate ja ilusate" pärusmaa ning ülejäänud vaadaku ise millisesse prakku nad pugeda suudavad. Valikust välja jäänute vahel algab verine olelusvõitlus, kus paari taktikalise tuumalõhkepea või mürkgaaside kasutamine on iseenesestmõistetav. Saabuv asteroid keerab ju nagunii kõik pahupidi, mis siis paar tuumaplahvatust ära ei ole!

Kogumiku esimese poole moodustavadki kokkupõrke eelsetest sündmustest kõnelevad jutud, mille autoriks on põhiliselt Maniakkide Tänav. Teine pool kogumiku juttudest leiavad aset postapokalüptilisel Maal ning nende lugude autoriks on peaasjalikult J.J. Metsavana. Ajaratas on sajandeid edasi veerenud ning inimkond on jõudnud oma (taand)arengus muinasaja ja feodaalse elukorralduse piirile. Tekstidest on kadunud süngus ning meeleheide ja asemele on tulnud must huumor, pila ning paroodia. Kes oleks arvanud, et katastroofijärgne maailm võib-olla maalitud palju helgemates toonides? Tekstides leiame viiteid küll J.R.R. Tolkieni "Kääbikule" kui ka Läti Henriku kroonikale. Suurima kummarduse on muidugi saanud eesti ulmekirjandusele aluse pannud tekst - Kreutzwaldi "Kalevipoeg" (raamat, mille eepilisuseni pole kahjuks ükski järgnev kodumaine ulmeteos küündinud).

Kokkuvõtvalt peab tõdema, et "Saladuslik tsaar" on kindlasti mõeldud lugemiseks ühtse tervikuna, sest nõnda jõuab uue ühismaailma kiirgus kõige paremini lugejani. Eraldi võetuna jäävad enamus kogumiku tekste keskpärasteks ja tunduvad kontekstist väljarebitutena. Soovin meie ulmekirjanduse uuele ühismaailmale pikka eluiga ning ohtralt kaasautoreid. Paar kuud tagasi raamatupoodidesse jõudnud "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" kinnitab, et ühekordse aktsiooniga ei olnud kindlasti tegemist. 

Andmed:

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana & Jaagup Mahkra, Saladuslik tsaar, Fantaasia, 2012, lk 208

Linke netiilmast:

Martin Kirotari arvustus "Reaktoris"

Tarmo Vahter - Vaba riigi tulek (2011)

Ameeriklaste seas on käibel küsimus: "Kus olid sina, kui mõrvati president Kennedy?". Meie versioon sellest küsimusest võiks olla: "Kus olid sina, kui Ülo Nugis 20. augustil kell 23.03 haamrikesega koputas?". Mina, kes ma olin tol hetkel nelja aastane poisipõnn, magasin ilmselt oma voodis õndsat und ja ei osanud aimatagi, et hommikul ärkan juba vabas Eestis. 

1991. aasta sündmustega seoses on mul mälus tallel ainult kaks situatsiooni. Esimene mälupilt on televiisori vaatamine pereringis, kus uudiste peateemaks oli tankil seisev Jeltsin ja vägivald Moskvas. Mäletan, et nõudsin nähtud sündmuste kohta selgitust. Ema või Papa vastas, et venelastel on kodusõda käimas. Muidugi pidid nad mulle selgitama ka kodusõja mõiste. Saadud tulemusega olin väga rahul, sest nelja aastane mina arvas toona: "Siis saab ju kõigist venelastest lahti!". 

Teine mälupilt on seotud Pihkva dessantväelaste liikumisega Tallinna suunas. Mäletan, et ema pidi millegi tõttu kesklinna minema ning mina jäin koos venna ja Mammaga koju. Mul oli suur mure ema pärast, sest tankid olid ju tänaval ja väljendasin oma muret ka Mammale. Tema rahustas mind öeldes, et küll ema teab kuidas ohutult koju jõuda. See sündmus võis muidugi aset leida kuid hiljem, kuna hirm tänaval veerevate tankikolonnide ees võis väikse poisi peas tükk aega kummitada.

Sellega mu mälupildid seoses 1991. aasta sündmustega lõppevadki, sest järgmised "poliitilised" mälestused on seotud juba Lennart Meri võiduga presidendivalimistel, Mart Laar peaministri ametis ning kuidas me emaga juunikuu õhtupäikeses kohalikust majavalitsusest tulime värsked eesti kroonid kaasas. Kuid mälulünki aitab kenasti ära lappida Tarmo Vahteri raamat "Vaba riigi tulek", mis võtab detailselt ja kaasahaaravalt vaatluse alla sündmused märtsist septembrini 1991. aastal.

Vale on eeldada, et Ülemnõukogu saadikud kuulsid 20. augusti hommikul, et Moskvas on segased lood ja tulid õhtul lihtsalt kokku ning kuulutasid Eesti iseseisvuse taastatuks. Tegelikult oli tegemist ühe ütlemata valulise ja vastasseisudest tiine protsessiga, mis mõne juhusliku kõrvalekalde tõttu oleks võinud hoopis teistsuguse lõpplahenduse pakkuda. Näiteks oleks võinud meil olla 1,6 miljoni kodanikuga riik või hoopis suurte autonoomsete õigustega ja vabakaubandustsoonina toimiv Ida-Virumaa. Samuti oleks võinud Eestist saada tugeva presidentaalse korraga riik. Muidugi kõige halvema stsenaariumi korral oleksime võinud lõpetada nagu Moldova, Valgevene või Tšetšeenia.

Me armastame kõigile kinnitada, et me laulsime end vabaks ja ei voolanud tilkagi verd. Samas me unustame, kui ligidal olime vägivalla puhkemisele Eestis. Potentsiaalsed konfliktid lausa ootasid ühte sädet, mis annaks põhjuse hüüda: "Meie omasid pekstakse!". Rahvarinne vs. Interrinne, piirikaitsjad vs. OMON ja muidugi ka eestlased omavahel (eelkõige Kaitseliidu ja Eesti Komitee radikaalsem tiib). Peame üdini rahul olema, et kõigil meie juhtidel jätkus piisavalt külma närvi, et muinasjutt "Laulvast revolutsioonist" kestma jäi.

Ülo Nugis kuulutab Eesti iseseisvuse taastatuks

Raamatu kaks säravamat kangelast on kindlasti Lennart ja Edgar. Lennarti lugematud teravmeelsused ja sisemine sära on muidugi leidnud juba erinevate raamatukaante vahel küllaldaselt kajastamist (Mihkel Muti "Rahvusvaheline mees" on muidugi parim näide). Edgar pendeldas kogu Vahteri raamatu vältel antikangelase ja rahvuskangelase rollide vahet, nagu ta seda tänaseni teeb. Üks lõbusamaid seiku Edgariga seoses on ühelt valitsuse koosolekult, kui arutati võimaluse üle piirikaitsjatele ja politseinikele anda rohkem õigusi kahtlaste sõidukite kinni pidamisel. Edgar käis välja võimaluse, et las politseinik vibutab lihtsalt revolvriga. "Nagu tehakse sarjas "Miami Vice"!", rõhutas Edgar. Selle peale kostis keegi, et see ei ole päris elu ning USA politseinikud on tegelikult abivalmid ja viisakad. Edgarile tuli see suure üllatusena, sest oli sarjas nähtut puhta tõena võtnud.

Tarmo Vahteri raamatut soovitan kõigile mälu värskendamiseks lugeda, sest järgmine aasta saab ju veerand sajandit neist ajaloolistest sündmustest. Kindlasti on tegemist kohustusliku kirjandusega kogu "laulva revolutsiooni põlvkonnale", kes need sündmused emaüsas või hällis kaasa tegid. Teie peale mõeldes tehti ju tegelikult kõik need otsused.

Andmed:

Tarmo Vahter, Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud, Eesti Ajalehed, 2011, lk 336

Linke netiilmast:

"Vaba riigi tulek" ELLU-s

Heiki Suurkase arvustus Eesti Päevalehes

Argo Ideoni arvustus Postimehes

Kaarel Tarandi arvustus Sirbis

Jaak Alliku arvustus Sirbis

Paavo Kanguri arvustus Eesti Ekspressis

Rein Sikk - Minu Ugrimugri (2010) & Olev Remsu - Minu Neenetsimaa (2010)

Me peaksime ikka tihedamini endale meelde tuletama, kui õnnelik on olnud meie rahva saatus. Koos soomlaste ning ungarlastega oleme ainsad soome-ugri rahvad, kellel on õnnestunud oma riik luua ja see ka säilitada. Teisi meie sugulasrahvaid pole saatus kahjuks hellitanud. Eriti kurvad on lood liivlaste, vadjalaste ja isuritega, kes on rahvusena kohe kohe hääbumas. Varsti pole nende keel ja kultuur muud, kui eksponaadid muuseumis ning unustatud sõnad vanades sõnaraamatutes. Kuid ugrimugri maailm ei ole veel alla andnud!

Soomeugrilaste olukorrast ning enda seiklustest selles kirjus maailmas kirjutavad oma "Minu-raamatutes" Rein Sikk ja Olev Remsu. Rein Siku "Minu Ugrimugri" on laiahaardeline (ajaliselt kui ka geograafiliselt) ja helgetes toonides teos. Siku jaoks on soomeugrilased, kui üks suur perekond. Me kõik oleme natuke omanäolised, kuid tegelikult samade arusaamade ja ellusuhtumisega. Sikk võrdleb ugrimugrisid hamstritega, kellel on alati vaja midagi igaks juhuks tallele panna (olgu selleks või surnud kajakas auto pagasnikus). Ajalugu on meie esiisadele õpetanud, et kunagi ei või ette teada, millal jälle sõda või näljahäda tuleb. Seetõttu on lihtsam alati valmis olla, kes teab millal mida tarvis läheb. Muidugi on ugrimugrisid alati ühendavaks teguriks ka saunamõnude nautimine. Meie saunatraditsioonid on küll erinevad, kuid deviis ühine - "Naine võib ära minna ja maja maha põleda, aga leil peab võetud saama!".

Olev Remsu "Minu Neenetsimaa" on segu romaanist, reisikirjast ja mälestustest, kus segunevad reaalsus, deliirium ja unenäod. Raamat viib meid tagasi perestroika aegadesse, kui Remsu viimati Neenetsimaad külastas. Teos heidab valgust neenetsite trööstitut olukorda tänapäeval ning kirjeldab venelaste poolt põlisrahva suunal aetud poliitikat viimase sajandi vältel. Põhjapõdra karjade kollektiviseerimine, laste lahutamine vanematest, emakeele kõnelemise keeld koolides ja neutronpommi katsetamine neenetsite asualal. Kõik need teod on lõhkunud neenetsite põliseid traditsioone ja oskusi tundras hakkama saada ning paisanud nad praeguses ühiskonnas heidikute ja kerjuste rolli (väga sarnane saatus Austraalia aborigeenidega). Üksi karmimaid saatuse vingerpusse on olla kõige vaesem ja põlatum kogukond oma maavaradest rikkal isade maal.

Eestlased peaksid koos soomlaste ja ungarlastega võtma ühiseks missiooniks meie sugulasrahvaste olukorra selgitamise, nii kodustele kui ka rahvusvahelisele üldsusele. Koduse selgitustööga pihta hakkamine pole ju teab kui keeruline. Reisiraamatud, tõlkekirjandus, artiklitesarjad ajalehtedes, dokumentaalfilmid, kunstinäitused, pärimusmuusika ja tantsufestivalid. Seda kõike meil küll juba tehakse, aga kõigile neile tegevustele tuleks juurde lisada ka palju tugevam/tumedam toon hetkeseisust ida pool Peipsit. Lihtsam on muidugi pea liiva alla peita ning teha nägu, et me ei kuule kella halastamatut tiksumist traagilise lõpu suunas. Kui meie neid ei aita, kes siis veel?!?!

Andmed:

Rein Sikk, Minu Ugrimugri: Uskumatud seiklused soome-ugri ilmas, Petrone Print, 2010, lk 208

Olev Remsu, Minu Neenetsimaa: Pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata, Petrone Print, 2010, lk 232

Linke netiilmast:

"Minu Ugrimugri" ELLU-s

"Minu Neenetsimaa" ELLU-s

Eero Lattu - Kaitstud Eesti (2014)

Mulle on alati meeldinud mõttemängud à la "Läinuks ajalugu teisiti ehk Oleks on ikka üks väga paha poiss!". Käesoleva sajandi alguses ilmus kirjastuse Varrak vahendusel kaks Robert Cowley koostatud raamatut, kus võetakse vaatluse alla mitmed (sõja)ajaloosündmused ja spekuleeritakse alternatiivsete lahenduskäikude üle (mongolid vallutavad Euroopa, Ameerika kodusõja võidavad lõunaosariiklased jne). Juba tollal mõtlesin, et sarnase raamatu võiks ju kirjutada ka meie ajaloo keerdkäikudest. "Olekseid" jätkub meil ju hulgi: "Vana hea Rootsi aeg kestab 20. sajandini", "Madisepäeva lahing võidetakse Lembitu juhtimisel" või "Judenitši väed vallutasid eile Petrogradi!!!". 

Meie ajaloo pahim poiss on 100% kindlusega küsimus: "Mis oleks juhtunud, kui Eesti Wabariik oleks otsustanud relvadega vastu seista Nõukogude Liidu agressioonile 1939. aastal?". See küsimus on ilmselt kõigi meie ajaloolaste ja ka tavainimeste mõtteist vähemalt  korra läbi lipsanud viimase 76 aasta jooksul. Kas Eestit oleks tabanud Soome saatus, kus suurte inimkaotuste hinnaga säilitati riiklik iseseisvus? Või oleks meid tabanud hoopis täielik rahva ja riigi häving (kogu elanikkonna ümberasustamine Siberi avarustesse), mida Päts proovis ju oma otsustega vältida? 

Eero Lattu pakub oma romaanis välja ühe võimalikest alternatiividest - Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise Sügissõja. Romaani sündmustik algab septembri lõpus 1939 aasatal, kui Eesti Wabariigi juhid saavad pakkumise allkirjastada uskumatult sõbralik "koostööpakett". Päts, Laidoner ja Eenpalu valitsuse liikmed otsustavad kasutada läbirääkimistel venitamistaktikat ning samal ajal viia saladuskatte all läbi mobilisatsioon. Läbirääkimised suure idanaabriga lõppevad otse loomulikult tulemusteta ning "Wabadussõda II: The Return of the Red Evil" algab oktoobri keskel (Läti ja Soome kistakse samuti sõtta).

Uskumatult tore oli lõpuks lugeda kõigi mu poisipõlve raamatukangelaste võimalikest seiklustest lahinguväljadel. Soomusrongid, allveelaevad "Kalev" ja "Lembit" ning Aegna ja Naissaare rannakaitsepatareid - kõik mu vanad tuttavad Mati Õuna raamatutest. Tulisem sõjategevus leiab aset muidugi Narva ja Petseri rindel, kuid romaanist ei puudu ka Tallinna ja Riia pommitamine. Eesti sõdur võitleb muidugi vapralt ja targalt. Iga langenud Eesti sõduri kohta on Punaarmeel vähemalt viis hukkunut. Tegemist on vana sportmängudest tuttava stsenaariumiga: "Meil oli seda võitu rohkem vaja ning venelased tulid ju lihtsalt käega lööma. Mõtlesid teised, et küll me nad oma tankide ja hurraadega ära võtame. Tutkit!!!". Alguses maksimaalselt nädala pikkuseks peetud "sügisene väljasõit Tallinna" takerdub mõlemal rindel ja Stalin pidi tähistamiseks mõeldud viinapudeli tagasi külma panema.

Vastuvaidlematult on Lattu romaani kõige nõrgemaks küljeks viimane peatükk "Rahu". Tõemeeli tundub, et autor mõtles ja kirjutas end lihtsalt nurka. Muud moodi ei oska ma põhjendada Stalini isikliku telepaadi ja meediumi Wolf Messingu sisse toomist ning kõigi tegevusliinide järsku kokku tõmbamist. Ootasin pigem lahenduskäiku "Lääneriigid sekkuvad..." või "Ilus kaotus...", kuid raamatu kaanel lubati meile ju ajaloolist ulmeromaani ja selle me ka saime. Kahjuks.

PS: Me ei saa kunagi teada, milliseks oleks Eesti ja eestlaste saatus kujunenud, kui me oleksime otsustanud Nõukogude Liidule vastu astuda. Ühes olen ma siiski kindel - ilma viiskümmend aastat kestnud Nõukogude okupatsioonita oleksid eestlased palju paremad ja hoolivamad inimesed. Kuid eks igaüks peab ise oma risti kandma.

Andmed:

Eero Lattu, Kaitstud Eesti: Ajalooline ulmeromaan, Tänapäev, 2014, lk 264

Linke netiilmast:

"Kaitstud Eesti" ELLU-s

Kaja Saksakulm Tampere - Minu Soome (2009) & Mika Keränen - Minu Supilinn (2012)

Eestlased Soomes ja soomlased Eestis. Kummal pool lahte võetakse vennasrahva võsuke kiiremini omaks? Esmaseks "kodustamise" eelduseks on muidugi sugulaskeel ära õppimine. Keel on ju see, mis meid mõlemaid defineerib. Isegi, kui sa räägid ohtrate vigadega ja ei mõista imelooma nimega kolmas välde, siis näitab see siiski austust teise kultuuri ja eripära vastu. Ilma selle omapoolse pingutuseta jääd sa igavesest ajast igaveseks ainult Poroks või Kalevipojaks. Olles täitnud esimese eelduse oleneb edasine juba ainult sinust, et Soome lahe põhja- või lõunakaldal end koduselt tunda. Edasine teekond pole siiski lihtsate killast, sest meie ühiskondade ja kultuuride vahel laiutab 82 kilomeetrine kuristik.


Kuulsat Soome silda üle selle kuristiku ehitavad oma raamatutega nii Mika Keränen kui ka Kaja Saksakulm Tampere. Mõlema autori elud on tihedalt seotud oma uute kodulinnade ülikoolidega (Tartu ja Jyväskylä), sest need on olnud naaberriiki kolimise põhjuseks. Stiililt on autorid siiski väga erinevad. Keräneni boheemlik elutunnetus vastandub tugevasti Tampere akadeemilisele reserveeritusele. Raamatud on kirjutatud otsekui üliõpilase ja õppejõu positsioonidelt. Keränen lubab endale alatasa väikseid vimpkasid ja krutskeid eestlaste aadressil. Tampere seevastu vaatleb kahe ühiskonna vahelisi erinevusi põhjamaiselt jaheda, kuid terava pilguga. Keräneniga jooksin ma ilmselt juba esimesel õhtul sinasõprust, kuid Tamperet jääksin aastateks austavalt teietama.

Mõlemad teosed on äärmiselt ausad, seda nii peresuhteid kui ka kohanemisest tulenevaid raskusi kirjeldades. Keränen raamat jätab siiski soojema mulje. Sa tajud vaistlikult, kui väga autor oma uut kodulinna ja selle elanikke armastab. Keräneni perekonnaks ongi tartlased ja koduaadressiks Supilinn (raamatu ilmumise hetkeks polnud ta seal kunagi ise elanud!). Tampere teos meenutab kahjuks kohati liialt lõunapausi aegset keelepeksu asutuse kohvinurgas. Liialt palju on koodnimetustega tegelasi (Professor, Hollandlane). Samas tuleb tõdeda, et Tampere ütleb juba raamatu alguses, et asutusesisene klatš on üks soomlaste lemmiktegevusi naabrite peale kaebamise kõrval.


Huvitaval kombel toovad mõlemad autori välja ühe sarnase joone võrreldes Eesti ja Soome ühiskondi. Rääkides inimeste esmastest prioriteetidest elus, siis mainivad mõlemad, et soomlastele on see turvalisus ja eestlastele raha. Puhtalt selle tõdemuse pealt tunnen, et minu kodu peaks asuma põhja pool Soome lahte. Saaks ma ainult kuidagi Tartu kohvrisse pakitult endaga kaasa võtta.



Andmed:

Kaja Saksakulm Tampere, Minu Soome: Üksinda omade seas, Petrone Print, 2009, lk 216 

Mika Keränen, Minu Supilinn: Tõelise elu mekk,  Petrone Print, 2012, lk 196

Linke netiilmast:

"Minu Soome" ELLU-s

"Minu Supilinn" ELLU-s

Enn Vetemaa - Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus (2011)

Ühiskondades tõusevad alati esile omad arvamusliidrid ja seda olenemata valitsevast riigikorrast või aastanumbrist. Tegemist on  loomuliku protsessiga, sest inimesed on iidamast-aadamast peale otsinud eneste seast karismaatilisi eestkõnelejaid, kes neile Elu nimelises labürindis teed juhataksid. Enamus arvamusliidritest jäävad kinni oma aega ning kuulsuseoreool on kahjuks kiire hajuma (ainult üksikud saavutavad surematuse ja seda enamuses negatiivses võtmes).

Sarnane saatus tabas ka akadeemik Gustav Naani, kelle nimi on ilmselt meie nooremale põlvkonnale täiesti tundmatu. Enn Vetemaa üritab oma romaanis lugejateni tuua Naani mitmetahulise eluloo ning natuke taastada ka akadeemiku tuhmunud aupaistet. Raamatu vundamendiks oli Vetemaal Erki Aulega kahesse kirjutatud samanimeline näidend Naani elust. Samuti jäi näidendit kirjutades üle terve hunnik materjale, mis nüüd romaani sisse kirjutati.

Kohati lööb näidendil põhinemine tugevalt välja ning jätab teose stiilist üpriski hüpliku mulje. Raamatus on tegelikult ainest mitmeks eraldiseisvaks teoseks (EKP KK VIII pleenum, "kodanlike natsionalistide" tikutulega taga otsimine Kirjanike Liidus,  40 kiri, "kuldsed kuuekümnendad"), mida siin on proovitud Naani tegelaskuju abil kokku traageldada. Katse kõiki neid ajaloosündmusi põhjalikult käsitleda varjutab Naani eluloo, sest vahel möödub kümneid lehekülgi ilma kordagi peategelast kohates. Lugeja ülekuhjamine erinevate materjalide ja tegevusliinidega viib lihtsalt romaani tempo alla ning osutab kokkuvõttes karuteene raamatu kangelasele. Vetemaa oleks võinud rahulikult kirjutada eraldi seisva romaani "vennatapusõjast" Kirjanike Liidus 1950 aastatel ja nõnda kärpida käesolevast teosest oma sada lehekülge. Mina oleksin mõlema romaani potentsiaalne lugeja.

Gustav Naani puhul tuleb paratamatult pähe küsimus: "Milliseks oleks akadeemiku elusaatus ja seisukohad kujunenud, kui ta poleks 1919 aastal sündinud mitte Vladivostoki lähistel, vaid näiteks Põlvamaal?". Naanis oli vastuvaidlematult peidus talent, mis oleks esile kerkinud iga riigikorra ajal. Akadeemik arutab mitut puhku romaanis oma "kodumaa probleemi" üle. Kas kodumaa on sinu sünnimaa või isamaa? Naani puhul kaldus vastus pigem sünnimaa poole, sest tema asus elama ju okupeeritud isamaale ning see oli juba hoopis teine kultuurikeskkond ja rahvas. Väikest Eesti Wabariiki ja tollast ühiskonda ei mõistnud Naan tegelikult kunagi. Suure Nõukogude Liidu eesrindlikud kasvatusmeetodid olid teinud oma töö eeskujulikult.

Naan jäi elu lõpuni kahe vastandliku pooluse vahele seisma. Venelastele oli ta eestlane, eestlastele mitte päris oma. Parteile oli ta häiriv liivatera hammasrataste vahel, haritlaskonnale ikkagi parteisõdur ja kommunist. Naan tahtis üheaegselt olla nii intelligentsi päikesepoiss kui ka partei hall kardinal. Ta soovis mõlemat, olla Võim ja Vaim.

PS: Olles ise tõsine olümpiamängude fanaatik leidsin Vetemaa romaanis ühe päris tõsise faktivea, kui autor räägib meie sportlaste edust Moskva suvemängudel: "Kes siis veel? Jah, Stukolkin. Siinsamas Tallinnas, purjetamises, Ivar Stukolkin, mitte Ivan - eesnimi on niisugustel puhkudel oluline!". Stukolkin tuli olümpiavõitjaks siiski 4x200 meetri vabaujumises ja lisaks võitis ta 400 meetri vabaujumises ka pronksmedali.

Andmed:

Enn Vetemaa, Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus, Tänapäev, 2011, lk 504

Linke netiilmast:

"Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus" ELLU-s

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Aarne Rubeni arvustus Eesti Ekspressis

Andres Ehini arvustus Eesti Päevalehes

Teet Kallase arvustus Sirbis

Olev Remsu arvustus Sirbis

Vaapo Vaheri arvustus Loomingus

Hugo Vaher - Skvotterid (2013)

Igal põlvkonnal on oma Tartu-romaan. Olenemata, kas ajastuks on boheemlikud 1930ndad (Bernard Kangro),  kuldsed 1960ndad (Jaan Kaplinksi) või puruvaesed 1990ndad (Piret Bristol). Alati ilmub teoseid, kus värske üliõpilane (95% tõenäosusega noormees) on lahkunud vanematekodust ning teda on ees ootamas "elu põnevaimad aastad" ülikoolilinnas. Emajõe Ateenas leitakse omale uued sõbrad ja redigeeritakse seniseid maailmavaateid. Otse loomulikult armutakse (korduvalt!), mille tulemuseks on murtud ninaluu või halvemal juhul süda. Kõik need kuuluvad paratamatult Tartu kogemuse juurde ning ilma nendeta pole sa õiget üliõpilaselu elanud.

Hugo Vaheri (noorsoo)romaan viib meid krooniaja lõpuaastatesse ehk minu Tartusse. Romaanis aset leidvate sündmuste algtõukeks on üliõpilaselu kõige tüütavaim ja kirutuim külg - elamispinna leidmine Tartus. Tegemist on looga oma koha leidmisest päikese all ning oskusest säilitada oma noorpõlve ideaalid. Miks oleme nii kergekäeliselt valmis loobuma oma "naiivsetest" seisukohtadest, mida lõpututes köögilauavestlustes üliõpilaspõlves kaitsesime? Miks ühel hetkel enamus meist otsustab, et see elu on vaja lihtsalt võimalikult mugavalt mööda saata ning me ei suuda nagunii midagi muuta? Olles tunnistajaks karjuvale ebaõiglusele, uurid sa pigem süvenenult oma kinganinasid ning tänad jumalat, et see sinuga ei juhtunud. Kätt vahele panema me ei lähe! Võõras mure.

Vaheri romaani noored idealistid ei ole veel seda ühiskonna poolt soositud käitumismustrit omaks võtnud ning on valmis kaaskodanikule abikätt ulatama. Olles seaduse silmis poollegaalselt ühte tühjana seisvasse Tähtvere majja elama asunud, võtavad noored enda juurde elama ka kodutu Arvedi. Arvi kurb lugu on raamatus väga lihtsalt, kuid südamesse minevalt lahti kirjutatud.  Autor näitab, kui vähe on tegelikult vaja, et keegi "nõiaringist" välja aidata (muidugi peab abistatav abi ise vastu võtma). Paratamatult hakkad "Skvottereid" lugedes mõtlema: "Miks on Tartu suguses väikelinnas nii raske osasid õnnetuma elusaatusega inimesi aidata?". Kumma poole tahtmise ja suutmatuse taha see ikkagi kinni jääb?

Kõigele lisaks on "Skvotterid" ka omamoodi kriminaalromaan. Seda eriti raamatu teine pool, kus noored püüavad lahendada nende maja ümber käivat pärandivaidlust ja kallaletungi Arvile. Loo "happy end" on kahjuks liiga imetaoline ning tuleb kanda meie noorsookirjandusele omaste stereotüüpide kategooriasse. Kindlasti on "Skvotterid" põnev avastus neile noortele, kes kasvasid üles Mika Keräneni Supilinna salaseltsi krimkasid lugedes. Salaseltsi liikmed on lihtsalt Emajõe äärsest linnaosast Tähtverre kolinud ja punkariteks hakanud, kuid nende usk võimalusse maailma muuta on säilinud.

PS: Autorit inspireerinud Anna Haava tänaval asunud skvotist sai ülikooli esimesel aastal tihti mööda kõnnitud, kuna Kristoferi pakutud ulualus asus kõrval tänavas. Nüüd pole kahjuks enam aastaid sinna tänavale sattunud. Loodan, et kohtuasjad said lõpuks lahenduse ja vähemalt vana maja väljus sellest võitjana.

Andmed:

Hugo Vaher, Skvotterid, Tänapäev, 2013, lk 224

Linke netiilmast:

"Skvotterid" ELLU-s

Mart Niineste arvustus Eesti Päevalehes

Mann Loper - Algus pärast lõppu (2015)

Meie koolisüsteemis tehakse ulmekirjanduse põhitõdedega esmatutvust tavaliselt 6.-8. klassis. Harilikult võetakse läbi kolme põhižanri tunnusjooned ning kõrvale loetakse lugemikust paar näidisteksti. Vahel satub mõni ulmeteos ka kohustusliku kirjanduse nimekirja, kuid see on puhtalt kirjandusõpetaja enda vaba valiku tulemus. Gümnaasiumi kirjandustundidesse pole stiilipuhtal ulmekirjandusel üldjuhul asja. Ilmselt on lugemine teatud Vargamäe seltskonna sihitust mullas sonkimisest tänapäeva noortele juba piisavalt ulmeline kogemus. Võõrad planeedid ja haldjarahvas on ju arvutiekraani ning kinolina vahendusel juba ammused tuttavad.

Enda koolipõlvest mäletan, et kirjandustundides sai loetud ja analüüsitud Isaac Asimovi "Nõiaringi". Mingi ähmane mälestus on ka Thomas More'i "Utoopiast" ning Edgar Allan Poe õudusjuttude käsitlemisest. Ühtegi ulmeteost meil küll kohustusliku kirjanduse nimekirjas ei olnud, sest seal olid omale pesa pununud Meelis ja Kadri. Harry Potteri võidukäik Eestimaale oli saabumas alles mõne aasta  pärast. Nüüdseks on tänu tõlkekirjanduse hoogustumisele J.K. Rowlingu või Terry Pratchetti teosed jõudnud ka paljude meie koolide lugemisvarasse. Samas on kodumaise, otseselt noortele suunatud ulmekirjanduse seis veel üpriski nutune. Õnneks tuleb tõdeda, et ka selles vallas on viimastel aastatel siiski näha elavnemise märke (Kersti Kivirüüt, Heidi Raba, Reeli Reinaus). 

Üks võimalus tuua uut algupärast ulmekirjandust noorte lugejateni on korraldada noorsooromaani võistlusi. Sellist tänuväärset algatust on kirjastus Tänapäev vedanud juba 2000. aastast. Aastate jooksul on võistlusele laekunud käsikirjadest avaldatud umbes 40 teost. Viimasel võistlusel sai kolmanda koha preemia Mann Loperi "Algus pärast lõppu", mis on lõpuks žürii pilkude alt ka raamatupoodide lettidele jõudnud.

Romaan viib lugeja tuumasõja järgsesse maailma, kus Lääne-Euroopast on saanud radioaktiivne tühermaa ning elamiskõlblikeks aladeks on saanud endised geopoliitiliselt tähtsusetud perifeeriad. Katastroofilise sõja suutsid üle elada ainult kolm nähtust. Esiteks muidugi harilik "You need more than A-bomb to take me out!" prussakas. Teiseks poole miljoniline inimkoloonia Utnapishtimi nimelises kosmoselaevas, mille stardiloendus ei jõudnud kunagi nulli. Kolmandaks eestlaste usuleigus ning 100% ratsionaalne mõtlemine.

Ellujäänud peavad kohanduma palju tigedamaks muutunud maailmaga. Ringi jooksevad mõõkhambulised kassid, lihatoidulised metssead ning mutandid ehk soerdid. Hinge sees hoidmisele lisaks püütakse aegamööda ka uut ühiskondliku korda üles ehitada. Eestlaste järeltulijatel on siinkohal suur eelis. Valdur Mikita terminoloogiat kasutades on tegemist ju "Euroopa viimaste korilastega". Oskame ju iseseisvalt pliidi alla tuld teha, mõne kartuli isegi õigel aastaajal maha panna ning metsast söögipoolist leida. Postapokalüptilises maailmas kuluvad need teadmised vägagi marjaks ära.

Püüdes Loperi romaani kallal natuke norida, siis peamiseks etteheiteks oleks liiga sirgjooneline faabula ning tumedama tonaalsuse puudumine. Kõik sündmused leiavad alati kangelaste vaatevinklist õnneliku lahenduse (Fenriri ja Rhea kohtumine, häkkimine Utnapishtimi andmebaasi) ning lugedes ei teki kordagi muret nende elunatukese pärast. Oleks võinud ju lasta soerditel ikka ühe külamehe tükkideks rebida. Teose lõpus aset leidvat "kõigi rahvaste sõprust" tuleb samuti pidada paratamatuseks, mis tuleneb raamatu peamise sihtgrupi vanuselisest eripärast.

Lõpetuseks tagasi kooliradadele pöördudes, siis on Loperi romaan mitmeski mõttes väga sobilik tekst kirjandustundides ulme algtõdesid õpetama. Nimelt sisaldab teos väga mitmeid ulmekirjanduse alamžanre: teadusulme, postapokalüptiline düstoopia, religioone utoopia ja märuliulme. Kindlasti on suurepäraseks ülesandeks koolitunnis leida iga žanri juurde tekstist näiteid ja põhjendada oma tehtud valikuid. Romaan võimaldab arutluse alla võtta ka erinevaid valupunkte, millega meie ühiskonnal tuleb juba praegu või lähitulevikus silmitsi seista (usufanaatikud, kohanemine muutuva ökosüsteemiga, immigratsiooni probleemid ehk "soerdite pealetung").  Hea kirjandusõpetaja oskab kindlasti Loperi raamatu abil oma õpilasi paljude "ulmeliste" teemade üle mõtlema panna. Ehk suudab ta isegi tekitada õpilastes huvi, kes need teoses mainitud Tolkien, Adams ja Dick küll olid. Kas see polegi siis üks noortele suunatud ulmekirjanduse varjatud missioonidest?

Andmed:

Mann Loper, Algus pärast lõppu, Tänapäev, 2015, lk 304

Siim Veskimees - Pilvelinnuste ajastu langus (2004) & Sümfoonia katkenud keelele (2010)

Siim Veskimehe tellisromaani "Pilvelinnuste ajastu langus" peategelaseks on multiversumis ehk lõimede vahel ringi rändav Alf. Kahjuks ei ole Alf oranžika karvkattega, vaimukas, kassinäljas, tulnukas Melmacilt. Veskimehe Alf on kirjaniku romaanide tüüpkangelane - raudse närvikavaga eesti soost mehemürakas, kes tunneb end kodus nii kõrgemas matemaatikas kui ka automaadiga täristades (taas Nõukogude armee taustaga). Lisaks langevad kõigil õrnema soo esindajail Alfi ürgmeheliku sarmi tõttu viimsedki riidehilbud seljast. Eesti mees on ju vastupandamatu igas universumi nurgas!

Autorile iseloomulikult on romaani tegevustik paigutatud väga erinevatesse maailmadesse, küll siin- ja sealpool Linnuteed. Täpsemalt viivad seiklused Alfi vaiksest Põhjamaade sekka kuuluda soovivast Eestist Aia/Arkaadia ja Smeete nimelistele planeetidele ning neid maailmu ühendavasse vahemaailma. Kahjuks leiab suurem osa romaani tegevusest aset just selles hallis ning üksluises vahemaailmas, kus paikneb Alfi ja tema "kaasvõitlejate" staap ehk Mull. Värvikaim Veskimehe loodud maailmadest on Smeete, mis kujutab endast feodaalse ning eelindustriaalse ühiskonna sümbioosi. Auruautod ja leegiheitjad eksisteerivad koos hobuste ja ambudega. Õnneks kandub tegevustik romaani lõpus just Smeetele ning see toobki teose kastanid tulest välja.

Pildil on illustreeriv tähendus!
Seos pakutud tootega puudub!

Romaani suurimaks miinuseks on pidev gaasi- ja piduripedaaliga jõnksutamine kirjaniku poolt. Iga kord, kui sündmustik hakkab juba korraliku hoogu sisse võtma ning kuulid vihisevad pea kohal, vajutab Veskimees piduripedaali täiega põhja. Märuli tempo langeb nulli ning asendub "pseudoteadusliku mulaga" (Veskimehe enda termin). Lõputult arutatakse maailmade vahel rändamise teooria ning tehisintellekti piiride üle. Isegi peategelane tõdeb teoses korduvalt, et neid fenomene ei ole võimalik meie maailma teadusterminitega selgitada ja see käib tal üle mõistuse. Mida veel ühest keskmisest lugejast tahta!

Kokkuvõtvalt võib siiski tõdeda, et "Pilvelinnuste ajastu langus" on Veskimehe esimese loomeperioodi (teosed aastatest 1999-2004) tugevaim tekst. Raamat kannatab muidugi kõvasti üleliigse ballasti all, kuid samas on teose pikkus andnud autorile võimaluse end korralikult lahti kirjutada. "Kuu ordu" puisus ja lohisevus on kadunud ning kirjanik julgeb vahel ka gaasipedaali põhja suruda.

PS: Tuleb välja, et palgasõduri töö on ikka ütlemata seiklusrikas. Lew. R Bergi loodud Willard jõuab tänu Veskimehele ka teistel planeetidel mõned tulevahetused maha pidada. Willard on ikka tõeline "Universal man of mystery"!

***

"Sümfoonia katkenud keelele" näol ei ole tegemist järjega romaanile "Pilvelinnuste ajastu langus", kuid teose tegevustik leiab siiski aset samas maailma(te)s. Ainus ühendav lüli kahe romaani vahel on Alf, kes tuuakse sisse alles päris romaani lõpus, et ta üritaks Karlile lahti seletada lõimede vahel rändamise teoreetilise kontseptsiooni.

Jõudes raamatu lugemisega umbes poole peale, hakkasid mind aina enam kummitama  küsimused: "Kuhu autor tahab romaani tegevusliiniga välja jõuda?", "Kas lõpus on ees ootamas äraarvamatu puänt?". Aga lehekülgede nurgas olevad numbrid aina kasvasid ja kasvasid, kuni järsku lõppes raamat lihtsalt ära. Tundub, et kirjanikul oli peas olemas loo alguspunkt (noormees leiab onult päritud maja keldrist kummalise käsikirja ja salapärased "tunnelid"), eelnevalt loodud fiktsionaalne maailm (Lõimekera) ning mingi väga ähmane ettekujutus, kuhu peaks süžeeliin suunduma. Probleem seisneb selles, et kogu tegevuslik sumbubki sinna onult päritud maja keldrisse ära. Kirjanik on loonud oma tegelastele võimaluse avastada tuhandeid eriilmelisi maailmu, kuid peategelane veedab enamuse ajast Pärnus asuva maja keldris. See on ju potentsiaali sulaselge raiskamine!

"Lõimekera" sarja kuuluvaid romaane lugedes märkasin esimest korda, et Veskimees tegeleb järjepidevalt pauside vägagi täpse fikseerimisega. "Karl maigutas pool minutit."; "Umbes kaks minutit valitses vaikus."; "Noormees vangutas pead ja vaikis mõtlikult mitu minutit." jne, jne, jne. Otsustasin, et järgmine kord Veskimehe romaane lugema asudes teen nendest "kandvatest pausidest" uue mängu. Iga kord, kui mõni tegelane romaanis jälle vaikib või mõtleb paar minutit, siis tuleb üks korralik klõmm võtta. Kardan, et lõpetades 300-400 leheküljeliste "Kuu ordu" sarja kuuluvate uute teoste lugemise, saab minust küll potentsiaalne Wismari kanditaat.

Andmed:

Siim Veskimees, Pilvelinnuste ajastu langus, Fantaasia, 2004, lk 456

Siim Veskimees, Sümfoonia katkenud keelele, Fantaasia, 2010, lk 160

Linke netiilmast:

"Pilvelinnuste ajastu langus" ELLU-s

"Sümfoonia katkenud keelele" ELLU-s

Juhan Habichti arvustus Eesti Päevalehes

Holger Kaintsi arvustus Sirbis

Udo Uibo - Sõnalood: Etümoloogilisi vesteid (2014)

Etümoloogid on keeleteaduse arheoloogid. Mullas sonkimise asemel linnusemäel peavad etümoloogid hoopis arhiivi tolmustes käsikirjades sõrmega järge ajama, et hea õnne korral leida "puuduv lüli". Tihti on etümoloogide edu rajatud puhtalt õnnefaktorile. Kui 1884 aastal poleks Tallinna Linnaarhiivi riiuleid korrastades leitud Georg Mülleri 17. sajandi alguses peetud jutlusi, siis oleks üks hindamatu väärtusega allikas meie keeleteadlastel puudu. Vanemate kirjalike allikate puudumise tõttu on eesti keele sõnavara päritolu uurimine ilmselt üks keerulisemaid harusid etümoloogias. Arvatavasti tunneb eesti keeleteadlane palju suuremat rõõmu mõne niidiots leidmise üle, kui tema prantsuse või inglise ametivennad.


Ülikoolis pakkus mulle just etümoloogia kõigist keeleteaduse harudest enim huvi. Üks huvi põhjustajatest oli ka Lennart Mere raamat "Hõbevalge", kus ta tõelise detektiivina võttis appi sõnade päritolud, et leida vastuseid Kaali meteoriidi saladusele. Isegi praegu kerkib vestlustes vahel üles küsimus: "Mis keelest on see sõna eesti keelde võetud?". Küsimuse alla satuvad uued, enamasti inglise keelest laenatud sõnad. Keegi ei sea kahtluse alla sõnade "hammas", "leib" või "püksid" päritolu. Need on ju 100% eesti sõnad! Vot ei ole! Uibo raamatust saame teada, et tegelikult on esivanemad isegi meie igapäevase "leiva" germaani hõimudelt laenanud. Tahtmatult tekivad raamatut lugedes uued küsimused. Mis on siis need päris eesti sõnad? Mis sõnu kasutasid meie esivanemad omavahel kõneledes näiteks minevikust või tulevikust? Kindlasti nad ei kasutanud sõnu "minevik", "olevik" või "tulevik", sest need loodi alles 19. sajandil.

Tegelikult on kogu eesti keele ajalugu üks suur sõnade laenamiste, üle võtmiste ning loomiste lugu. Küll me oleme laenanud sakslastelt, rootslastelt, venelastelt, soomlaste ja isegi horvaatidelt (sõnad "vampiir" ja "paprika"). Õnneks pole me end nende aastatuhandete jooksul lõhki laenanud, vaid suutnud säilitada oma ugri-mugri juured.

Keel on elav organism, mis on kogu aeg pidevas muutumises. Osad sõnad tulevad juurde ja nad võetakse kasutajate poolt koheselt omaks. Teised jälle unustatakse ning nende viimaseks puhkepaigaks saavad vanad sõnaraamatud. Sõnad omavad tegelikult salajast võimet. Nad võivad nimelt uuesti sündida! Isegi sajandeid hiljem ning omades hoopis uut tähendust. Äkki aastal 2222 kasutatakse sõnu "flüügel", "amüseerima" või "emakoda" jälle igapäevases kõnes, aga hoopis uute tähendustega. Kõige hullem tegu oleks välja kuulutada, et meie keel on lõpuks valmis ning igasugu "tšillimised" ja "hängimised" tuleb võõrkehadena kõrvale heita. Keelt ei suuna oma voolusängis mitte keeleteadlased, vaid kõnelejad.

"Sõnalood" on kindlasti raamat, millele Uibo võiks/peaks juurde kirjutada lugematul hulgal järgesid. "Sõnalood 2: Isikunimed ehk Ütle üks ilus poisslapse nimi!", "Sõnalood 3: Kohanimed ehk Mustaputsi soo Litsikülas": või "Sõnalood 4: Väljendid ehk Konn otsas, kala metsas ". Võimalusi on lõputult, sest keel on otsatu!

Andmed:

Udo Uibo, Sõnalood: Etümoloogilisi vesteid, Tänapäev, 2014, lk 216

Linke netiilmast:

"Sõnalood: Etümoloogilisi vesteid" ELLU-s

Riin Aljase artikkel Eesti Päevalehes

Mari Kleini arvustus Õpetajate Lehes
Arno Oja arvustus Postimehes

Siim Veskimees - Kõver mets (2002)

„Kõver mets“ oli üks nendest teostest, mille abil ma ligi kümme aastat tagasi eesti ulmekirjandusega esimest korda tutvust sobitasin. Paar kuud varem olin ma pooljuhuslikult läbi lugenud Indrek Hargla „Frenchi ja Koulu“, mille mu vend oli oma klassikaaslaselt laenanud. Ei mäletagi täpselt, kuidas ma meie väikses haruraamatukogus Veskimehe romaani otsa komistasin, kuid sellele kohtumisele järgnesid kohemaid tutvumine ka Belialsi, Bergi ja Barkeri teostega. Ja nagu inglased ütlevad: „The rest is history!“. Veskimehe romaani uuesti üle lugedes tuleb tõdeda, et teos suudab ka kümnend hiljem omas žanris "tulemuse ära teha". Tekstile ei ole juurde tekkinud puhtamatöörlikku "mekki", nagu kahjuks paljude teiste 1990. aastatel ilmunud eesti ulmetekstide puhul. 

"Kõvera metsa" näol on tegemist tempoka ning kaasakiskuva märuliulmega, kus laskemoona ja šokolaaditahvlitega just ei koonerdata. Märuliulme oli 2000. aastate alguses meie ulmekirjanike seas suhteliselt populaarne žanr (Lew R. Berg, Tiit Tarlap). Siiski eristub „Kõver mets“ üksjagu ülejäänud tollel perioodil ilmunud märuliulme tekstidest.  Nimelt on teose tegevustik toodud just taasiseseisvunud Eestisse ning juurde on lisatud ka kerge annus etnohorror'it (libahundid, nõiakivi, haldjarahvas). Omanäoliseks motiiviks on teoses ka hüljatud Nõukogude Liidu sõjaväebaaside lisamine tegevuspaigana. Selle nõukogude aja "pärandi" alakasutamine meie kirjanduses on omajagu imestust tekitav nähtus. Kodumaisesse õuduskirjandusse sobiksid ju kummalised juhtumid maha jäetud sõjaväeosades nagu valatult.

Tegemist on raamatuga, mis sobib suurepäraselt märulisõprade aega sisusatama mõnel vihmasel või udusel sügisõhtul, kui telekast tuleb ainult Nicholas Sparksi surematutest teostest vändatud filme. Vahel on ju täitsa mõnus tugitoolis istudes analüütiline mõtlemine välja lülitada ning üks uskumatu seiklus relvavendadega ette võtta. 

Andmed:

Siim Veskimees, Kõver mets, Salasõna, 2002, lk 160

Linke netiilmast:

"Kõver mets" kirjaniku kodulehel

Indrek Hargla arvustus Eesti Päevalehes

Ethel Kings - Vanaisa Omar ja Potike-Keeda (2014)

Pean häbiga tunnistama, et nähes esimest korda Ethel Kingsi debüütromaani ELLU "Uute raamatute" nimekirjas, pidasin seda mõneks järjekordseks väljamaa noorteka kiirtõlkeks. Seetõttu ei hakanud ka põhjalikumalt uurima, kes on teose autor ja millest raamat jutustab. Teist korda märkasin teost selle aasta Stalkeri nominentide nimekirjas ning minu üllatuseks "Parima eesti autori romaani" kategoorias. Mõistes oma eksimust, laenutasin koheselt Kingsi raamatu ja paari päevaga olingi oma "patu" lunastanud. Geograafilisest eripärasusest tulenevalt on mul ju uuema eesti ulmekirjandusega tutvumine suhteliselt keeruline. Nõnda haaran ma rõõmuga kinni igast õlekõrrest, et luua vähekenegi laiem pilt Stalkeri kandidaatidest enne oma hääletussedeli postitamist juunis.

Olles lugenud paarkümmend lehekülge, tabas mind Kingsi raamatu termineid kasutades "vaimne virgumine". Selleks, et "Vanaisa Omar ja Potike-Keeda" kategoriseerida ulmeks, tuleb ulmakirjanduse mõistega ikka uus piirileping sõlmida. Minu jaoks on alati üks lihtsamaid viise, kuidas ulmekirjandust ära tunda vastata küsimusele: "Kas kirjanik istus üks päev maha ja otsustas teadlikult ulmeromaani kirjutama hakata?". Kingsi romaani puhul kaldun päris kindlalt vastama "Ei". Žanriliselt on pigem tegemist religioon-filosoofilise kunstmuinasjutuga, mis on saanud ehk mõningaid mõjutusi ka maagilisest realismist.

Raamat jutustab meile loo noore külapoisi Momo kasvamisest pühameheks. Süžee keskendubki teekonnale ja mitte eesmärgile. Lugedes saame osa Momo vaimsest ärkamisest oma vanaisa käe all, esimesest ilmutuslikust kogemusest (Berenike surnust ülestõusmine), võitlusest seitsme sisemise deemoniga, Kuldse Linna otsingutest ning sisemise rahu leidmisest. Loo kvintessentsiks on siiski Momo õpilane-õpetaja suhe oma vanaisaga. Vanaisa Omar ja tema õpetussõnad on aastaid Momo elu keskmeks ning juhtivateks jõuks. Taustaks on autor loonud harmoonilise maailma, kus segunevad araabia ning idamaade kultuurid. Teos on täis pikitud erinevaid idamaade õpetussõnu ja elufilosoofiat, mille järjepidev kasutamine tekitab raamatu teises pooles juba kerge üleküllastumise tunde  ("Tõde sai selguda ainult rännaku käigus."; "Mis on elu väärt, kui see teistele midagi ei anna?"; "Tollel päeval õppisim ma igas hetkes elu täiuslikkust nägema."). Eks "Kordamine on tarkuse ema", kui vahelduseks endale üht põhjamaist tarkusetera lubada.

Loodan, et Kingsi esikromaan ei jää vähemalt lugejate seas täiesti tähelepanuta, sest hetkel on see kahjuks kriitikute puhul nõnda läinud. Nimelt ei suutnud ma leida netiavarustest ühtegi arvustust või blogipostitust raamatu kohta. Samuti ei leidnud ma mingit teavet autori isiku kohta. Kuivõrd huvi idamaade ja muinasjuttude vastu on meie lugejate seas alati olnud keskmisest kõrgem, siis peaks teoreetiliselt Kingsi raamatule lugejaid leiduma. Ärge ainult korrake minu viga! Lugege enne ikka raamatu tagakaanel olev tutvustus läbi ning alles siis tehke otsus, kas tasub lugema asuda või mitte.

Andmed:

Ethel Kings, Vanaisa Omar ja Potike-Keeda, Varrak, 2014, lk 192

Linke netiilmast:

"Vanaisa Omar ja Potike-Keeda" ELLU-s

Andrus Kasemaa - Minu viimane raamat (2014)

Kas horisondi taha sõudvate pilvede vaatlemine ning fantaasial vabalt lennata laskmine on tänapäeval tõesti muutunud pärispatuks? Teoks, mida meie tarbimisühiskond üheselt hukka mõistab, kuna sellel puudub numbrites mõõdetav väärtus. Isikud, kes ei sobitu sellise ühiskonna normidega sildistatakse  teiste poolt kiiresti "veidrikeks". Teine sobilik sildike on "labiilse närvisüsteemiga hulluke". Sellise sildi saab külge ka Andrus Kasemaa romaani "Minu viimane raamat" peategelane Andreas.

Vanasti kutsuti August Gailitit eesti kirjanduse viimaseks romantikuks. Tundub, et Kasemaast on vaikselt saamas selle tiitli uueks pretendendiks. Kas on olemas midagi ürgromantilisemat, kui mererannal istuv noormees, kes ootab oma pudelipostiga teele pandud armastuskirjale vetevoogude tagant vastust? Vastust Sigridi nimeliselt Rootsi neiult, kellel pole kahjuks isegi aimu teda kogu südamest armastava noormehe olemasolust. Siiski eksisteerib ju õhkõrn võimalus, et üks sadadest teele pandud kirjadest jõuab õnnelikult Läänemere teisele kaldale ning kõik Andrease peas küpsevad unistused saavadki lõpuks tõeks. Isegi unistus piraadiperest, kes tegeleb igapäevaselt suurte kaubalaevade röövimisega.

Lugedes tajusin mingit kummalist hingesugulust Andrease ning Toomas Nipernaadi vahel. Eriti Nipernaadi versiooniga lõpunovellist "Seeba kuninganna". Mõlemad tegelased ootavad rannas oma Seeba kuningannat, kelle jalge ette asetada oma hing ja süda. Nad mõlemad täidavad oma päevi rannas hulkudes, unistades ning fantastilisi lugusid välja mõeldes (neid isegi hetkeks uskuma jäädes). Reaalne maailm ja "normaalsed" suhted ei anna nende hingele midagi. Nad peavad uskuma võimalusse, et meri uhub kunagi randa hunniku pärleid või armastatu kirja pudelisse pitseeritult. Võetakse neilt võimaluse sellesse uskuda, võetakse neilt ka põhjus eksisteerida selles maailmas.

Paljudele võib "Minu viimane raamat" jätta esmapilgul vägagi nukrameelse ja isegi kibestunud mulje. See oht valitseb eriti raamatu teises pooles, kui Andreas tegeliku "tõe" enda kohta paljastab ("pagulus" sisemaal, kooliaastad, teenistus sõjaväes, sattumine hullumajja). Samas oskab Kasemaa suurepäraselt tumedaid toone balansseerida helge huumoriga. Raamatu ühed humoorikamad episoodid on Amsterdami prostituutide surnuaed Andrease kodurannal ning kumminukkude seos Hitleri natsiarmeega. Samuti ei tohi unustada, et me ei saa teose lõpuni teda, kus algab "tõde" ja lõppeb "vale".

"Minu viimane raamat" on kindlasti mulle enim hinge läinud raamat viimastest kuudest. Kummalisel kombel said selles romaanis ühtede kaante vahel kokku viimasel ajal erinevates raamatutes esile kerkinud tüüpmotiivid (koolivägivald, sõjaväeteenistus). Samuti sai taaskord kinnitust fakt, et kõige parem depressiooni või paha tuju ravim on minek väiksele jooksuringile. Kui su jooksuring kulgeb mööda mereranda, siis hoia kindlasti silmad lahti! Äkki on lained rannale kandnud ühe pudeli kaugelt Rootsimaalt. Üks Andrease nimeline poiss oleks ütlemata õnnelik, kui sa pudelis oleva kirja temani toimetaksid. Ta ootab sind Siimon Vaa hurtsiku ees.

Andmed:

Andrus Kasemaa, Minu viimane raamat, Varrak, 2014, lk 168

Linke netiilmast:

"Minu viimane raamat" ELLU-s 

Mari Peegli arvustus Loomingus

Siim Veskimees - Poolel teel (2007)

Siim Veskimehe teostega on mul tekkinud eriskummaline suhe. Kirjaniku mõnda romaani või juttu lugedes tekib mul ajus ikka tõsine tõrge ning olen korduvalt mõelnud "See jääb nüüd küll viimaseks korraks! Ei enam!". Kuid aja möödudes vastuseis siiski ununeb ning armastusest eesti ulmekirjanduse vastu olen  lasknud Veskimehel vaikselt minu öökapile tagasi hiilida. Kahjuks lõppevad need "tagasivõtmised" üldjuhul jälle enesekirumisega ja lugematute uute lubadustega. Lubadustega, mida ma juba alateadlikult ei kavatse hoida, sest Veskimehe teostest on saanud minu "guilty pleasure".

Kui ma peaksin ühe lausega kokku võtma Veskimehe romaani "Poolel teel" sisu, siis oleks see lause järgmine: "Keskeas alfa-isase abieluvälised kõrvalhüpped alternatiivsetes dimensioonides". Tundub ju täitsa intrigeeriv teema?! Kahjuks on romaan kummaline segu ühiskonnakriitilisest realismist ning eepilisest fantaasiakirjandusest (High fantasy). Ни рыба, ни мясо! Tõsihingelisele ulmefanaatik küsib: "Mille kuradi pärast see tänapäeva külaelu kohta käiv kriitika on raamatusse topitud?". Samas "tavalugeja" küsib: "Mis päkapikud, haldjarajad ja sortsid? Mitte ei saa aru?!" Lugedes taustaks natuke kirjaniku poolt avaldatud mõtteid romaani saamisloost, siis ma ei imesta raamatu nõnda laiali valguva või hoopis laiahaardelise süžee üle. Raamatu pealkiri on täiesti tahtmatult tabanud märki.

Raamatu keskseks probleemiks on erinevate alternatiivsete dimensioonide vahel toimuvad "hüpped", mis jätavad eesmärgipäratu ja pealesunnitud tunde. Iga uus "hüpe" tekitas minus segadust ning võttis ikka oma paar lehekülge aega enne, kui asjad paika loksusid. Niipea, kui hakkasin uut tegevusliini nautima toimus taas "hüpe" ja kohanemine algas otsast peale. Romaanis oli mitu korraliku potentsiaaliga süžeeliini, mille väljaarendamine oleks kindlasti garanteerinud tulemuseks igati ontliku ulmeromaani.

Romaani teiseks suuremaks probleemiks on keskse kurikaele ehk vampiir Teet Mulderi isik. Ta ei kujuta kordagi peategelasele ega maailmale tõsist ohtu. Pean tunnistama, et lugedes unustasin Mulderi tegelaskuju vahepeal hoopis ära ning alles viimasteks peatükkideks meenus, et oli vist jah raamatu alguses sellist nime mainitud. Nõrga antagonisti tõttu puudub romaanis ka korralik konflikt, mis hoiaks lugejat pingeseisundis ja ärataks soovi koheselt järgmist peatükki lugema asuda. Nõnda jõuavad väga vähesed lugejad romaani viimaste lehekülgedeni.

PS: Lõpetuseks tahaksin heita kivi ka kirjastuse kapsaaeda. Raamatu kaanekujunduse autor pole sulaselgelt romaani sisuga piisavalt tutvunud. Miks muidu on raamatu tagakaanel kujutatud tänapäevases lahingvarustuses sõdureid, kuigi romaanis kirjeldatakse hoopis üle kolmekümne aasta tagust Nõukogude-Afganistani sõda?

Andmed:

Siim Veskimees, Poolel teel, Varrak, 2007, lk 280

Linke netiilmast:
"Poolel teel" Siim Veskimehe kodulehel

Karl Martin Sinijärve arvustus Sirbis
Ott Puumeistri arvustus Eesti Päevalehes

Tuumahiid 2: Toorium (2015)

Tuumajaama käivitamisest on möödunud juba üle kolme aasta ning selle ajaga on reaktorid jõudnud toota üle neljakümne ühiku ulmelist energiat. Nüüdseks võib südamerahuga nentida, et kodumaine ulmelugeja on võrguajakirja "Reaktor" netiavarustest üles leidnud ning omale "Järjehoidjatesse/Lemmikutesse" lisanud. Võrguajakirja elujõulisust kinnitab ka kindla autorite ringi väljakujunemine ning uue kogumiku "Tuumahiid 2: Toorium" ilmumine paberkandjal.

Esimese "Tuumahiiu" kogumik tugevuseks ning samas ka nõrkuseks oli väga laiahaardeline valik erinevaid autoreid ja ulmežanre (kakskümmend juttu kuueteistkümnelt autorilt). Seekord on kogumiku koostajad valinud välja üheksa kirjaniku üheksa juttu, mis ilmusid "Reaktoris" ajavahemikul november 2012 kuni veebruar 2014. Kogumiku keskmine kirjanduslik tase on tänu sellisele valikule teinud hüppelise tõusu ning minu silmis on tegemist lähiaastate ühe tugevaima eesti autoreid koondava ulmekogumikuga. Senine ulmekogumike esinumber "Täheaeg" on paratamatult pidanud viimastel aastatel kvaliteedis natuke lõivu maksma ulmejutuvõistluse kontseptsiooni tõttu ning seetõttu ei oma enam nii kindlat juhtpositsiooni.

Illustratsioon Triinu Merese jutule "Nahk"

Enamik uues kogumikus olevatest tekstidest on hoiatuspildid apokalüpsise järgsest või sinna suunduvast maailmast (Maniakkide Tänav, Hargla, Kirotar). Ulmekirjanduse algusaegadel ning nõukogude ulmes laialt levinud hurraa-optimism ning sinisilmne usk tehnoloogia arengu positiivsusse on täielikult taandunud. Inimkond ei püüdle kosmoselendude ning võõraste planeetide poole enam vallutusihast, vaid hirmust väljasuremise ees. Inimkond pole suutnud õppida sümbioosis elama neid ümbritseva keskkonnaga ning selle tulemuseks on kas ühe või mõlema osapoole hukk.

Põhjalikult lahkab inimese ja looduskeskkonna vahelisi suhteid Heinrich Weinberg lühiromaani mõõtu teoses "Vihma seitse nime". Kauge kajana Lew. R Bergi palgasõdur Willardi džunglimäruleid meenutav tekst toob välja inimkonna võimetuse loodusstiihiate ees ning ainsa lahendusena loobuda vabatahtlikult "looduse krooni" tiitlist. Säästev areng ja elukeskkonna säilitamine paistavad hetkel veel inimmõistusele olevat niivõrd adumatud mõisted, et nende õige koht ongi ainult ulmekirjanduses.

Kogumikus leidub ka mitmeid varem loodud maailmade edasiarendusi ning mõnigi potentsiaalne uue suurema narratiivi algus. Osvald Soobel arendab tekstis "Väikeses majas raudtee ääres" edasi inimeste, karvaste laanekattide ja hiidkärpidega asustatud maailma, millega sai esmatutvust teha jutus "Aahe oma". Kirjanik on tugevat rõhk pannud kirjandusliku maailma väljaarendamisele (rassid, religioon, ajalugu, geograafia), kuid kahjuks on selle tagajärjel kannatanud loo voolavus. Kindlasti tasub autoril loodud maailma kallal edasi töötada ning inimeste ja kattide vahelisse olelusvõitlusesse sügavamalt süüvida.

Eesti kirjanduse laiemaid traditsioone vaadates on vägagi tähelepanuväärne tekst Triinu Merese "Nahk". Meres mängib nimelt ikka uuesti ja uuesti eesti kirjanduses üles kerkiva libahundi motiiviga. Kuigi libahundiks käija on meie kirjanduses peaaegu alati naine või neiu, siis sellest lugusid kirjutavad meil peaasjalikult ainult mehed (Kitzberg, Gailit, Hint, Jaik, Hargla, Barker, Kivirähk). Merese intiimne pilguheit libahundiks käiva noore neiu hinge ning sõna otseses mõttes võitlus enda „sisemise loomaga“ on vägagi värskendav lähenemisnurk.

Kokkuvõttes tuleb "Tuumahiid 2: Toorium" lugemist lõpetades tõdeda, et TÕELINE "Eestimaa Roheliste" erakond peaks ainuisikuliselt koosnema meie ulmekirjanikest. Teist nii selgelt rohelist mõtteviisi propageerivat kogukonda meie ühiskonnas naljalt ei leia. Riigikokku kandideerimisega läheb muidugi natuke raskeks, sest viitsadat ulmekirjanikku me Eestimaa pealt kokku veel ei kraabi.

PS: Ootan rõõmuga vihjeid meie naiskirjanike teoste kohta, kus esineb libahundi motiiv. Kindlasti on mõni loetud tekst mul unustusse vajunud või pole mõnega veel tutvustki teinud. Ei taha eriti uskuda, et Triinu Merese jutt on alles esimene omasuguste seas.

Andmed:

Koostajad Artur Räpp, J.J. Metsavana ja Ove Hillep, Tuumahiid 2: Toorium, Fantaasia, 2015, lk 159