Jaan Kaplinski - Seesama jõgi (2007)

Vahel satub pooljuhuslikult minu öökapile raamat, mis vastab enamustele minu poolt "heale raamatule" seatud kriteeriumitele. Selline õnnelik leid oli viimati minu jaoks Jaan Kaplinski tugevate autobiograafiliste sugemetega romaan "Seesama jõgi". Tegemist on ilmselt ühe enam (üldiselt positiivset) vastukaja leidnud proosateosega käesoleval sajandil. Ainult Kiviräha romaani "Mees, kes teadis ussisõnu" ilmumine tekitas ehk veel suuremat poleemikat. Näiteks Rein Veidemann paigutas Kaplinski romaani koheselt ka oma kanoonilisse teosesse "101 Eesti kirjandusteost". Kuna käsitletavat romaani on arvustanud, mõtestanud ning tükkideks lahti võtnud minust kordades erudeeritumad ja suurema lugemusega härrad (miks ainult härrad!?), siis proovin järgnevalt välja tuua kõigest mõned enda tagasihoidlikud mõtted ja tähelepanekud. 

Esimese asjana kohtuvad romaanis "Seesama jõgi" kaks minu lemmiktemaatikat - suvitusromaan ja üliõpilaselu Tartus. Kaplinski viib meid 1960ndate aastate alguse kevadisse Tartusse ja hiljem südasuvisesse Lõuna-Eestisse. Nimetu filoloogiatudengi ellu on korraga tekkinud ridamisi uusi tutvusi, mis omakorda on toonud kaasa erinevaid eksistentsiaalseid küsimusi, mis vajavad iga noore inimese jaoks lahti mõtestamist (Kas õpin ülikoolis õiget eriala? Kas ma olen andekas mingil alal? Seksuaalse iha ja armastuse vahekord? Kas jumal on mingil kujul olemas? jne). Leidsin peategelase hingelistes otsingutes ja vaimses arengutees mitmeid seiku mille olen isegi läbi teinud - üles kasvamine ema ja vanaema käe all, kirjanduse avastamine põhikoolis (peategelasele avas ukse kirjanduse võlumaailma Lermontov, minule Gailit) ja ühe "kadunud maailma" taga igatsemine. Mul oli ehk vähe kindlam siht silme ees ning kardinaalseid eesmärgi muutusi nõnda tihti ette ei tulnud, kui romaani peategelasel:

Naljakas see kõik oli: eile oli ta korraks usklik kristlane, kes hardalt palvetas oma Jumala poole, täna oli ta pagan, kes tõi ohvrianni esivanemate jõele. (27. peatükk)

Kolm prototüüpi - Jaan Kaplinski, Eha Masing & Uku Masing 

Kõige olulisemaks ja tudengi maailmapilti kardinaalselt muutvaks sündmuseks on tutvumine Õpetajaga. Õpetaja ehk Alo prototüübiks on Uku Masing. Tudengi külaskäigud Õpetaja koju ja nende vestlused maailma keelte, ajaloo, ühiskonna ning religiooni üle on romaani kaasahaaravam lugemine. Sügavuti mineva dialoogi puudumine tudengite ja õppejõudude vahel tänapäeva massiülikoolis on kindlasti üks suuremaid puudujääke meil kogu aeg reforme "vajavas" haridussüsteemis. Enam pole tudengitel ja ka õppejõududel lihtsalt aega maha istuda ning arutada maailma asjade üle. Dialoog ongi ju õppeprotsessi alus, kuid selle tekkimine õppejõu ja 300-500 pealise auditooriumi vahel on pea võimatu. Kaugõppes pole õnneks olukord veel nõnda hull ja tihti saab õppejõududega loengutes/seminarides pikemalt mõtteid vahetatud. Kuid suure algustähega Õpetajast olen tõesti oma õpingute jooksul puudust tundnud. Mõnikord oleks noorel inimesel lihtsalt tarvis tunda oma rumalust kellegi palge ees ning mõista kui palju on veel tarvis õppida ja pingutada.

Uku Masingule on viimaste aastakümnete jooksul püütud külge pookida müstiku/märtri või lausa pühaku kuulsust. Kaplinski on oma romaanis proovinud sellele nähtusele vastu astuda ning püüdnud näidata Masingut tavalise inimesena. Õpetaja on küll inspireeriv, erudeeritud ja erinevaid teeotsi kätte juhatav, kuid samas ka tujukas, kangekaelne ja kohati lapselikult armukade. Peategelasest ei saa Õpetaja jüngrit ega pimesi kummardajat. Tema püüab leida teed Tõeni ja Temani omal viisil, nagu me kõik seda peaksime tegema.

Teine minu seatud kriteerium, millele "Seesama jõgi" vastab on "intellektuaalne väljakutse". Tegemist on raamatuga, mis tekitab lugedes huvi uute elualade ja teaduste vastu. Samuti pidin alatihti ÕS-ist või Wikipediast uurima mõne sõna või mõiste tähendust (näiteks sõnad laube, sonn või mõisted antropsoof, promiskuiteet). Tunne, et lisaks meeldivale lugemiselamusele said ka natuke targemaks, on tõesti hea. Näiteks hakkasin romaanist tõukudes ülekuulama Ringo Ringvee loengusarja "Üldise usundilugu", mida sai esimesel kursusel ülikoolis läbitud.

"Seesama jõgi" annab samuti huvitava pildi Stalini-järgsetest meeleoludest maal ja linnas. Lõuna-Eesti maastik on tihedalt täis metsavendade ja küüditamise märke (ahervaremed, tühjad talud, legendid), kuid surmahirm on hakanud inimeste südamest kaduma. Tarvis on eluga edasi minna, põld ei oota sinu leina järel. Hirm võimude ees on kolinud pigem linna ja sealsete inimeste südametesse. Nüüd tunduvad KGB uurijate ja ülikooli partorgide poolt läbi viidud "arenguvestlused" lihtsalt koomilistena. Võim, kes näeb tõsise probleemina provintsi linnakeses õppiva tudengi käes olevat paari luuletust, ei saa kaua püsida. Ajalugu on selle elavaks tõestuseks aina uuesti ja uuesti.

Romaani ainsaks häirivaks teguriks oli Kaplinski valik jutustada lugu kolmandas isikus. Esimesed viiskümmend lehekülge tekitas see kohati segadust ning aju hakkaski iseseisvalt TA-sid MA-deks muutma. Viimasteks peatükkideks oligi kolmandas isikus tudeng muutunud esimeses isikus tudengiks. Samuti tekitas mõistmatus, miks Kaplinski ei ristinud kõiki oma tegelasi ära ja jättis näiteks Õpetaja nimeks Alo ... . Distantseerumise katse niigi kõigile selgetest prototüüpidest tundus ebavajalik.

"Seesama jõgi" on kaua tehtud kaunikene. Romaani lõppu on märgitud "Heinävesi 1994 - Tõravere 2007". Mõni lugu vajabki aega süveneda ja võimalust autoril oma mõtetega pikemalt dialoogis olla. Loodan südamest, et Kaplinskil on kusagil lauasahtlis olemas tekst, mille kirjutamise alguseks on märgitud "Tõravere 2007" ning lõpudaatum ka lähitulevikus sinna juurde lisatakse.

Andmed:

Jaan Kaplinski, Seesama jõgi, Vagabund, 2007, lk 322

Linke netiilmast:

"Seesama jõgi" ELLU-s

Märt Väljataga arvustus Eesti Ekspressis

Ardo Kaljuvee arvustus Eesti Päevalehes

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Jan Kausi arvustus Sirbis

Kaarel Tarandi arvustus Sirbis