Reeli Reinaus - Praktiline nõiakunst (2013)

Reeli Reinausi eelneva loominguga olen üpriski hästi kursis, tema nooremale ja keskmisele koolieale mõeldud seikluslikud raamatud olen kõik läbi lugenud ning üpriski rahule jäänud ("Mõistatus lossivaremetes", "Nõidkapteni needus"). Asudes lugema romaani "Praktiline nõiakunst" olid ootused juba kindlalt paigas  - seikluslik noorsooromaan, sekeldustesse sattuv sõpruskond, väheke eesti rahvausundit ja üleloomulikke nähtusi. Ehk 100% eestimaine Reinaus! Neid lootusi kinnitas ka raamatu kaanekujundus ja pealkiri.

Olles ennast otseselt läbi närinud esimesest kümnest peatükist olin selgusele jõudnud järgmistes aspektides:
1) Romaan pole mõeldud nooremale koolieale, vaid kategoriseerub kõige paremini noorsookirjanduse/young-adult fiction kategooriasse. Ääriselt harv nähtus eesti kirjandusmaastikul.
2) Raamatu erkpunane ja kiisukestega kaanekujundus on ääretult eksitav ning ei lähe raamatu sisu ning meeleoluga üldse kokku.
3) Samuti ei ole ka raamatu pealkirjal sisuga erilist seost. Nõiakunst on raamatus tõesti olemas, kuid selle (teadlikku) praktiseerimist esineb raamatus niivõrd vähe, et selle alusel romaani pealkirjastada on küll väheke ebakohane.

Reeli Reinaus

Raamatu lõpuks tekkis tunne, et pealkiri ja kaanepilt olid valitud ainult turundamise eesmärgil. Sihtgrupiks olid võetud kõik Eestis elavad esoteerikud, horoskoopide lugejad ja nõid Nastja/Pauksonide fännid. Raamatu sisu arvestades oleks kaanekujunduse põhivärviks sobinud midagi palju tumedamatoonilisemat (näiteks raamatus mainitud enda saba neelava mao kujutis). Kuid kirjastuses töötavad inimesed tea vast paremini, kuidas teoste müüginumbreid suurendada. Tuleb lihtsalt paari vajalikku emotsionaalset nuppu vajutada ning inimesed ongi kohe kassa juures sabas.

Minnes nüüd lõpuks väliselt vormilt üle sisule. "Praktiline nõiakunst" nõuab lugejalt tõsist keskendumist. Autor rändab oma kolme tegelasega ajas (minevikus, olevikus, tulevikus) ja ruumis (Eesti, Mehhiko, USA, samuti paralleelmaailmad). Kasutatud on nii sisemonoloogi, minajutustaja kui ka temajutustaja vaatenurka. Raamatus on mitmeid peatükke, mille läbi lugemisel pole kindel kes, kus ja millal seda nüüd meile jutustas. Tegu on kollaažiga, mis koosneb säravamatest kui ka täiesti tuhmidest kildudest. Paljud tegevusliinid jäävad korralikult lõpuni viimata ja esineb kohti, kus tahaks autorilt küsida: "Kuidas see sündmus nüüd loogiline või põhjendatud on?!?!". Eriti puudutab see tegevusliini, mis leiab aset USA-s ja Mehhikos.

Lõpuks suutsin end sellest kärbseseente ja "ravimtaimede" söömisest tekkinud virvarrist läbi suruda ning seda ainult tänu Reinausi hästi jooksvale sulele. Kahjuks isegi see abikäsi ei suutnud raamatu kogumuljet minu silmis tõsta ning autori paremate teoste hulka tõsta.

Andmed:

Reeli Reinaus, Praktiline nõiakunst, Varrak, 2013, lk 344

Linke netiilmas:

Ott Kiluski arvustus Postimehes

Triinu Merese arvustus Reaktoris

Ilmar Raamot - Mälestused (1975 & 1991/2013)

Hinnata inimese mälestusteraamatut on äärmiselt subjektiivne tegevus, sarnaselt ka hinnataval seda kirjutada. Sest nagu me kõik teame mälu on subjektiivne, osadel on see lihtsalt parem kui teistel, kuid subjektiivne on ta ikkagi. Ilmar Raamot jutustatud lugu algab koolipõlvest ning kestab 1944 aasta hilissügiseni, kui ta jäädavalt EW eksiili suundub. Ligemale 40 aasta sisse mahub hulgaliselt sõjaseiklusi, poliitilisi sepitsusi, solvumisi/rõõme, ülikooli aegseid koerustükke ja isegi sisepagulust/koduaresti Pätsu aegses EW-is. Mälestused ilmusid paguluses kahes osas (I osa - 1975, II osa - 1991) ning nüüd on nad tänu Varrakule ühtede kaante vahel lugejateni toodud.

Üle 700 leheküljelises raamatus on põnevamaid peatükk, kui ka lihtsalt tähelepanekuid mööduvast elust. Ega saagi ju kogu aeg elada seiklusfilmis. Kuigi mälestuste esimene osa ning teise osa esimene pool (kuni EW lõpuni) on kirjutatud palju hoogsamalt ja lugejasõbralikumalt. Kahjuks hakkab II maailmasõja peatükkides Raamoti suurepärane jutustajaoskus natuke tuhmuma. Liiga palju kirjeldab ta seal hobuse- ja veisekasvatuse probleeme, mis Eestile samaaegselt läheneva Punaarmee kontekstis tundub tõeliselt kummastav. 

Minule kujunes kõige huvitavamateks lugemiselamusteks Raamoti kirjeldused poliitilisest elust 1930ndate aastate EW-s. Igasugused sepitsused, salakokkulepped, intriigid, manipuleerimine ja konkurentide nurka mängimine on edasi antud suurepärase detailitäpsusega. Raamot tõmbab julmalt eest kardinad, mis varjanud 1930ndate aastate poliitika tagatubasid ning paljastab nii Pätsu, vapside, sotside kui ka Tõnissoni meeste tegemisi ja püüdlusi riigipirukat jagada. "Pätsu kuldsest Eesti ajast" ei jää Raamoti raamatus midagi järgi, vaid lugejani tuuakse Pätsu tegelik pale ja valed millega ta 1934 aastal autoritaarse riigikorra kehtestas (näiteks vapside kavandatav riigipööre, mida Päts "ennetas" oli täielik väljamõeldis).

Laiarööpaline soomusrong Nr 2 aastal 1919

Raamot ise kuulus Ühinenud Põllumeeste Erakonda (peasekretär), mis kindlasti enamikele eestlastele ei ütle enam midagi, kuid tegemist oli enne "vaikivat ajastut" suurima ja Riigikogus enim kohti omanud erakonnaga. Põhjuseks, miks too partei on meie mälust kadunud, on ilmselt särava erakonnaliidri puudumine, mis põhjustas neilegi valimistest valimisteni suuri probleeme. Erakonda juhtis kümneliikmeline juhtkond, mis tegelikult oli ilmselgelt demokraatlikum juhtimisstiil, võrreldes näiteks Tõnissoni Keskerakonnaga. Raamoti mälestustest jääb muidugi mulje, et nemad olidki ainsad demokraatia eest seisjad EW, mis on ilmselge liialdus ja ühe osapoole seisukoht.

Raamoti "Mälestusi" lugedes kumab raamatust kogu aeg läbi autori härrasmehelikkuse ja ustavuse nõue, nii enda kui teiste aadressil. Selliseid vanakooli härrasmehi tänapäeval kahjuks enam naljalt tänaval ei kohta, kuid vähemalt raamatutes on see veel võimalik.

PS: Tahaksin ära märkida, et selliste teoste puhul peaks raamat sisaldama ka korralikku sugupuud ja ka järelsõna, mis annaks meile lühidaltki teada, mis sai Raamotist edasi peale 1944 aastat. Wikipeedia ei peaks alati olema ainus koht kuhu võimalik pöörduda.

Andmed:

Ilmar Raamot, Mälestused, Varrak, 2014, lk 766

Linke netiilmast:
"Mälestused" ELLU-s

Armin Kõomägi - Hea firma (2011)

Kui vaadata tagasi viimasel kahekümnel aastal ilmunud kirjandusele, siis on ikka päris põhjalikult ning ka erinevate nurkade alt lahti kirjutatud perestroika ja 1990ndate aastate ülemineku periood. Küll on kujutatud intellektuaale, kurjategijaid, ajakirjanikke ja poliitikuid. Armin Kõomägi võtab oma romaanis „Hea firma“ vaatluse alla Viru ärikate muundumise respekteeritud pankuriteks. Tegemist on huvitava ning kohati ulmelise looga ajast, mille tunnuslauseks oli „Võimalik vaid Eestimaal“.

Romaani peategelaseks pole mitte ärimehed Martin Kukk ja Leo Kamarski, vaid nende „suhte“ tulemusel 1992 aastal ilmavalgust näinud firma. Kuid see firma on natuke erilisem, kui teised kapitalismi taassünnil loodud ettevõtted. Tegemist on juriidilisest isikust tehisintellektiga, kes armastab oma „vanemaid“ ja peab oma eksistentsi peamiseks eesmärgiks firma asutamislepingus ära märgitud kasumi tootmist. Teksti võibki täiesti vabalt lugeda, kui ulmekirjandust. Ulmekirjanduse traditsioone järgides hakkab ka Kõomäe kujutatud tehisintellekt kiiresti arenema ning oma „vanemate“ ellu nende teadmata sekkuma. Eriti humoorikas oli tehisintellekti südamest tulenev mure oma „laste“ ehk ärimeest lood tütarfirmade tuleviku üle. Muuseas romaan hääletatigi 2012 aasta Stalkeritel „Parima eesti autori romaani“ kategoorias viiendale kohale. 

Kahjuks ei ole Kõomägi suutnud oma teisi kesksemaid tegelasi ehk Martinit ja Leod võrreldes nende „lapsukesega“ piisavalt välja arendada. Eriti puudutab see Martin Kuke tegelaskuju, kes on tõeliselt šaboonlik. Ärimees, kes on juba oma 30ndaks eluaastaks teeninud miljoneid ja miljoneid ning ei oska oma vaba ajaga enam muud peale hakata, kui vaikselt joomarluse poole pöörduda. Isegi 1990ndate aastate algusest pärinev Miss Estonia fetiš kaotab mingi hetk oma võlu. Martini juures on kõige huvitavamaks motiiviks, kuidas ta mingist hetkest hakkab iga nädalavahetus oma miljonikroonise sportautoga taarapunktis käima, et sealse omapärase seltskonnaga suhelda. Firma vanema kompanjoni Leo Kamarski päritolu ning perekond on palju põhjalikumalt ja laiahaardelisemalt lahti kirjutatud (miilitsast isa, moslemiga abiellunud õde ning ainulaadsete nimedega pojad). 

Sarnaselt Kõomäe debüütromaanile „Pagejad“ lööb ka „Heas firmas“ tugevalt välja kirjaniku novellimeistri pool. Osad peatükid on täiesti eraldiseisvad lugemiselamused, mis võiks romaani asemel hoopis mõnda autori novellikogusse lisada. Näiteks peitub romaanis novell toreda pealkirjaga „Eestimaal pesitsevate vareste ühiskonna arengud viimastel aastatel“. Novellindusse kaldumist polegi vast mõtet Kõomäe romaanidele ette heita, vaid seda tuleks võtta pigem paratamatuse ja isegi boonusena. Mina olen seda vähemalt õppinud tegema ning olen saadud elamustega rahul.

2in1! 

Säästad aega ja raha!!

Ostad romaani, saad novellikogumiku kauba peale!!!

Andmed:

Armin Kõomägi, Hea firma, Jumalikud Ilmutused, 2011, lk 150

Linke netiilmast:

"Hea firma" ELLU-s 

Peeter Helme arvustus Loomingus

Vahur Afanasjevi arvustus Eesti Päevalehes

Priit Pulleritsu arvustus Postimehes

Tiit Tarlap - Lõhestusjoon (2012)

Olete kunagi mõelnud, milliseks oleks meie maailm ja ajalugu kujunenud, kui Christoph Kolumbusel poleks neelud käinud India köögi kulinaarsete hõrgutiste järele. Kui Euroopa oleks veel nii sajandi „pimedas“ keskajas kükitanud? Kui me poleks olnud mitte avastajad, vaid avastatavad? Tiit Tarlap on nende küsimuste üle pikalt juurelnud ning oma nägemused romaani „Lõhestusjoon“ lehekülgedele ka kirja pannud.

Teades ja tundes Tarlapi loomingut suhteliselt hästi ei olnud „Lõhestusjoones“ loodud alternatiivmaailm/-ajalugu/-universum eriliseks üllatuseks. Kui ühele tsivilisatsioonile (olgu see must, punane, valge, kollane või roheline) antakse väiksemgi tehnoloogiline eelis teiste ees, siis nad kasutavad seda otsekoheselt enese vägivaldseks kehtestamiseks. Punase rassi valitsetav alternatiivne maailm ja kirjutatud ajalugu ei ole kübetki vähem ega rohkem verisem, kui valge rassi „originaal versioon“. „Lõhestusjoone“ kiituseks tuleb öelda, et seekord on Tarlap suutnud hoiduda „inimkonna enesehävitusliku mantra“ kordamisest ning oma tõekspidamised põimida loomulikumalt faabula taustale. Kirjaniku sõnum jõuab lugejani, aga seekord mitte kriiskavas valjususes.

Tarlapi alternatiivses Euroopas eksisteerivad koos kaks rassi – võimukas punane ning hääbuv valge. Punase rass (mayad, incad, asteegid, irokeesid) on oma arengus välja jõudnud tööstusrevolutsioonilisse aurupunki ning valge rass (Põhjala Liit) on jäänud toppama feodaalsesse mõõga ja mantli aega. 

Teos koosnebki kahest muinasulme alažanrist – aurupunk ning mõõga ja mantli lood. Aurupungiliku punaste maailmaga on kahjuks jäädud poolele teele. Ootasin suure huviga autori originaalseid lahendusi/leiutisi/tehnoloogiaid punaste koloniseeritud Euroopast, kuid selle asemel sain lehekülgede viisi ülikooli ajalooteaduskonna loenguid meenutavaid pajatusi möödanikust ning tsipake ka usundilugu. 

Feodaalses Põhjala Liidus toimuv tegevustik ning ühiskond on Tarlapil tunduvalt paremini õnnestunud. Sotsiaalsed hierarhiad, võimusuhted, religioon, uue tehnoloogia sissetung, rassiline alaväärsuskompleks ning perifeeria äng olid usutavalt lahti kirjutatud. Kahju ainult, et tegevustikku rohkem ühest teatud lossitornist väljapoole ei viidud. 

„Lõhestusjoone“ puhul valdas mind mitut puhku tunne, nagu oleks üheksakümne alas käsipidur peale jäänud. Tegemist on küll vastuvaidlematult Tarlapi huvitavama ning originaalsema  romaaniideega, kuid kahjuks jääb seekord mõte keskpärase teostuse taha pidama (eriti romaani lõpplahenduse osas).

PS: Tahtsin lõpetuseks ära mainida kummalised kokkupuuted Tiit Tarlapi „Lõhestusjoone“ ning Indrek Hargla „Frenchi ja Koulu“ sarja vahel. Nendest teostest võiks kirjutada vägagi huvipakkuva võrdleva essee või isegi ülikooli lõputöö, kui neile juurde lisada veel kaks teist alternatiivset Eestit (Margus Sanglepa „Künkarahvas“ ja Paul Pajosi „Igipaha sekeldused Estomaanial“).

• Põhjala Liit vs. Maavalla Vaba Riik
• Üksiklane vs. French+Koulu (üks "Eestist", teine "Prantsusmaalt")
• Tarbatu vs. Tarbatu
• Nälgivate Jumalate Ordu vs. Dagoberdi Leegion
• Asko vs. Tabatu Suur Ohvrikivi

PPS: Ehk võtan selle töö ise ette! Peas hakkas kohe terve rida ulmelisi mõtteid ringi sibama. :)

Andmed:

Tiit Tarlap, Lõhestusjoon, Varrak, 2012, lk 576

Linke netiilmast:

"Lõhestusjoon" ELLU-s

Mart Juure arvustus Postimehes

Jüri Kallase arvustus Loomingus

Karl-Martin Sinijärve arvustus Maalehes

Jaan Martinsoni arvustus Õhtulehes

Maniakkide Tänav - Õnne ja õnnetuse valitseja (2013)

Maniakkide Tänava romaani "Õnne ja õnnetuse valitseja" lugede tekkis tunne, et kirjanik jooksis Iidmaale tagasi pöördudes ikka kõvasti lati alt läbi. Samas oli "Mehitamata inimesed" minus just tekitanud lootuse, et Maniakkide Tänav suudab lõpuks oma loodud maailmad ka paberil tervikuks vormida. Kuid kahjuks pidin seekord pettuma.

Ennekõike jätab "Õnne ja õnnetuse valitseja" visandliku mulje. Tegemist oleks nagu loodava romaani esimese mustandi või telgjoontega. Probleemiks on ka raamatu maht. 196 lehekülge pole lihtsalt piisav, et edasi anda eepilist rüütlisaagat. Samas on 196 lehekülge ja loo hüplik struktuur/faabula ebasobilik ka novelli või jutustuse jaoks. Maniakkide Tänav oleks võinud juurde kirjutada veel 196 lehekülge, et sellega anda teosele vajalikku sügavuse ja mõõtmed või kärpima sada lehekülge ning muuta lugu hoogsaks lühijutuks.

Maniakkide Tänava loodud Iidmaa on eesti ulmekirjanduse üks võimsama potentsiaaliga ning omanäolisemaid maailmu. Kuid taaskordne pettumus jätab mu ikka täitsa nõutuks. Ma tean ju, et kirjanik suudab enamat. Kas kunagi ilmuvale kolmandale teosele anda enam üldse võimalus? Investeerida sellesse oma aeg/raha/pühendumus? Hetkel olen seisukohal, et see investeering võib olla seotud küll väga suure riskifaktoriga, kuid olen nõus selle riski võtma. Võita on rohkem kui kaotada!

PS: Maniakkide Tänavale tuleks kindlasti anda Stalkeri või Emakeele Seltsi eripreemia! See töö, mis kirjanik on ära teinud toimiva eestikeelse sõnavara loomiseks zombikirjanduse tarvis on uskumatult tänuväärne.


Andmed:
Maniakkide Tänav, Õnne ja õnnetuse valitseja, Fantaasia, 2013, lk 196

Linke netiilmast:
"Õnne ja õnnatuse valitseja" ELLU-s

J.J. Metsavana arvustus Reaktoris

Tiit Tarlap - Aegade julm laul (2013)

"Aegade julm laul" pole mitte ulme võtmes kirjutatud ühiskonnakriitiline romaan, vaid ulme võtmes kirjutatud tsivilisatsioonikriitiline romaan. Tiit Tarlap on mõnes oma varasemaski romaanis tugevalt võtnud hurjutada kogu inimkonda ja selle pidevat (taand)arengut. Tarlapi jaoks on tsivilisatsioon orjanduse sünonüüm. Kogu inimkonna ajalugu on tegelikult orjanduse ajalugu ehk ühe väikse kildkonna ülemvõim enamuse üle (meeste võim naiste üle, ühe suurrahva võim oma naaberrahvaste üle). Sellesse "äravalitute" kildkonda on juba võimule saamise hetkest sisse kodeeritud enesehävituslik alge. Ajalugu on meile õpetanud, et alati tõuseb rõhutud enamus valitseva vähemuse vastu üles ja kukutab selle ning muutudes ise järgmiseks "vereimejateks kambaks". Ajalugu pole muud, kui lõppematu võitlus võimu pärast. 

Romaanis "Aegade julm laul" on inimkond jõudnud oma viimase revolutsiooni eelõhtusse, millele ei järgne enam uute jõudude võimule tulekut, vaid meile tuntud tsivilisatsiooni hukk. Selle takistamiseks on loodud telepaatiline ajarännu meetod. Ajaränd ei toimu mitte ruumis, vaid liigimälus. Inimese aju kindlaid ajusagaraid stimuleerides suudab välja valitud isik minna tagasi oma esivanemate mälestustesse, mis on säilinud nende ja tema DNA-s ning kandunud pärilikkuse kaudu tänapäeva välja (sinu vanaisa mälupilte on võimalik näha selle momendini tema elus, kuni ta sigitas sinu isa).

Peategelane Ivor Rennik, näeb lugematuid kordi oma esivanemate mälestuste kaudu ühe grupi langemist orjandusse ja teiste tõusmist orjapidajateks. Ivor kahtleb ja juurdleb terve romaani vältel, kas meie ühiskond ongi väärt päästmist, kui see lihtsalt annab ühele kildkonnale taas võimaluse raha või relvade abil teisi orjastada/valitseda. Kapitalism ja demokraatia pole muud, kui orjanduse jätkamine teiste, varjatumate vahenditega.

"Aegade julm laul" pakub ohtralt juurdlemist ja mõtteainet inimkonna arengu ning ajalooliste murdepunktide üle. Tarlap on kindlasti parimaid eesti filosoofilise/sotsiaalse kallakuga ulmekirjanikke, kes samas suudab seikluslikku pinget üleval hoida. Eriti tahaks kiita ürgajas toimunud tegevusliini. Tarlap võiks tõsiselt mõelda ühe Eduard Štorchi "Mammutiküttide" taolise romaani kirjutamise peale. Minu mäletamist mööda oli ka romaani "Meie, kromanjoonlased" üks tegevusliin viidud ürgaega.

Teose põhiliseks probleemiks on enesekordamine. Seda antud teose siseselt kui ka eelmiste Tarlapi romaanidega kõrvutades. Risk, et viimastel aastatel väga viljakas autor hakkab end kordama on üpriski kõrge. Samuti on ebaõnnestunud raamatu kaanekujundus. Ei kutsu teost raamatupoes riiulist haarama ning ei anna edasi teose meeleolu ega autori loodud maailma. Kuid õnneks ei hinda me raamatuid välimuse, vaid ikka sisu põhjal.

Andmed:
Tiit Tarlap, Aegade julm laul, Varrak, 2013, lk 362


Linke netiilmast:
"Aegade julm laul" ELLU-s

Mari Rebase arvustus Eesti Päevalehes
Jaan Martinsoni arvustus Postimehes

Armin Kõomägi - Pagejad (2009)

Armin Kõomäe loominguga puutusin esimest korda kokku paar kuud tagasi, kui lugesin tema novellikogu „Minu Mustmäe“. Novellikogu oli tõsiselt meeldiv üllatus ning tekkis soov ka Kõomäe ülejäänud loominguga põhjalikumalt tutvuda. Liisk langes kirjaniku esikromaani „Pagejad“ kasuks.

„Pagejate“ näol on tegemist niidistikromaaniga. Sarnane võttestik on olnud üpriski populaarne viimasel kümnendil ka filmitööstuses. Eriti romantiliste komöödiate žanris -„Love actually“ (2005), „Valentine's Day“ (2010) või „New Year's Eve“ (2011). Terve plejaad tegelasi, kes ise seda tajumata on tegelikult üksteise saatustega tihedalt seotud. Keegi on sinu õe parima sõbranna venna vanaisa või sinu juuksuri lahutatud abikaasa poja lasteaiakasvataja. Ka „Pagejate“ viit keskset tegelast seovad üksteisega sellised niidistikud. Näiteks Daisy on Gabrieli elukaaslase eksabikaasa iganädalane lõbutüdruk. We are all connected! Me lihtsalt ei tea seda veel.

Kõomäe romaan kulgeb samuti filmilikult. Sorav dialoog, lühikesed stseenid ning kiirelt vahelduvad asukohad. Kuid sellise stiili põhjuseks võib olla ka autori novellikirjaniku taust, mis romaani vältel tugevalt esile tungib. Ega hüpe romaanižanri pole lihtsate killast. 

Romaan sisaldab ridamisi päris geniaalseid lühipalu/fragmente, mis on oskuslikult põimitud keskse loo sisse (näiteks „Lifti hingeelu“ ja „Muinasjutt kolmikhüppajast ja kaugushüppajast“). Just argiste pisidetailide ääretult tabav ning vaimukas esile toomine ning nendele uue vaatenurga andmine ongi Kõomäe leivanumber.

„Peatusesse jõudis buss ja vaguralt endassetõmbunud inimmass moondus ühe hetkega jõuliseks gladiaatorite kambaks. Need, kes seni alandlikult vaikisid, pingutasid nüüd häälekalt lihaseid, et tõuklevas tombus endale teed teha.“ 

("Pagejad" 2. peatükk)

Mul endalgi on tulnud nende „gladiaatoritega“ võistelda ja enamustel kordadel suurema jõu ees taganejaks jääda. Lihtsalt paljakäsi ei saa neile vastu! Kõige ohtlikumad on 70ndates eluaastates Lasnamäe betoondžunglist pärit „naisamatsoonid“, kes on varustatud teravaotsalise jalutuskeppidega ning kartuleid täis võrkkottidega.

Sisu/temaatika koha pealt on „Pagejad“ vägagi lähedane Kaur Kenderi teostele. Keskealised või kollanokkadest ärihaid, narkootikumid, prostitutsioon, väline sära ning edukultus. Kuid Kõomäe tegelased ei tekita sinus vastumeelsust ning füüsilist tülgastustunnet, mis Kenderi loodud machode puhul enamasti juhtub. Kõomägi on oma tegelastele alles jätnud „väikese inimese“ hinge, mis lubab neil oma eksimusi mõista ja kuldvasika kummardamise lõpetada. 

Kui teksti temaatikas oli Kõomägi ligidane Kenderile, siis stiili koha pealt on üheks tema eeskujuks kindlasti olnud Mati Unt. Juba „Minu Mustamäed“ lugedes tekkis ajusopis tugev seos Kõomäe ja Undi „Sügisballi“ vahel“ ning „Pagejates“ see tunne aiva süvenes. Eks siin mängib tugevat rolli ka mõlema kirjaniku ühine „mängumaa“ – Mustamägi. Undilik Kender või kenderlik Unt? Oleneb millise nurga alt vaadata. Muidugi on Unt oma ala Meister ning Kõomägi alles selli rollis. Samas kaugel see meistritöö ka enam olla saab.

Andmed:

Armin Kõomägi, Pagejad, Jumalikud Ilmutused, 2009, lk 192

Linke netiilmast:

"Pagejad" ELLU-s

Johanna Rossi arvustus Sirbis

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Mihkel Muti arvustus Loomingus

Tuumahiid: ulmeajakirja "Reaktor" parimad lood aastail 2011-2012 (2013)

Võrguajakiri "Reaktor" on üks uskumatult tänuväärne nähtus meie ulmemaastikul. Ajakirjas ilmunud paljude erinäoliste autorite kakskümmend ulmepalad on nüüd jõudnud ka ühise raamatukaante vahele. Proovin järgnevalt anda hinnangut just kogumikule tervikuna ja mitte nii põhjalikult keskenduda üksikutele proosapaladele.

Peamised kiidusõnad on adresseeritud antoloogia koostajatele (Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana ja Ove Hillep) nende laiahaardelise lähenemisnurga tõttu. Seda nii autorite kui ka žanrite puhul. Kahekümnest jutust koosnevas kogumikus on esindatud kuusteist autorit, kellest osad on eesti ulmelugejatele vanad tuttavad ja osad täiesti uued (pseudo)nimed. Žanriliselt on tegemist ühe kõige kirjuma ulmeantoloogiaga, mis eesti keeles on ilmunud. Ainult meie ulme Vana Testament ehk Raul Sulbi koostatud "Eesti ulme antoloogia" (2002) võib siin konkurentsi pakkuda. Vahemärkusena tahan öelda, et ammu oleks aeg ustavate ulmejüngrite palge ette tuua Uus Testament.

Muidugi on kogumikus "Tuumahiid" esindatud kolm ulmekirjanduse põhižanrit - teadusulme/science fiction, muinasulme/fantasy ja õudusulme/horror. Kuid just omanäoliste alažanrite rohkus on see, mis rõõmustab. Antoloogiast leiame nii apokalüptilist düstoopiat, kosmoseoopereid/operette, tuumapunki, fanfictionit, mõõga & maagia lugusid, bloody horror'it ja horror comedy't. Kahjuks ei leidu kogumikus ühtegi lugu minu kahest lemmikalažanrist - aurupunk ja etnoõudukas. Loodetavasti saab järgmises "Tuumahiius" see viga parandatud.

Nüüd suundume vormilt sisule. Enne kiidetud mitmekülgsus ja vaheldusrikkus on samas ka kogumiku suurim miinus. Kogumiku kahekümnest palast oleks võinud kindlasti 5-7 raamatu kaante vahel ilmumata jääda. Eriti puudutab see just lühemaid jutte ehk ulmesutsakaid. Kahjuks puudusid neil nii saba, kui sarved. Ulmesutsakad kiskusid lihtsalt kogumiku keskmist hinnet ja taset madalamaks. Kuid eks see ole hind, mis tuleb maksta, kui koostajatel on soov edastada perepilt eesti ulmest. Meil leidub nii tõelisi tipptegijaid, kui ka lihtsalt ulmega katsetajaid.

Lõpetuseks loodan, et "Tuumahiid 2: Zombimammuti tagasitulek " ilmub lähiaastatel kindlasti ning sama kireva sisuga, kui esimene osa.

PS: Mainin ikkagi päris lõpetuseks ka mõned suurema lugemiselamuse pakkunud jutud ära - Tea Lall "21. detsember", Canis Vedru "Läbimurre", Jaagup Mahkra "Verepulm vaksalis", Toomas Krips "Teene võlgu", J.J Metsavana "Vasekarva sõjajärgne".

Andmed:

Koostajad Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana ja Ove Hillep, Tuumahiid : ulmeajakirja "Reaktor" parimad lood aastail 2011-2012, Fantaasia, 2013, lk 222

Linke netiilmast:

"Tuumahiid" ELLU-s

Ott Kilusk - Veidrikud ja võpatused (2012)

Mäletan, kui mõned head aastad tagasi oli raadiotes enim mängitud lugu HU? „Depressiivsed Eesti väikelinnad“. Laulu sõnad tekitasid väikelinnade elanike seas väiksemõõdulise pahameeletormi. Küll uuriti ja puuriti hittlaulu sõnade autorilt Leslie Laasnerilt, millist väikelinna ta ikka nüüd täpselt silmas pidas. Saaks ainult selle konkreetse linna nime kätte, siis võiks kõik ülejäänud valgalased, võrokad ja tapalased südamerahus öelda, et see meie kohta need sõnad ju ei kehti. Eks peeglisse vaatamine ongi vahel kõige hirmutavaim tegevus elus! 

Ott Kilusk võttis kätte ja kirjutas hoopis terve raamatu depressiivsetest Eesti väikekohtadest ning pani sellele pealkirjaks „Veidrikud ja võpatused“. 

„Endise konarliku korvpalliplatsi asemel, sääl, kus pikakasvulised loikamid, nood neetud sportlased mind omal ajal pikali joosta tavatsesid, oli nüüd rulasõitjate skatepark. Selle laugjatel vineernõlvadel kogunevad õhtuti külanoored. Hõiguvad möödujatele roppusi, künnavad oma autorontidega hõredat, uriinihappest kängunud muru üles ja arutavad isekeskis, kellele peksa anda. Selline on ääremaade õhtu.“ 

Kus nüüd on väikelinnade elanike hädakisa? „Meid mõnitatakse! Meid kujutatakse ebaadekvaatselt!“ Kas põhjuseks on tõesti erinevus meediumite leviku kiiruses? Kas polegi eesti nüüdiskirjandus kõige popim valik meie külaraamatukogud lugejate seas? 

Kiluski proosadebüüdi näol on tegemist „Väikse Illimariga“ nõukogude võtmes. Mõis on asendunud sohvoosiga, mõisateenijad kunstseemendajate ja traktoristidega ning elu edasi viivad külakoolmeistrid seniilsete või pervertidest õpetajatega. Ikka kohe tõeliste pervertidega! Lugedes naerad südamest ja tunned tülgastust ühel ajal. See on ju absurd! Sürrealism! Sellised inimesed olid suunatud keskvõimu poolt lapsi õpatama?

Ott Kilusk

Raamatus jälgime noore poisi kasvamist 1980ndatel aastatel ühes kolkakülas Petseri- ja Võrumaa piiril. Taustaks on hirm tuumasõja ees, unistus Soome televisioonis näidatavast „Rambost“ ning vaikselt kahanev lootus, et kunagi lahkun siit jäädavalt. Minust ei tohi saada järjekordset külaullikest! Aga kui saabki, siis valin ise milline kiiks mul küljes on. Niipalju vaba tahet peab igal inimesel ikka olema.

Kiluski teosel on eesti kirjanduses kaks lähisugulast: Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon“ ja Valdur Mikita „Lingvistiline mets“. Sarnaselt Hvostoviga elab ka Kilusk kahe kultuuri piiril ning tegeleb nõukogude nostalgia müüdi kummutamisega. Ei olnud muru rohelisem ja lapsed punapõsksemad! 

Teiseks usun, et Kilusk põeb Mikitaga sama „haigust“ - sünesteesiat ehk mitmiktaju. Tundub, et selle tõve epitsenter ongi seal kuskil Lõuna-Eesti metsade vahel. Kui saite lugemiselamuse Mikita või Hvostovi raamatuid lugedes, siis soovitan kindlasti ka „Veidrikud ja võpatused“ ette võtta. Või kuulake lihtsalt HU? albumit „Film“.

PS: Kui keegi tuleb veel kunagi jutuga, et Mart Laar on ainuisikuliselt süüdi meie põllumajanduse ning külaelu allakäigus, siis pistke neile süüdistajatele pihku Kiluski raamat. Alla ei ole võimalik kukkuda, kui sa oled juba põhjas.

Andmed:
Ott Kilusk, Veidrikud ja võpatused, Menu, 2012, lk 159


Linke netiilmast:
"Veidrikud ja võpatused" ELLU-s

Brita Meltsi arvustus Loomingus

Jaan Aps - Tähtis kevad (2006)

Jaan Apsi romaani „Tähtis kevad“ hakkasin lugema toetudes pelgalt lühikesele raamatututvustusele, mille leidsin kirjastuse Varrak kodulehelt. Mida see tutvustus mulle siis lubas? „Romaanis kujutatakse põnevalt ja kaasakiskuvalt noorte välismaal töötavate eestlaste elu ja ellusuhtumist.“ No mis sa kostad, ma olen ju 100% selle raamatu sihtgruppi kuuluv lugeja. Olen noor, olen eestlane ja töötan välismaal! Isegi ellusuhtumine on mul täitsa olemas! Ega muud varianti polnudki, kui esimese peatükiga pihta hakata. 

Esimesele peatükile järgnes teine ning teisele kolmas. Raamatu viimase peatükiga lõpule jõudes valdas mind tunne, et seekord olen küll lihtsameelselt reklaami ohvriks langenud. Mulle on maha müüdud odav „3-in-1“ kohvisegu. Kõik kolm komponenti peaksid eraldi võttes töötama, aga kui neid kokku segada saad ainult ühe halva maitseelamuse võrra rikkamaks.

Apsi romaan koosneb nimelt kolmest tegevusliinist: 

1) Oma eluga ja suhetega ummikusse jooksnud ministeeriumiametnik Imre, kes on iseend „otsides“ pooljuhuslikult välja jõudnud Prahasse, kus hakkab muunduma väikestviisi narkomuulaks.

2) Üks tavaline Tallinna gümnaasium, kus „vanad“ ja „noored“ õpetajad oma maid ja puid jagavad (Taimi vs. Terje) ning direktor kukena kanakarja keskel ringi käib.

3) Klassitäis abituriente, keda õpetajad üritavad ette valmistada nende elu „tähtsamaks kevadeks“. Muidugi abituriendid nende „kogu järgnevat elule aluse panevatest“ küpsuseksamitest suurt ei hooli. Palju tähtsamad on tärkavad armusuhted, alkohol ning viimane kooliekskursioon kevadisse Tšehhi.

Neid kolme tegevusliini peaks liimina koos hoidma ametnikuhakatise Imre ja noore õpetaja Terje kokku-lahku-kokku suhe. Selles romaanis on tegelikult olemas kolme igati korraliku narratiivi algelemendid ning ka Apsi jutuvestmise oskustele puuduvad minu poolt etteheited (just kirjaniku ladus stiil hoidis mind raamatule enne lõppu käega löömast). 

Aps oleks võinud kirjutada eraldiseisva romaani suhetest/konfliktidest meie koolides ning teha seda sealjuures „põnevalt ja kaasakiskuvalt“. Lahti harutada erinevate generatsioonide ja õpetamisstiilide valukohad. Kirjutada vanemasse põlvkonda kuuluva õpetaja hirmudest oma töö kaotada mõnele noorele uuendusmeelsele „fuuriale“ või noore õpetaja raskustest oma uute ideede ja nägemuste ellu viimisest üldiselt ju vägagi konservatiivses koolisüsteemis. Selle juurde oleks saanud pookida ka õpilaste tegevusliini ning natuke liialdades olekski meil 21. sajandi „Wikmani poisid“ või „Kevade“ öökapilaual. Tänapäeva koolielu kokkuvõtva romaani järele on meil küll juba karjuv vajadus tekkinud.

Samuti oleks võinud autor kirjutada teise romaani noore eesti soost mehe vabadusest jätta kõik siinne maha ja minna laiast maailmast otsima vastust teda vaevavatele küsimustele. Analüüsida noorte muutuvat suhtumist abielu institutsiooni, karjääri tegemise kohustusse ning „vajadusse“ oma elu rööpad auto- ja kodulaenu abiga järgnevaks kolmekümneks aastaks  paika panna. Kuid mõte kõiki ülal toodud temaatikaid käsitleda ühtede kaante vahel käis autorile sulaselgelt üle jõu.

Lõpetuseks tahaksin ära märkida veel ühe teoses esinenud probleemi. Kui kirjutada romaani tegevuskohaga välismaal (täpsemalt Prahas), siis lugejana sooviksin, et mul üks ainus kordki lugemise käigus tekiks tunne, et kõnnin koos raamatu tegelastega mööda Vlatava kaldaid. Romaani lugedes jäi küll mulje, et autor on kuulnud ainult ühest vaatamisväärsusest Prahas – Karli sillast. Sama hästi oleks võinud paari lausekatke asendamisel tegevuspaiga määrata Pariisi, Podgoricasse või Pärnusse.

Andmed:

Jaan Aps, Tähtis kevad, Varrak, 2006, lk 328

Linke netiilmast:

"Tähtis kevad" ELLU-s

Peeter Künstleri arvustus Eesti Ekspressis

Gregor Elmi arvustus Sirbis

Tõnis Erilaiu arvustus SL Õhtulehes

Mehis Heinsaar - Ülikond (2013)

Selles kogumikus leiame Heinsaare taas oma tuntud headuses. Oma eelmise kogumikuga "Ebatavaline ja ähvardav loodus" ei tabanud Heinsaar vähemalt minu puhul märki. Kuid "Ülikond" asetub tippkogumikega "Vanameeste näppaja" ja "Rändaja õnn" samale pulgale. Vahemärkusena tahan ära mainida, et minu Heinsaare lemmikteoseks on ja (ilmselt) jääb eesti kirjanduse üks omapärasemaid tekste "Härra Pauli kroonikad". 

Uuest kogumikust tahan kõige enam esile tõsta kolme pala: "Ülikond", "Jõu tagasitulek" ja "Vennad uneluses". Olen alati jumaldanud tekste, kuhu sisse on pandud kohtumine Kuradi, Vanapagana või Saatanaga. Isand Rätsep ja tema abiline Itski olid selles teoses minu jaoks tõelised pärlid, kelle tegemistele ja askeldamistele kunstnik Roosimöldri uue "ülikonna" kallal ma huviga kaasa elasin. Kujutasin elavalt ette, kui suurepärase animatsiooni/nukufilmi sellest loost saaks (näiteks Hardi Volmeri käe all). Kaadrid kohe hakkasid lugedes silme ees jooksma.

Mehis Heinsaar

Novellis "Vennad uneluses" kohtusid minu jaoks unisevõitu ja samblaga kaetud Vana-Tartu ning progressiivne ja edukas Uus-Tartu. Kas meist mitte enamus ei tahaks vahel võtta nädala vabaks kõigist askeldustest ning "mesosoikumis" viibida? Mina küll tahaks ja kuidas veel! Heinsaare puhul teebki kohati tumedate alatoonidega ja isegi kurjapoolsed lood elavaks ning lugejale lähedaseks kohamaagia, mida ta meile Supilinnast või Balti jaama ümbrusest jutustades edasi annab. Agulid omavad koos oma vaiksete nurgakestega, tagahoovidega ja isemoodi elanikega ikkagi mingisugust teistmoodi kvintessentsi, mida Tartu või Tallinna kesklinnadest ei leia. Seda teadis juba Oskar Luts 1930ndatel aastatel, kui kirjutas oma parimad teosed. 

"Jõu tagasitulek" puhul tuleb Heinsaare loomingus jällegi esile ka tema eelmistes kogumikes läbi lipsanud nipernaaditsemise motiiv ning Gailiti lembus. Selle loo sündmustikku sooviks isegi läbi teha ja mööda Eestimaad lihtsalt vanderdama minna (kindlasti "kohustuslikud" vahepeatused suvelavastuste mängupaikades!!!). Seni külastamata kauneid paiku on ju sellel 45227 km² suurusel alal mitmekümne teatrisuve jagu.

Andmed:

Mehis Heinsaar, Ülikond, Menu, 2013, lk 160

Linke netiilmast:

"Ülikond" ELLU-s

Maarja Vaino arvustus Loomingus
Aivar Kulli arvustus Tartu Postimehes

Tiina Laanem - Sidrunid ja siilid (2009)

Tiina Laanem jätkab oma teises romaanis „Sidrunid ja siilid“ Eesti keskklassi portreteerimist. Romaani tegelastegalerii on paljuski „Väikeste vanameeste“ koopia/teisend – kultuurivaldkonnas töötav keskne naistegelane (tõlkija Eva  vs. näitleja Nora), edukultust kummardav alfaisane (kinnisvaraärimees Aleks vs. poliitiku hakatis Ott) ja „võibolla see härra Õige“ (politoloog David vs. suhtekorraldaja Ralf). Kui Laanemi debüütromaan tegelaskonna moodustasid flegmaatikud ja melanhoolikud (sünnipärased või nendeks transformeerunud), siis „Sidrunite ja siilide“ tegelasteks on sangviinikud ja koleerikud. Tegemist on inimestega, kes põevad kõik sarnast haigust – rutiinipalavikku. Nende jaoks pole olemas midagi hullemat, kui täiesti vaba ja plaanideta nädalavahetus täis molutamist ning kõhutamist. 

Ajalis-ruumiliselt viib Laanemi teos meid tagasi masu eelsesse „Kuldaega“. Näib, et tollal olid ainsad inimesi vaevavad küsimused, mida küll teenitud rahahunnikuga ning kogu selle vabadusega peale hakata. Tahan müün firma maha, tahan loon uue asemele. Tahan ostan suvila ja reisin New Yorki või Indiasse. No problems! Põhiline, et „...seisma ei tohi jääda, muidu saab elu veel enne otsa.“. 

Kokkuvõtvalt on tegemist täiesti korraliku ajaviitekirjandusega. Isiklikult jäin „Sidrunite ja siilidega“ rohkem rahule, kui Laanemile romaanivõistlusel võidupärja toonud „Väikeste vanameestega“. Samas ehk polnud ka ootused enam nii kõrgele seatud.  Teose tugevusteks on kindlasti ühiskonnas valitsevate meeleolude ja hoovuste tabamine ning Laanemi üpriski terav huumorisoon. Lemmikkohtadeks olid sisse pikitud lood seaarmastajast Pitkast, Lurichi pojast ning Kihnu juurtega pimedast Püreneede laulikust. Kirss tordil oli Nora arvamusavaldus, et laste sünnitamisest saadava kogemuse asemel käib ta parem tihedamini hambaarsti juures juurekanalite ravil. Teeb enam vähem sama hinna välja. Vot see on õige 21. sajandi Eesti naine!!!

PS: Kord eksis selline sangviinikust/koleerikust tegelane isegi talvisesse Muumiorgu ära. Oli selline natuke peast soe Koduvana, kes hakkas kohe korraldama, nii et lund tuiskas. Ajas teisi küll suusatama või talisuplust „nautima“. Ja moosipurgid sõi ka kõik tühjaks! Ääretult väsitav tegelinski oli, kohe nii väsitav, et ajas Muumitrollile taas talveune peale.

PPS: Tore, et kellelgi on veel olnud geniaalne mõte oma koerale Sniff nimeks panna! :)

Andmed:
Tiina Laanem, Sidrunid ja siilid, Eesti Päevaleht, 2009, lk 215

Linke netiilmast:
"Sidrunid ja siilid" ELLU-s

Priit Kruusa arvustus Sirbis
Kati Murutari arvustus Pärnu Postimehes
Signe Kalbergi arvustus Eesti Päevalehes
Ott Kiluski arvustus Postimehes
Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Lühike ülevaade erinevatest temperamenditüüpidest

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja timuka tütar (2011)

Jälle sai üks mõrvar on palga ning mina lugemiselamuse võrra rikkamaks. Romaani "Apteeker Melchior ja timuka tütar" teist korda lugema asudes mäletasin, kes on mõrvar ning tänu sellele erines ka lugemise viis eelmisest korrasr. Seekord ma märkasin väikseid vihjeid ning lausekatkeid, mille abil Hargla jätab lugejale võimaluse kuritöö ise ära lahendada. Kahjuks pole ma suutnud seni ühtegi Melchiori-romaani esmakordselt lugedes neid piisavas koguses märgata. Vahetaksin ma Melchioriga kohad, jookseksid kõik mõrtsukad senimaani mööda Tallinna munakivi tänavaid vabalt ringi, kartmata maist karistust.

"Timuka tütres" jõuab Hargla tõelise meistritasemeni kriminaalromaanide vallas ning "Oleviste mõistatuse" ning "Rataskaevu viirastuse" aegsed selliaastad on lõplikult möödas. See meistriklass kandub edasi ka "Pirita kägistajasse" ja saavutab seal minu arvates juba täiuslikkuse. 

Romaani viimases peatükis võtab Hargla suurepäraselt kokku kõik kõrvalliinid ning jätab lugejale maha rea vihjeid, mida järgnevatest romaanidest oodata (viited paarile Melchiori lühipalale, "Pirita kägistajale" ning loodetavasti ka uutele seniilmumata teostele). Olen juba esimese Melchiori romaani ilmumisest alates mõelnud, kui pikalt on Hargla selle maailma enda jaoks valmis mõelnud ning kas süžeeliinid on kindlalt paika pannud? Juhustele pole siin ruumi jäetud. Iga väiksemgi detail ja kõrvalliin on täielikult läbitöötatud ning pandud teenima seda verist, kuid samas õiglast maailma.

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja timuka tütar: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Varrak, 2011, lk 432

Linke netiilmast:

"Apteeker Melchior ja timuka tütar" ELLU-s

Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes

Aet Variku arvustus Loomingus

Jaan Martinsoni arvustus Õhtulehes

Johannes Üksi - Nõiakeerus (1918)

Johannes Üksi (minule täiesti tundmatu kirjaniku) teose „Nõiakeerus“ näol on tegemist 20. sajandi alguse noorsookirjanduse näitega. See on 1918. aasta „Mina olin siin“ või „Nullpunkt“. Alates 1960-70 aastatest alates on kolm noori kurjale teele ahvatlevat asja olnud sex, drugs & rock’n’roll. Kuid 1910-20 aastatel olid nendeks kolmeks kurjajuureks hoopis gümnaasiumineiud, kesvamärjuke & operett. 

Johannes Üksi

Nendesse kolme Saatana poolt seatud lõksu satub ka jutustuse „Nõiakeerus“ peategelane, noor ja andekas maapoiss Jaan, kes tuleb pealinna keskharidust omandama. Kuid osavad gümnaasiumineiud ehk libud (nagu Jaani tädi neid nimetab) keeravad poisi nii osavalt ümber sõrme, et Jaan viib nad iga nädal korra Estoniasse operetti vaatama. 

Kuidas selline asi on üldse lubatud?! Kas on sellel häbil otsa ja äärt, mis Jaani tõttu tema perekonnale osaks langes?!?! Ohhh, olid küll sajand tagasi lastevanematel suured mured. Lapsed käisid iseseisvalt teatris ja panid selle tarbeks veel puhta krae kaela ning ka lipsu ette. Ennekuulmatu lugu!!! 

Noorsugu on ikka hukas, mis hukas!!!

Andmed:

Johannes Üksi, Nõiakeerus, Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Selts, 1918, lk 95

Linke netiilmast:

Maarja Vaino artikkel Johannes Üksist

Maarja Vaino, Paavo Matsini ja Marianne Ravi artikkel Johannes Üksist Sirbis

Juhan Liiv - Proosa (1890-1910/2012)

Juhan Liiv on pigem ikka tuntud, kui meie rahva hullu/geniaalne luuletaja, kes oli looduslapselikult süütuke ning südantlõhestavalt isamaaline. Samas tema proosalooming on alati jäänud poeetika ning hullumeelsuse varju (küll ta pidas end Poola kuningaks või kinkis oma ainsa pintsaku Estonia teatri ehitamise tarvis). Täiesti ülekohtuselt!!! Võrreldes teiste kaasaegsete kirjanikega tundub Liivi lühiproosa pärit olevat hoopis teisest sajandist. Midagi on neis nii teistmoodi, mingi sõnulseletamatu sisemine sära.

1890ndatel aastatel realismi võtmes kirja pandud lood on klassikalised külajutud, mille teevad omapäraseks esiteks Kodavere keele kasutamine (nüüdiskirjandusele vägagi omane nähtus) ning teiseks Peipsi äärne laantetagune isoleeritud maailm („Peipsi peal“, „Vari“, „Käkimäe kägu“ jne). Selles külaühiskonnas on Liivi lemmikuteks talendikad vaeslapsed, kes sakste poolt hetkeks lastakse Marjamaale, et sealt peksu ja nõrgameelsena tagasi Karjamaale kupatada. 

Teise perioodi Liivi proosaloomingus moondustavad 1909/1910 aastast pärinevad lühipalad, laastud ja marginaalia. Neil teostel on tunda tugevat Tukla toimetaja kätt. Tegemist oleks nagu täiesti teise kirjaniku loominguga. Võib olla tolleks hetkeks elaski Juhan Liivi peas juba täiesti uus inimene, kes lõi ka täiesti uues stiilis kirjandust. Realistlik 19. sajandi kirjanik on muundunud sümbolistlikuks 20. sajandi kirjanikuks. Kas Liiv üldse teadis midagi sümbolismusest? Või leiutas ta selle stiili täiesti iseseisvalt seal metsade ning nõmmede vahel rännates? Kui see juhtus nõnda olema, siis on Liiv kahtlemata geniaalseim eestlane, kes kunagi elanud. Mis sellest, et sümbolism oli paarkümmend aastat tagasi juba euroopa kirjandusse jõudnud. Jalgratas leiutati samuti maailma kahes eri paigas!

Andmed:

Juhan Liiv, Proosa, FUTU Print, 2012

Linke netiilmast:

"Proosa" ELLU-s