Ott Kilusk - Veidrikud ja võpatused (2012)

Mäletan, kui mõned head aastad tagasi oli raadiotes enim mängitud lugu HU? „Depressiivsed Eesti väikelinnad“. Laulu sõnad tekitasid väikelinnade elanike seas väiksemõõdulise pahameeletormi. Küll uuriti ja puuriti hittlaulu sõnade autorilt Leslie Laasnerilt, millist väikelinna ta ikka nüüd täpselt silmas pidas. Saaks ainult selle konkreetse linna nime kätte, siis võiks kõik ülejäänud valgalased, võrokad ja tapalased südamerahus öelda, et see meie kohta need sõnad ju ei kehti. Eks peeglisse vaatamine ongi vahel kõige hirmutavaim tegevus elus! 

Ott Kilusk võttis kätte ja kirjutas hoopis terve raamatu depressiivsetest Eesti väikekohtadest ning pani sellele pealkirjaks „Veidrikud ja võpatused“. 

„Endise konarliku korvpalliplatsi asemel, sääl, kus pikakasvulised loikamid, nood neetud sportlased mind omal ajal pikali joosta tavatsesid, oli nüüd rulasõitjate skatepark. Selle laugjatel vineernõlvadel kogunevad õhtuti külanoored. Hõiguvad möödujatele roppusi, künnavad oma autorontidega hõredat, uriinihappest kängunud muru üles ja arutavad isekeskis, kellele peksa anda. Selline on ääremaade õhtu.“ 

Kus nüüd on väikelinnade elanike hädakisa? „Meid mõnitatakse! Meid kujutatakse ebaadekvaatselt!“ Kas põhjuseks on tõesti erinevus meediumite leviku kiiruses? Kas polegi eesti nüüdiskirjandus kõige popim valik meie külaraamatukogud lugejate seas? 

Kiluski proosadebüüdi näol on tegemist „Väikse Illimariga“ nõukogude võtmes. Mõis on asendunud sohvoosiga, mõisateenijad kunstseemendajate ja traktoristidega ning elu edasi viivad külakoolmeistrid seniilsete või pervertidest õpetajatega. Ikka kohe tõeliste pervertidega! Lugedes naerad südamest ja tunned tülgastust ühel ajal. See on ju absurd! Sürrealism! Sellised inimesed olid suunatud keskvõimu poolt lapsi õpatama?

Ott Kilusk

Raamatus jälgime noore poisi kasvamist 1980ndatel aastatel ühes kolkakülas Petseri- ja Võrumaa piiril. Taustaks on hirm tuumasõja ees, unistus Soome televisioonis näidatavast „Rambost“ ning vaikselt kahanev lootus, et kunagi lahkun siit jäädavalt. Minust ei tohi saada järjekordset külaullikest! Aga kui saabki, siis valin ise milline kiiks mul küljes on. Niipalju vaba tahet peab igal inimesel ikka olema.

Kiluski teosel on eesti kirjanduses kaks lähisugulast: Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon“ ja Valdur Mikita „Lingvistiline mets“. Sarnaselt Hvostoviga elab ka Kilusk kahe kultuuri piiril ning tegeleb nõukogude nostalgia müüdi kummutamisega. Ei olnud muru rohelisem ja lapsed punapõsksemad! 

Teiseks usun, et Kilusk põeb Mikitaga sama „haigust“ - sünesteesiat ehk mitmiktaju. Tundub, et selle tõve epitsenter ongi seal kuskil Lõuna-Eesti metsade vahel. Kui saite lugemiselamuse Mikita või Hvostovi raamatuid lugedes, siis soovitan kindlasti ka „Veidrikud ja võpatused“ ette võtta. Või kuulake lihtsalt HU? albumit „Film“.

PS: Kui keegi tuleb veel kunagi jutuga, et Mart Laar on ainuisikuliselt süüdi meie põllumajanduse ning külaelu allakäigus, siis pistke neile süüdistajatele pihku Kiluski raamat. Alla ei ole võimalik kukkuda, kui sa oled juba põhjas.

Andmed:
Ott Kilusk, Veidrikud ja võpatused, Menu, 2012, lk 159


Linke netiilmast:
"Veidrikud ja võpatused" ELLU-s

Brita Meltsi arvustus Loomingus