
Johannes Üksi (minule täiesti tundmatu kirjaniku) teose „Nõiakeerus“ näol on tegemist 20. sajandi alguse noorsookirjanduse näitega. See on 1918. aasta „Mina olin siin“ või „Nullpunkt“. Alates 1960-70 aastatest alates on kolm noori kurjale teele ahvatlevat asja olnud
sex, drugs & rock’n’roll. Kuid 1910-20 aastatel olid nendeks kolmeks kurjajuureks hoopis
gümnaasiumineiud, kesvamärjuke & operett.
 |
Johannes Üksi |
Nendesse kolme Saatana poolt seatud lõksu satub ka jutustuse „Nõiakeerus“ peategelane, noor ja andekas maapoiss Jaan, kes tuleb pealinna keskharidust omandama. Kuid osavad gümnaasiumineiud ehk libud (nagu Jaani tädi neid nimetab) keeravad poisi nii osavalt ümber sõrme, et Jaan viib nad iga nädal korra Estoniasse operetti vaatama.
Kuidas selline asi on üldse lubatud?! Kas on sellel häbil otsa ja äärt, mis Jaani tõttu tema perekonnale osaks langes?!?! Ohhh, olid küll sajand tagasi lastevanematel suured mured. Lapsed käisid iseseisvalt teatris ja panid selle tarbeks veel puhta krae kaela ning ka lipsu ette. Ennekuulmatu lugu!!!
Noorsugu on ikka hukas, mis hukas!!!
Andmed:
Johannes Üksi, Nõiakeerus, Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Selts, 1918, lk 95
Linke netiilmast:
Maarja Vaino, Paavo Matsini ja Marianne Ravi artikkel Johannes Üksist
Sirbis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar