Tiina Laanem jätkab oma teises romaanis „Sidrunid ja siilid“ Eesti keskklassi portreteerimist. Romaani tegelastegalerii on paljuski „Väikeste vanameeste“ koopia/teisend – kultuurivaldkonnas töötav keskne naistegelane (tõlkija Eva vs. näitleja Nora), edukultust kummardav alfaisane (kinnisvaraärimees Aleks vs. poliitiku hakatis Ott) ja „võibolla see härra Õige“ (politoloog David vs. suhtekorraldaja Ralf). Kui Laanemi debüütromaan tegelaskonna moodustasid flegmaatikud ja melanhoolikud (sünnipärased või nendeks transformeerunud), siis „Sidrunite ja siilide“ tegelasteks on sangviinikud ja koleerikud. Tegemist on inimestega, kes põevad kõik sarnast haigust – rutiinipalavikku. Nende jaoks pole olemas midagi hullemat, kui täiesti vaba ja plaanideta nädalavahetus täis molutamist ning kõhutamist.
Ajalis-ruumiliselt viib Laanemi teos meid tagasi masu eelsesse „Kuldaega“. Näib, et tollal olid ainsad inimesi vaevavad küsimused, mida küll teenitud rahahunnikuga ning kogu selle vabadusega peale hakata. Tahan müün firma maha, tahan loon uue asemele. Tahan ostan suvila ja reisin New Yorki või Indiasse. No problems! Põhiline, et „...seisma ei tohi jääda, muidu saab elu veel enne otsa.“.
Kokkuvõtvalt on tegemist täiesti korraliku ajaviitekirjandusega. Isiklikult jäin „Sidrunite ja siilidega“ rohkem rahule, kui Laanemile romaanivõistlusel võidupärja toonud „Väikeste vanameestega“. Samas ehk polnud ka ootused enam nii kõrgele seatud. Teose tugevusteks on kindlasti ühiskonnas valitsevate meeleolude ja hoovuste tabamine ning Laanemi üpriski terav huumorisoon. Lemmikkohtadeks olid sisse pikitud lood seaarmastajast Pitkast, Lurichi pojast ning Kihnu juurtega pimedast Püreneede laulikust. Kirss tordil oli Nora arvamusavaldus, et laste sünnitamisest saadava kogemuse asemel käib ta parem tihedamini hambaarsti juures juurekanalite ravil. Teeb enam vähem sama hinna välja. Vot see on õige 21. sajandi Eesti naine!!!
PS: Kord eksis selline sangviinikust/koleerikust tegelane isegi talvisesse Muumiorgu ära. Oli selline natuke peast soe Koduvana, kes hakkas kohe korraldama, nii et lund tuiskas. Ajas teisi küll suusatama või talisuplust „nautima“. Ja moosipurgid sõi ka kõik tühjaks! Ääretult väsitav tegelinski oli, kohe nii väsitav, et ajas Muumitrollile taas talveune peale.
PPS: Tore, et kellelgi on veel olnud geniaalne mõte oma koerale Sniff nimeks panna! :)
Andmed:
Tiina Laanem, Sidrunid ja siilid, Eesti Päevaleht, 2009, lk 215
Linke netiilmast:
"Sidrunid ja siilid" ELLU-s
Priit Kruusa arvustus Sirbis
Kati Murutari arvustus Pärnu Postimehes
Signe Kalbergi arvustus Eesti Päevalehes
Ott Kiluski arvustus Postimehes
Rein Veidemanni arvustus Postimehes
Lühike ülevaade erinevatest temperamenditüüpidest
Ekstravert ( kes koleerikud ja sangviinikud on) ei pruugi tähendada tõmblemist ja organiseerimist ja pragmaatilist meelelaadi. Ekstravert on keegi, kes oma tundeid avalikult väljendab, kes neid ei peida. Nurgas mossitav inimene on näiteks tõenäoliselt ekstravert, olgugi, et ta ei räägi, ei tegutse otseselt jne. Selles suhtes sobivad nad just enam loomingulistele aladele, sest raha ja tunded ei sobi teadupärast väga kokku :) Seik Muumiorust oli ülikosutav :) Sss
VastaKustutaMa ennast kuhugi neist neljast kategooriast lõplikult ei tahagi ära paigutada. Üks päev kuulun ühte, teine päev teise rühma. Tavaliselt olen hommikul sangviinik, õhtul flegmaatik. Eks need erinevad organismi "mahlad" pääse üksteise järel minu üle valitsema. Selline võrdõiguslik süsteem. :)
Kustuta