Andrus Kivirähk - Sinine sarvedega loom (2019)

Adolf Rühka, August Michelson, Erika Tetzky ja nüüd Oskar Kallis. Äraütlemata selge, et Kiviräha südames on eriline koht nendele noortele ja varalahkunud kunstijüngritele. Nende heleda leegiga põlevad eluküünlad on kirjanikuhärra kohale meelitanud ning täielikult ära võlunud. Midagi ju peab olema nende noorte inimeste püüetes jõuda täiuseni läbi kunsti, mis paelub Kivirähka nõnda, et ta need lood lihtsalt paberile peab panema.

Ehk on isegi vale neid lugudeks nimetada. Pigem meenutavad need vanu müüte või muinasjutte kadunud kuldsetest aegadest. Kui kunstnikuks olemine tähendas veel end täielikult oma loomingule pühendumist, olgu selleks provintsilinna näitelava või sind toauberiku nurgas ootav valge lõuend.

Oskar Kallis "Päike. Maestoso" (1917)

Sarnaselt Oskarile tahab Kivirähkki neid vanu maailmu ellu äratada ja unustusehõlmast päästa. Üks pintsli, teine sulega. Ning korraks nad ärkavadki meie silme ees taas ellu. Uskumatult värvikirevate ja säravatena. Sind valdab tunne, et sa oled tõesti sattunud kesk muinasjuttu, kus kehtivad isevärki seadused ning imedel ei paista lõppu tulevat.

Kuid suur oht on nende maailmade särasse lõksu jääda ja meie maailmast igaveseks võõrduda. Eks sellepärast Kivirähk külastabki neid kord kümnendi jooksul. Rohkemat ilu ei kannata inimhing lihtsalt korraga välja. Meil tuleb lihtsalt loota, et Kivirähk võtab meid järgmine kord ikka kaasa, kui ta mõnd värelevast väravast Muinasmaale läbi astub.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Sinine sarvedega loom, Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 312

Linke netiilmast:

Arutelu autoriga saates "Loetud ja kirjutatud"

Helina Piibu intervjuu autoriga Õhtulehes

Raamatuesitlus Rahva Raamatus

Eliis Grigor - Teibitud suu (2017)

See raamat peab olema iga kooliraamatukogu avariiulis!!!

Selle tõdemusega võikski seekordsele postitusele joone alla tõmmata ja järgmise raamatu juurde edasi minna. Ehk jääb sellest siiski natuke väheks, nõnda lisan mõned lugemise ajal tekkinud mõtted:

• Hirmu ja häbi söömise ees saab teistele selgitada ainult inimene, kes on seda ise tundnud. 
• Tõenäosus on väga kõrge, et sinu klassikaaslaste, sõprade või kolleegide hulgas põeb keegi söömishäire mõnd vormi. Nõnda mõtle, kuidas mõni su "naljana" pillatud lause võib mõjuda.
• Kõige raskem on abivajajat märgata, kuid kõige lihtsam on talle toeks olla. Vahel piisab ainult kallistusest!

Andmed:

Eliis Grigor, Teibitud suu: Tüdruk, kes lõpetas söömise, Otto Wilhelm, 2017, lk 128

Linke netiilmast:

Anu Välba intervjuu autoriga saates "Hommik Anuga"

Aime Jõe artikkel Tartu Postimehes

Heli Künnapas - Lõpupidu (2011)

"Lõpupidu" lugedes mõistsin ma järsku, millisest noorteromaanist ma isiklikult kõige enam puudust tunnen. Mina tahaks lugeda raamatut noorest ja tema kujunemisest tippsportlaseks. Nõnda palju on juba kirjutatud romaane, kus fookuses on probleemid kooli(kiusamise)ga ning suhted sõprade ja vanematega. Kuid väga suur hulk noori käivad ju regulaarselt trennides ja unistavad ka salamahti ühest kuldsest kaelaehtest. Nendest unistustest, pettumustest, pingutustest ja lugematutest ohverdustest võiks keegi raamatu kirjutada. Ehk on juba kirjutatudki ja ma pole lihtsalt teiste seast seda üles leidnud.

Igatahes nende mõteteni viis mind "Lõpupeo" peategelane Raili, kes elus on lisaks keskkooli lõpetamisele ja suhtedraamadele ka korvpallitreeningud. Kahjuks on loo seisukohalt tegemist suhteliselt teisejärgulise teemaga ning korra romaani alguses mainitud Raili ambitsioonid sportlasena kaovad koheselt, kui hormoonid möllama hakkavad. Kuid prioriteedid ja rasked valikud noore inimese elus ongi teose kandvaks teljeks.

Põhilised vastasseisud on ikka armusuhtes olemine vs. õppimisele keskendumine ning oleviku nautimine vs. tuleviku plaanid. Raili võtab lõpuks küll täiesti õiged otsused vastu, kuid kahjuks sekkub vahel meie eludesse deus ex machina näol midagi kontrollimatut,  mille puhul sinu valikute õigsus ei mängi mingit rolli. Käed vajuvad lihtsalt rippu ning tahaks karjuda. Kuid eks see olegi üks elu paratamatuid osasid, millega noored peavad õppima toime tulema. Igatahes Raili tundus romaani lõpuks kõigiks eluraskusteks valmis olevat. Ega polegi muud, kui ainult jõudu ja jaksu soovida!

Andmed:

Heli Künnapas, Lõpupidu, Tänapäev, 2011, lk 184

Linke netiilmast:

"Lõpupidu" ELLUs

Andrus Kivirähk - Tont ja Facebook (2019)

Mõni inimene näeb ümbritsevat maailma ikka hoopis teises valguses. Suur osa meist (ehk normaalsed inimesed) ei tuleks selle peale, et pelmeenid on tegelikult valge kasukaga frikadellid või diivanit toites võib see ninasarvikuks muutuda. Rääkimata siis tatipuude istutamisest, saunas vihtlevatest kaskedest või täispuhutavatest vanaisadest. Kuid härra Kivirähk tuleb!

Tema lugusid lugedes hakkad äkki mõtlema, et ehk on need päkapikud, näkid ja tondid ikka päriselt ka olemas. Meie lihtsalt ei pane neid oma kiire elutempo tõttu tähele. Lapsed räägivad neist meile ju kogu aeg, kuid meie peame seda lihtsalt nende elavaks fantaasiaks. Kuid kui üks täiskasvanu samuti nendest meile järjepidevalt raamatuid kirjutab, siis äkki on asi ikkagi meis? Igatahes mina kavatsen jõuluajal silmad-kõrvad lahti hoida ning asjas lõplikult selgusele jõuda.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Tont ja Facebook, Varrak, 2019, lk 128

Heli Künnapas - Ütlemata sõnad (2016)

Üks mu lemmikfilme/raamatuid on juba aastaid olnud Stephen Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused" ehk "The Perks of Being a Wallflower". Seal küsib peategelane Charlie oma kirjandusõpetaja käest põhjust, miks vahel head inimesed omale nõnda halbu kaaslased/suhted valivad. Õpetaja vastab: "We accept the love we think we deserve." Olen seda lauset omale ikka ja jälle meelde tuletanud, seda nii raamatuid lugedes kui ka reaalses elus. Nüüd kargas see mulle taas pähe lugedes Heli Künnapase noorteromaani "Ütlemata sõnad".

Nimelt armub 16-aastane Maria esimest korda oma noore elu jooksul tõsiselt ära ja seda otseloomulikult kooli kõige popimasse poissi. Kuid Joeliga tuleb kaasa korralik pagas - napsutamine, "endine" tüdruksõber, pidev pidutsemine, kriminaalsed sõbrad ja soliidses koguses enesehaletsemist. Marial tulebki otsustada, kas ta tahab hakata "sinisilmseks maailmaparandajaks" ehk poissi ümber kasvatama või mõista, et ta on palju enamat väärt ja Joeli oma asi on end jalule aidata (kui ta seda ise üldse vajalikuks peab).

Maria otsus oli minu jaoks väga positiivseks üllatuseks. Ma pole ammu üheski (noorte)romaanis kohanud nõnda küpset ja arukat noort inimest, kellel küll vahel ka hormoonid ja elumerelaine mässama hakkavad, kuid üldiselt suudab end kenasti pinnal hoida ja mõistlikke otsuseid vastu võtta. Üldiselt räägivad noorteromaanid ju probleemsete noorte muredest ja maailmavalust. Igati meeldiv oligi vahelduseks lugeda tavalise noore elust, mis pole samuti mingi meelakkumine, kuid peategelane vähemalt mõistab, et oma eluõnnes eest vastutab ta küll nüüd ainuisikuliselt. Samuti ei defineeri Maria kogu oma elu ja olemust armusuhte kaudu (à la "Ilma sinuta pole mu elul mõtet!"), vaid näeb ka muud elus olulist (perekond, haridus, sõbrad, eneseteostus). Õhtuti poolsalaja käest kinni mööda lumist randa jalutada võib olla küll romantika tipp, kuid tegelikult on Maria palju-palju enamat väärt. Ja ta teab seda ise ka!


PS: Mis värk nende matemaatikaõpetajatega nüüd on? Juba viimasel aasta jooksul teine romaan, kus just matemaatikaõpetaja on mingi eriline bitch. 😂😂😂

Andmed:

Heli Künnapas, Ütlemata sõnad, Heli Kirjastus, 2016, lk 256

Linke netiilmast:

"Ütlemata sõnad" ELLUs

Indrek Hargla - Palveränd uude maailma (2003)

Koolipõlves oli üks mu lemmikfilme Luc Bessoni "Viies element". Film oli mul mingi hetk ikka sõna-sõnalt peas, sest ketrasime vennaga seda telekast lindistatud kassetti ikka alalõpmata. Ilmselt oli see ka meie mõlema hilisema ulmelembuse üks peamisi algallikaid.

"Viies element" tuli mul ikka ja jälle meelde, kui rändasin koos Gretheli ja Aidanniga mööda natuke teise ajalooga Lääne-Euroopat. Tagaaetuna Martin Lutheri asutatud fanaatilise Vahimeeste Ordu ning salapärase Heinrich Cornelius Agrippa poolt. Õnneks jõutakse ka siin lõpuks mõistmiseni, et viiendaks ja selleks kõige olulisemaks elemendiks maailmas on armastus.

Hargla loodud maailm on julm ja verine, kuid samas ka äraütlemata paeluv. Sa tead, et sulle võidakse iga jumala päev kodutänaval pistnoa kõrri lüüa mõne näruse hõbemündi pärast. Või hoopis end homme tuleriidalt leida, sest naabrimehele tundus, et su pilk jäi tema naisele natuke liiga kauaks peatuma. Kuid midagi selles maailmas on! Midagi, mis sind isegi nendest ohtudest hoolimata enda poole tõmbab. Kas see on meile põhjamaalastele võõrapärase katoliikluse hurm või hääbuvate trubaduuride ja rändrüütlite võlu? Või lihtsalt võimalus põgeneda maailma, kus avastada oli veel nõnda palju ning juba naaberkülla minek võis olla suure seikluse alguseks.

Andmed:

Indrek Hargla, Palveränd uude maailma, Varrak, 2003, lk 448

Linke netiilmast:

Norman Kuusiku artikkel Sirbis

Jaakko Hallase arvustus Eesti Päevalehes

Aarne Rubeni arvustus Postimehes

Indrek Hargla - Pan Grpowski üheksa juhtumit (2001)

Augustikuu õhtud on juba pimedad ja vihmased. Sumedatest suveõhtutest on saanud sügise nukker eelmäng. Selliseid õhtuid sobib suurepäraselt sisustama mõni hea õudus- või kriminaalromaan. Usun, et ma pole ainus inimene Eestimaal, kes juba pikisilmi ootab, et apteeker Melchiori asuks verivärsket juhtumist lahendama. Kuid seniks otsustasin ma üles otsida ühe vana sõbra - pan Mieczyslaw Grpowski. Tagasihoidlik poola vanahärra, kes Varssavi eeslinnas koos oma abikaasa Vlasta väikest antikvariaati peab ning sulle alati otsitava raamatu leiab. Kas ma mainisin, et pan on ka üks maailma parimaid ja hinnatumaid eksortsiste?

Õhtud pan Grpowski seltsid on äraütlemata põnevad ja natuke ka kõhedusttekitavad. Kas sa oled kuulnud lugu, kuidas ühes Kopenhaageni kirikust leiti preestri ja vöörmündri surnukehad, kellel olid nii käe- ja jalalabad otsast lõigatud ning ka tunde peale surma jooksis ikka haavadest verd? Ja mitte nende enda verd!?! Või kuidas üks vampiir ühe Vatikani kõrge kardinali keha tahtis üle võtta? Või minu lemmikut mõistatuslikest Veneetsia peeglitest ühes vanas Inglismaa lossis? 

Küll panil neid lugusid jätkuks, kuid kahjuks on ta väga tagasihoidlik ja peale paari lugu hakkab ta juba vabandama, et ta ei taha inimesi oma heietustega tüüdata. Mina hakkan muidugi kohe pani ümber veenma, et ta ikka edasi jutustaks või veel parem - oma täielikud mälestused kirja paneks. Ma tean, et memuaaride kirjutamine on tal ammu mõttes olnud, kuid töö ja tervis pole sellele senini mahti andnud. Ehk leiab pan ikkagi endas jõudu, et mälusoppidest ka unustusehõlma vajunud juhtumid üles leida (näiteks Roanoke kadunud koloonia mõistatus või mädaneva ihuga eksortsist Pavel Kondratjevi lugu) ja need kaante vahele panna. Pimedaid õhtuid ja lugejaid meil siin kaugel põhjalas igatahes jätkuks.

Andmed:

Indrek Hargla, Pan Grpowski üheksa juhtumit, Kuldsulg, 2001, lk 360

Linke netiilmast:

Veiko Belialsi arvustus Sirbis

Ilona Martsoni arvustus Eesti Päevalehes

Reeli Reinaus - Roosi märgi all (2019)

Tunnistan ausalt, et ma lausa ootan iga uue Reeli Reinausi raamatu ilmumist. Viimastega ("Verikambi", "Mõõkade äss" ja "Maarius, maagia ja libahunt Liisi") olen igati rahule jäänud ning sama kehtib ka mu õpilaste kohta, kellele olen neid raamatuid lugemiseks soovitanud. Müstikat ja seiklusi on nendesse raamatutesse omajagu mahtunud ning loodetavasti ei ole erandiks ka "Roosi märgi all".

Seekord viib Reinaus meid Hiiumaale, kus otseloomulikult tuleb tutvust teha ka Suuremõisa kurikuulsa mõisniku Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi ja tema alluvuses töötanud laevakapten Carl Johan Malmi verise looga, mis ei taha kuidagi unustusehõlma vajuda. Sajandite vanune verevõlg vajab tasumist ning siit uus põnevusromaan lahti rullubki.

On iidne saladus, aardejaht, paranormaalsed nähtused ja muidugi teismeliste armuvalu. Igati kaasakiskuv kompott, mis paari õhtu jooksul endasse ahmida. Eks lugedes kohati tekib küsitavusi, kuid mõnusa rutuga edasi lippav lugu ei lase sul nende üle juurdlema jääda ning juba müttadki mööda saart edasi, et otsida järgmist juhtlõnga. Teose lõpuks tekkiski suur soov taas Hiiumaad külastada ning ka kummitava Suuremõisa lossi ja teiste "kummaliste" paikadega lähemat tutvust teha. Ehk satun isegi kapten Malmiga kokku ning küsin temapoolset kommentaari 1802. aastal aset leidnud veretööle, mis ta eluküünla kustutas.

Andmed:

Reeli Reinaus, Roosi märgi all, Varrak, 2019, lk 376

Vahur Kalmre - Tartu Rock! Tartu Rock! (2016)

Kuidas võib üks raamat olla täis nõnda erinevaid emotsioone? Võidurõõm vs. kaotusevalu, sügisesed ootused vs. kevadised pettumused, täielik ühtehoidmine vs. sepitsused tagatubades. Aga see ongi ju (tipp)korvpalli olemus ja tuum!

Maailm, kus tegijatel ja nägijatel jäävad aastateks kripeldama see "üks loll viga", "üks punkt" või "üks sekund". Maailm, kus piisab mõnest üksikust õigest sammust või väikesest valearvestusest, et tõusta legendiks või vajuda igaveseks unustuse hõlma. Maailm, millesse ma armusin ära juba väikese poisina, kui ma koos papa ja mammaga õhtuti televiisori ees istusin, et seda "neetud pallipatsutamist" (tsiteerides mammat) suurte silmadega vahtisin.

Kuid minust sai meie pere rebel. Mingi hetk avastati, et ma ei olegi Kalevi (laiemalt Tallinna meeskondade) poolehoidja, vaid hoopis Tartu (Delta) fänn (ma polnud ise elus Tartus käinudki!). Kuidas see küll juhtuda võis? Ma nägin ju kuldse Kalevi võitu 1991. aasta maikuus Leningradi Spartaki üle. Kas see poleks pidanud minust eluaegset Kalevi poolehoidjat tegema? Kahjuks/õnneks mitte.

Kevade saabudes jagunes meie kodu kahte leeri - Tallinn vs. Tartu. Ühel aastal sain mina käed taeva poole lüüa, teine aasta pettunult pead raputada. Kuid rõõmu ja elevust jagus nendesse õhtutesse küllaga ning, mis kõige olulisem, neid mälestusi ei vahetaks ma millegi vastu. Uskumatu, et üks "neetud pallipatsutamine" võib nõnda palju head meie ellu tuua. Vahur Kalmre raamat andis mulle võimaluse need õhtud taas läbi elada. Ka kaotused ei tundunud enam nii kibedad, vaid pigem oli tore tunne, et tollal võidu nimel võideldi ning oldi suures mängus sees. Ehk kajab kunagi taas hüüd "Tartu Rock! Tartu Rock!" ning meistrikarikas leiab tee tagasi Taaralinna.

Andmed:

Vahur Kalmre, Tartu Rock! Tartu Rock! Ühe korvpallimeeskonna lugu, Vahka Meedia OÜ, 2016, lk 384

Livia Viitol - Eduard Vilde (2012)

Meie kirjanduslugu ei saa kirjutada ilma Eduard Vildeta, keda võib pidada esimeseks tõeliseks eestlasest menukirjanikuks. Kui sinu ajalehes ilmus Vilde järjejutt, siis olid sa tehtud mees. Inimesed lausa ootasid parves trükikoja ukse taga tänast ajalehte, et saaksid esimestena eile pooleli jäänud lugu edasi lugeda, et teada saada, mis nendest Mahtra või Anija meestest ikkagi siis lõpuks sai.

Aastatega sai Vildest klassik ning inimesed PIDID hakkama tema tekste koolis lugema. Ja pole suuremat karuteenet heale kirjanikule, kui käskida teismelistel lugeda läbi 300 lehekülge teksti talurahva elust möödunud sajandil. 99% nendest teismelistest ei võta selle kirjaniku ühtegi teist teksti oma elus enam kunagi kätte, sest Vilde või Tammsaare võrdub PIDI LUGEMA. Kuid nautida saab üldjuhul ainult tekste, mida me tahame lugeda, mitte mida me peame lugema!

Linda ja Eduard lõpuks tagasi kodumaal

Nõukogude aeg tegi igatahes Vildele sellise käki kokku keeras ja okupatsiooni lõpuks oli kunagise menukirjaniku tekstidest saanud vaikselt riiulis tolmu koguv vanavara (erandiks võib ehk ainult "Pisuhända" pidada). Muidugi ei aidanud siinkohal kuidagi kaasa ka võimude poolt Vilde tekstidele juurde poogitud ja ülevõimendatud klassivõitluse teema, sest oli tarvis ju näidata, et kommunismi ideekesed vohasid siinsete kirjanike peades juba ammu enne "ühteheitmist" suure ja sõbraliku idanaabriga. Vilde, kes oli usult ja hingelt sotsiaaldemokraat (tema jaoks oli kõige olulisem selle sõna teine pool!), oleks ilmselt seda kuuldes oma viimsedki vuntsikarvad vihast ära kitkunud ja sajatades vaba lääne poole kõmpima hakanud.

Seda karuteenet on proovinud nüüd heastada Livia Viitol, kelle sulest ilmus 2012. aastal mahukas monograafia. Vilde ärkab nende kaante vahel taas ellu ning särab kunagises hiilguses. Me ei kohtu igava ja halli kirjanikuhärraga, keda kõik austavad ja kummardavad, vaid aktiivse, terava ja  krutskeid täis maailmamuutjaga. Saame tuttavaks Vilde elu mõjutanud inimestega (Eduard Bornhöhe, Linda Jürmann, Peeter Speek, Rahel Uschmarow), teeme koos läbi algaja kirjaniku eneseotsingud Revalis ning tuuritame aastaid mööda Lääne-Euroopa suurlinnu (jõuame otsaga isegi New Yorki), et lõpuks Kadriorus oma viimne pelgupaik leida.

Selles raamatust saab klassikust inimene ja inimesest klassik. Midagi rohkemat võime ühelt monograafialt tahta?!? Soovitan Viitoli elutööd soojalt kõigil lugeda, kellele koolipõlves "Mahtra sõda" lugemine ja selle analüüsimine hingelise trauma tekitas. Ehk võtate peale seda ka riiulist mõne tolmu alla mattunud Vilde raamatu isegi alla ja annate meie esimesele menukirjanikule uue võimaluse.

Andmed:

Livia Viitol, Eduard Vilde, Tänapäev, 2012, lk 376

Linke netiilmast:

Lisanna Kure arvustus Sirbis
Arno Oja arvustus Keeles ja Kirjanduses
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

Rein Raud - Täiusliku lause surm (2015)

Kui palju mõjutab meid meie sünniaasta? Ma ei räägi siin Hiina kalendrist ning mingitest tulesigadest ja puuhärgadest, vaid hoopis pidevalt muutuvast ühiskonnast meie ümber ja selle mõjudest. Kuidas ma tajuksid tänapäevast Eestit, kui ma oleksin sündinud viis või kümme aastat varem? Kahekümnest rääkimata?

Näiteks ma olen ääretult rõõmus, et ma kasvasin 1990ndail ja mäletan tolleaegset Lasnamäe turgu (vuhvelkassettide ja -särkide paradiis), Viru hotelli kõrval olevat pooltühja parkimisplatsi ning hullust nimega Chupa Chupsi cap'sid (Nancy ja Hovery Covery üle ma eriti rõõmus muidugi ei ole). Usun, et lapsepõlve pidamiseks olid "pöörased üheksakümnendad" täitsa mõnus kümnend (tolleaegsed fotod muidugi peidaks neil kantud "moodsate" riiete tõttu sügavale lauasahtlisse ära).

Kuid nõukogude ajaga mul otsene side ja võrdlusmoment puudub, kuigi veetsin mõned esimesed eluaastad selles "töölisrahva paradiisis". Just nendest aastatest, kui mina alles mööda põrandat ringi roomasin ja kaisuloomadega Eesti vabastamise plaane pidasin, räägib Rein Raua romaan "Täiusliku lause surm".

Aastad, millal peaaegu kõigile oli juba selge, et vanaviisi see jama enam kesta ei saa. Kuigi näiliselt oli vabadusi juba robinal juurde tulnud (isegi Helsingis sai natuke vaeva nähes ja tutvusi omades käidud), siis varjulistes tänavasoppides seisid veel pikkades mustades mantlites mehed, kellega keegi ei soovinud tutvust teha. Just neist varjukujudest ja ühiskonda sisse juurdunud hirmutundest räägibki Raua romaan, mida võib isegi žanriliselt spiooniromaaniks liigitada, mida meie kirjandusmaastikul ikka väga harva kohtab.

Raud vaatab romaanis tagasi ja ka edasi. Kuidas tema põlvkond sel perioodil oma rada otsis ning missugused pained ja hirmud neid sel ajal saatsid ning ka saatma jäidki. Teisalt kirjutab Raud mingil määral lahti KGB tollaste agentide tegevust Eestis ja nende püüdeid juba juhitamatuks muutuvat olukorda jäärapäiselt oma kontrolli alla saada. Just selle sumbunud hirmu ja ootuse õhkkonna edasi andmine ongi Raual kõige paremini õnnestunud ning muudab teksti millekski enamaks kui lihtsalt põnevusromaaniks 1980ndate lõpu Tallinnas. Just selliste raamatute puhul olen ütlemata rõõmus, et saan raamatute abil ajas rännata ning ei pea isiklikult kõike kogenud olema.

Andmed:
Rein Raud, Täiusliku lause surm, Mustvalge, 2015, lk 176

Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus ERRi kultuuriportaalis
Märten Rattasepa arvustus Loomingus

Lille Roomets - Üks väike valge tuvi (2019)

Kõik viimasel noorteromaanide võistlusel esikolmikusse tulnud tekstid lõpuks läbi loetud. Viimaseks jätsin sihilikult võidutöö, milleks oli Lille Roometsa debüütromaan "Üks väike valge tuvi". Kui kahe teise koha pälvinud romaanist olen juba blogis kirjutanud, siis nüüd on aeg võidutöö käes.

Roomets on suutnud teksti mahutada kolm põhiliini (krimka, koolikiusamine, üksindus/leinaga toime tulemine), mis üksteist toetavad ning lugu kenasti tempokana hoiavad. Kriminaalne element tekstis oli muidugi natuke liiga lihtsakoeline (mul oli juba 20 leheküljeks süüdlane teada), kuid kõrvalliinina siiski piisavalt huvitav. Tunduvalt põnevam ja ainulaadsem temaatika oli selektiivse mutismi sisse toomine meie noorekirjandusse ning selle lahkamine koolikiusamise varjus. Muidugi see tekitas suuri küsimusi kooli juhtkonna ja õpetajate pädevuses.

Lõpuks väärib kiitust ka tegevuspaiga valik. Ei ole mindud anonüümse Eestimaa väikeasula ehk Kapa-Kohila teed, vaid raamatukaante vahel ärkab ellu reaalne Karksi-Nuia, koos oma koolimaja, ürgoru ja kalmistuga. Karksi-Nuiast on kujunemas täiesti arvestatav ja omanäoline tegevuspaik meie noortekirjanduses. Ega muud, kui Karksi-Nuia kooli viiendikele ja kuuendikele Soopan ning seitsmendikele ja kaheksandikele Roomets kätte ja asi ants! :)

PS: Groot ja "Star Wars"???? No kuulge!!! Lubamatu apsakas! :)

Andmed:

Lille Roomets, Üks väike valge tuvi, Tänapäev, 2019, lk 272

Linke netiilmast:

"Üks väike valge tuvi" ELLUs

Alice Lokki arvustus Sakalas

Allan Aan & Tiit Karuks - Jooksja. Enn Selliku lugu (2019)

Pole paremat aega Enn Selliku raamatust kirjutada, kui pärast hommikust jooksuringi terviserajal. Paarkümmend kilomeetrit mändide all vuditud. Pea selge ja keha algavaks päevaks energiast pakatamas. Meeldivamat algust laupäevale annab ikka otsida.

Enn Sellik ei olnud minu nooruspõlve kangelane või noorte kergejõustiklaste eeskuju. Tema sportlaskarjäär oli juba tükk aega enne minu sündi lõppenud ning saanud statistikaks vanades olümpiaraamatutes. Minu põlvkond kasvas Erki Noole ja kümnevõistluse vaimus (Erki! Erki! Erki!). Võitude sära tuhmub tegelikult ju üpris kiiresti ning ainult väga väga erakordsed saavutused ja sporditähed jäävad rahva mälus üle aegade kestma (näiteks Kristjan Palusalu oma kahe olümpiakullaga).

Rahvaste spartakiaadil 1974. aastal

Rahva mälu värskendamiseks ning inspiratsiooniks noortele on üks hea raamat siinkohal igati abiks. Iga noorsportlane, kes unistab olümpiamängudel osalemisest või medali võitmisest, peaks Enn Selliku raamatu läbi lugema (jooksjatele kohustuslik!!!). Kuidas üks Alutaguse metsade vahel treenimist alustanud poiss jõudis suure töö ja tahtega kahel korral olümpiamängudele ning kelle rekorditele (5000 m ja 10000 m) pole keegi Maarjamaal aastakümneid ligilähedalegi saanud.

Raamat võtab kenasti kokku Selliku sportlaskarjääri. Kõigile, kes on vähegi kursis jooksualadega, on raamatus mainitud treeningmahud vägagi kõnekad. Ainult suur armastus ala vastu ja kindel soov maailma paremikku jõuda paneb kedagi ennast sellisest kadalipust läbi roomama. Pluss veel karm olelusvõitlus koha eest Nõukogude Liidu koondises, kus mitte-venelane pidi olema selgelt parem, et ta üldse jutule võetaks. Kahju, et mitu põlvkonda  tugitoolisportlasi on pidanud üles kasvama ilma oma keskmaajooksu täheta, kellele tulihingeliselt kaasa elada. Ehk satub see raamat siiski mõne noore jäärapäise poisi või tüdruku kätte ning näeme kunagi taas Eesti värvides staierit olümpiafinaalis staadioniringe võtmas.

PS: Ma tahaks lugeda mõne Nõukogude Liidu kergejõustikukoondisesse kuulnud venelase nüüdsel ajal ilmunud mälestusi. Meie sportlaste juttude järgi olid nemad lõpuni puhtad poisid ja ütlesid alati kõigile dopinguainetele "EI!" (Sellik muuseas tunnistab raamatus, et kogu jooksukoondis, tema kaasaarvatud, pani veredopingut, kuid tollal see veel reeglite vastane ei olnud). Aga venelased neelasid alati pakutud pillid kohe alla ja küsisid veel lisaportsjonit. Huvitav, kas vene sportlaste mälestustes panid kõik baltlased alati dopingut ja nemad ise olid puhtad? Ega polegi muud, kui tuleb "uhkust tunda", et maailmas eestlastest ausamaid sportlasi pole ning mulgikapsad ja kõva töö võib ka olümpiamedali tuua.

Andmed:

Allan Aan & Tiit Karuks, Jooksja. Enn Selliku lugu, Hea Lugu, 2019, lk 224

Linke netiilmast:

Erik Gamzejevi arvustus Põhjarannikus

Liina Vagula - Keegi teine (2018)

Väiksena oli üks mu lemmikuid mõttemänge "Mida ma teeksin, kui ma satuksin oma praegust teadmistega tagasi noorema mina aega". Jah, ääretult pika ning lohiseva nimega mäng, aga 5. klassi juntsuna oli tore fantaseerida, mida teeksin, kui ma homme ärkaksin ja oleksin jälle 2. klassis, aga kolm aastat targemana. Tavaliselt lõppesid need mängud tõdemusega, et oleksin pidanud juba mitu aastat tagasi korralikult ja süstemaatiliselt treeningutega alustama, mitte niisama lulli lööma. Oli ju 8-aastase minu unistuste töökoht kümnevõistleja.

See mäng tuli mulle meelde, kui lugesin Liina Vagula romaani "Keegi teine". Nimelt ärkab 15-aastane Eliise üks hommik üles 1995. aastas, kuid mitte noorema minana, vaid oma ema 15-aastases kehas. Minu esimene mõte raamatu tagakaanelt tutvustust lugedes oli muidugi "Freaky Friday", kuid seda rada Eliise lugu siiski ei lähe. 

Üldse jätakski nüüd raamatu loo uutele lugejatele ise avastada (NO spoilers!!!) ning märgiks siinkohal ära mõned teksti plussid ja miinused:
1) Kindlasti võib plussiks lugeda nostalgialaksu, mille tekst mingis vanuses lugejatele annab. Aeg, kui elu oli lihtsam, muru rohelisem ja taevas sinisem. Õhtuti ei jõllitanud iga pereliige vaikselt oma ekraani diivaninurgas, vaid vaadati üheskoos "Santa Barbarat" või "Metsikut roosi".
2) Romaan annab võimaluse praegustele teismelistele heita pilk oma vanemate noorusaega ning kõrvutada seda enda rõõmude ja muredega.
3) Ma ei tahtnud kuidagi uskuda Eliise reaktsiooni, kui ta ärkas esimesel hommikul oma ema kehas. Liiga rahulik ja kaalutletud käitumine. Ei hirmu ega paanikat? Küsimused miks ja kuidas ei tulnud üldse teemaks.
4) Eliise vaatenurgast kirjutatud peatükke lugedes oli kogu aeg tunne, et need on kirjutatud vanema ja kogenenuma inimese poolt. Liiga ratsionaalne ning isegi õpetlik suhtumine.

Tore, et ka noortekirjanduses leiavad 1990. aastad kajastamist, sest tollal ju tegelikult selliseid klassikaks saanud ja oma aega hästi edasi andvaid tekste ei ilmunud. Samuti on mul sügiseks nii mõnelegi 7. ja 8. klassi tüdrukule jälle üks lugemissoovitus varnast võtta. Ehk tuleb neile ka väike loeng "Santa Barbarast" enne pidada, et nad mõistaksid seebikate kultuurilist tähtsust tolles ajas. Küll on tore, et mõned asjad on minevikku jäänud!

Andmed:

Liina Vagula, Keegi teine, Tänapäev, 2018, lk 196

Tuuli Tolmov - Neetud taevakivi (2019)

Kaali meteoriidil on teadlaste seas ikka kergelt muinasjutuline kuvand olnud, millest rääkides/kirjutades kasutatakse alatihti sõnu "võibolla" või "arvatavasti". Selline natuke ebaselge olukord meie piirkonna ühe kosmilisemat mõõtu sündmusega on samas andnud võimaluse kirjanikel lasta oma fantaasial vabalt rännata ning ajalool luulega korralikult seguneda.

Tuuli Tolmovi fantaasialend on ta kandnud kaugele pronksiaega, kus metsalagendikul tantsivad veel murueide tütred ning libahundid jooksevad karjadena mööda põlislaasi. Kuid tegemist pole mingid kuldse Kunglaga, vaid kurjust ja vihkamist täis paigaga, kus iga põõsa tagant võib sulle mõni haldjanärakas kaela karata. Vee ligi parem ära üldse mine! Näkk tõmbab su lupsti vette ja seisadki mokk töllakil Toonele väravate ees.

"Neetud taevakivi" lugedes meenusid mulle kaks raamatut: Lars-Henrik Olseni "Erik Inimesepoeg" ja Andrus Kiviräha "Rehepapp". Tegemist oleks olnud otsekui nende kahe sümbioosiga. Kiviräha tume ja halastamatu mütoloogia ning Olseni uljaspäine ja kamraadlik seiklusjanu. Usun, et 13-aastane mina oleks selle raamatu lihtsalt ühe õhtuga sisse ahminud ning epiloogis õhku visatud potentsiaalset järge ootama jäänud. 32-aastane mina jäi romaaniga üldjoontes rahule, kuid poisilikku vaimustust see minus kahjuks ei tekitanud. Järje võtan siiski kindlasti lugeda, kasvõi ainult Vaguri tõttu.

PS: Mõistan, et pronksiaega kirjeldavat romaani on keele mõttes ääretult raske kirjutada. Jutustaja tekstis olnud uudissõnad mind ei häirinud, kuid tegelastel ei tohiks mingeid sõnu lasta siiski kasutada. Siinkohal mõned näited:

"Äkki me üks hetk kõnnime lihtsalt teineteisest paarisaja meetri kauguselt mööda." 

või

"Leping on sõlmitud. Oh, nõid, sinu elu saab lühike olema. Täpselt kaks minutit."

Nendel ühikutel pole pronksiaega küll nüüd asja! :)

Andmed:

Tuuli Tolmov, Neetud taevakivi, Fantaasia, 2019, lk 312

Linke netiilmast:

Jüri Kallase arvustus Meie Maas

Agur Tänava arvustus Reaktoris